ERSO hooaja avakontsert „Fantastiline“ sarjas „Puhas kuld“ 13. IX Estonia kontserdisaalis. Bomsori Kim (viiul), Eesti Riiklik Sümfooniaorkester, dirigent Olari Elts. Kavas Erkki-Sven Tüüri „Sulavad kellad“ (esiettekanne) ning Ester Mägi (Rasmus Puuri seades), Erich Wolfgang Korngoldi ja Hector Berliozi muusika.
ERSO kontserdil 13. septembril oli õhus pidulikkuse hõngu. Mitte üksnes sellepärast, et sellega avati hooaeg, vaid ka seetõttu, et kavas oli Hector Berliozi „Fantastiline sümfoonia“ – teos, mis oli andnud avakontserdile pealkirja. Kuulajaile tõotati niisiis fantastilisi kontserdielamusi. Sümfooniast siiski edaspidi!
Kui nii mõelda, siis oleks võinud kontserdi pealkiri olla ka „Kellad“, sest see oli kõikide sel õhtul kõlanud teoste läbiv teema, Korngoldi viiulikontsert ehk välja arvata, ja see ei puuduta vaid avakontserti. Nagu on kavalehelt peadirigent Olari Eltsi sissejuhatusest lugeda, kõlavad kellad juhtmotiivina terve ERSO alanud hooaja vältel. Ring saab täis lõppkontserdil Rahmaninovi suurteosega „Kellad“, Sumera teise sümfooniaga ja Arvo Pärdi teosega „Cantus Benjamin Britteni mälestuseks“.
Avakontserdi esimese loona tuli ettekandele Erkki-Sven Tüüri spetsiaalselt selleks kontserdiks kirjutatud ning ERSO-le pühendatud orkestriteos „Sulavad kellad“, mis helilooja enda sõnutsi on „lihtsate assotsiatiivsete kujundite loomisele üles ehitatud kõlapilt“.1 Siin võiks ohates nentida, et mis ühele lihtne, see teisele raske, sest kes Tüüri muusikat vähegi on kuulanud või lausa ise esitanud, siis lihtne ei ole tema looming ei kuulajale ega mängijale, ei helikeelelt ega rütmijooniselt. „Lihtne“ ei ole teps mitte esimene sõna, mis Tüüri loomingule mõeldes pähe tuleb! Enamasti on abi sellest, kui uurida, mis on heliloojat ajendanud üht või teist teost looma. „Sulavate kellade“ taustaks on praeguse aja põletavaim probleem – sõda: kirikukellad sulatatakse ümber ja neist saavad sõjamasinad ning hingehelistajatest saavad hoopis hingetapjad. Aga kusagil jääb alati mõni kell imekombel ikka alles ning see heliseb, isegi kui poolsalaja, kõikide kurbade rõõmuks, millele näis viitavat teose lõpus läbi avatud saaliuste kõlav helin. Kuulge ja kuulake, lootust ikkagi on!
Sama valus, ehkki isiklikumal tasandil, on lugu Ester Mägi teosega „Kerkokell“, originaalis meeskoorile kirjutatud lauluga, mis kõlas kontserdil keelpilliorkestri seades, mille autor on Rasmus Puur. Seda kuulates tuli vägisi pähe mõte, et kui Gustav Suitsu luuletust pidada alg- ehk urtext’iks, siis Mägi koorilaul on juba selle omamoodi tõlge, Puuri orkestratsioon omakorda tõlke tõlge ning konkreetne interpretatsioon tõlke tõlke tõlge. Tõlkes, teadagi, kipub alati midagi kaduma minema, seda enam nii mitmekordses. Suitsu luuletus (küll Tartu murdes, aga võib-olla just eriti tolle pärast) on küllap eesti luules üks ausamaid ja terav-valusamaid, seda lugedes tõuseb tahes-tahtmata klomp kurku ja tulevad pisarad silma. Minul küll: kui enne kontserti saalis istudes silmad luuletusest üle lasksin (palju tänu Maia Liljele luuletuse terves mahus kavaraamatusse lisamise eest!), siis salmist „Kõrd, talvel, kerkokellä löödi, ja lööja olli oma lell. Mo emä aus sis joodi, söödi – see mälestüs om mulle hell“ enam edasi ei saanudki. Sestap ei ole ma kindel, kui palju Suitsu valust lavalt kuulda oli – aimata ehk, aga ei enam. Paraku.
Pole midagi teha: koorilauludest orkestriseadete tegemine võib esmapilgul olla küll huvipakkuv ja tänuväärne tegevus, aga üks väga oluline komponent, sõna, on ära lõigatud ning seda ei asenda ükskõik kui huvitavalt tehtud orkestratsioon ega hingestatud esitus. Pigem muutub uus versioon asjaks iseeneses, mis ei pruugi üldse olla halb, aga veel kord: kui kogu teose alustala on selline sügava sisuga tekst nagu kõnealune Gustav Suitsu luuletus, ei saa siiski jätta küsimata, miks teha orkestriseade. Jah, kavast võib lugeda, et Ester Mägi koorilaulude orkestreerimise peamine mõte oli tuua helilooja muusikaline keel lähemale noortele instrumentalistidele, ent tõtt-öelda ei kujuta ette, et sellisest pillimängijast kujuneb tõeline muusik, kui talle peab koorimuusikat tõlkima nagu mõnda võõrkeelset teost. Ehk võiks mõned asjad jääda selleks, mis nad on, ning juhul, kui noor inimene neid ei mõista, milles ma tegelikult küll väga kahtlen, siis pole aeg selleks veel lihtsalt küps.
Avapoole viimase teosena kõlas Erich Wolfgang Korngoldi (1897–1957) viiulikontsert D-duur (1945), kus ERSO ees soleeris Bomsori Kim (snd 1989). Teda võib liialdamata tituleerida Lõuna-Korea staarviiuldajaks – sedavõrd pikk ja muljetavaldav on maailmakuulsate dirigentide (Fabio Luisi, Jaap van Zweden, Marin Alsop, Lahav Shani, Vassili Petrenko, Hannu Lintu, Sakari Oramo, Santtu-Matias Rouvali, Paavo Järvi) ja orkestrite (New Yorgi Filharmoonikud, Baieri Raadio Sümfooniaorkester, Zürichi Tonhalle-orkester, Camerata Salzburg, BBC ja Londoni Filharmooniaorkester, Soome Raadio sümfooniaorkester jpt) nimekiri, kellega ta on koostööd teinud, või saalide loetelu, kus esinenud. Tähtsusetu pole ka asjaolu, et Bomsori Kimi mängu kuulates avanes ühtlasi võimalus elavas esituses kuulda ka Guarneri del Gesù viiuli „ex-Moller“ (Cremona, 1725) kõla, sest mängijaid, kellel on võimalus selle hinnatud itaalia meistri pillil musitseerida, pole kuigi palju ning Eestisse satub neid esinema sootuks harva. Nii et juba pilli mõttes haruldane võimalus!
Ka Korngoldi viiulikontserti mängitakse meil harva: ERSO ees on seda esitanud vaid Sergei Dogadin (2008, dirigent Nikolai Aleksejev) ja Jiyoon Lee (2019, dirigent Kristiina Poska). Põhjus võib osalt peituda selles, et selle 1945. aastal loodud ning Alma Mahlerile pühendatud teose populaarsus on praeguseks mõnevõrra jahtunud, ehkki 1947. aastal legendaarse Jascha Heifetzi soleerimisel kõlanud esiettekanne pälvis nii publikult kui ka kriitikutelt väga sooja vastuvõtu. See ei kuulu viiulikunstnike põhirepertuaari nagu Prokofjevi teine (1935) või Šostakovitši esimene viiulikontsert (1947-1948, esiettekanne 1955), mis on loodud Korngoldi teosega umbes samal ajal. Sestap peab kas mängijal või kontserdikorraldajal olema mingi spetsiifiline huvi esitada just seda kontserti. Mis oli Bomsori Kimi ajend, ma öelda ei oska, ent tema interpretatsiooni kohta oleks küll väga keeruline mingitki kriitikanoolt lennutada. Nii nagu kõik suured kontserdid, nõuab ka Korngoldi teos mängijalt ühtaegu nii virtuoossust kui ka kaunist tooni. Ent kuna teemad vahelduvad kiiresti nagu kaadrid filmis ega ole kuigi reljeefselt markeeritud, ka on nii mõnigi harmooniline lahendus üpris ootamatu, nõuab see nii solistilt kui ka orkestrilt ülimat paindlikkust ja pidevat mentaalselt ümberhäälestust, et teose nüansirikkus välja joonistuks ning kuulajani jõuaks. Kimi mängus oli see kõik olemas, eriliselt võlus mõtliku, lausa igatsusliku meeleolu ning siidiselt lüürilise esitusega kontserdi teine osa. ERSO oli solistile ka suurepärane partner teda kordagi üle mängimata: oli delikaatselt alati olemas ja toetas solisti. Korngoldi kontserdist kujunes kahtlemata minu hinnangul selle õhtu kõrgpunkt – ääretult nauditav esitus solistilt ja orkestrilt!
Vahest just seetõttu osutus Hector Berliozi (1803–1869) „Fantastiline sümfoonia“, avakontserdi nimilugu ja peateos, väikeseks pettumuseks, sest elanuks Berlioz sadakond aastat hiljem, võinuks ta olla nagu Korngold filmihelilooja – sedavõrd piltlik ja fantaasiarikas on kõnealune teos. Berlioz on oma loo ehk autobiograafilise programmi ka kirja pannud, ent usutavasti ei sunni see meid ainult n-ö originaalstsenaariumi jälgima, vaid lubab igal kuulajal ka oma fantaasia vabalt lendu lasta. Olgu kuidas on, selle sümfoonia esitamine on dirigendile ja orkestrile kui mitte eksam, siis vähemalt proovikivi küll. Ma ei pea siin silmas üksnes tehnikat, intonatsiooni või koosmängu, vaid eelkõige karakterite, detailide ja nüansside väljatoomise ja väljamängimise kunsti.
Mul on tunne, et rohkem kui ühegi teise teose kohta muusikaajaloos võib „Fantastilise sümfoonia“ puhul öelda, et saatan peitub detailides. Ja saatan on ses loos mängus nii ehk naa! Erinevalt Korngoldi teosest on selles sümfoonias teemad väga reljeefselt välja joonistatud ning iga osa moodustab omaette omanäolise maailma. Sel õhtul ERSO küll paotas ust neisse maailmadesse, aga päris sisse publikut ei lastud. Esitus oli teosele kohaselt suurejooneline, ent see vajanuks rohkemat sisseelamist ja nüansseerimist, huvitavamaid ja värvikamaid karaktereid, rohkem julgust olla armunud, joovastunud, ootusärevil, segaduses, nukker, lootuse kaotanud, pettunud, irooniline, sarkastiline, vastik, üleolev …
Kujutlegem näiteks balli (Berliozi sümfoonia II osa), kuhu ollakse just minemas. Kas mineja on Berliozi enda loodud armastajakuju või keegi teine, polegi praegusel juhul tähtis. Igal juhul lööb mineja süda põnevusest ja ootusärevusest 120 lööki minutis. Nagu Nataša Rostoval, kes oma elu esimesele ballile sõites „kujutles esmakordselt elavalt kõike seda, mis teda ootab ballil, valgustatud saalides, – muusika, lilled, tantsud, keiser, kogu Peterburi hiilgav noorsugu. See, mis teda ootas, oli nii kaunis, et ta ei suutnud isegi uskuda, et see kõik tuleb …“2. Vaat seda oleksin tahtnud ka muusikas kuulda! Aga meil Natašaga paluti viisakalt istet võtta ja kuulata kontserti, mille lõppedes tegid harfineiud viisakalt kniksu, transamehed veeretasid pillid lavalt ära ja pidu sai otsa. Kui keegi sel ballil tantsida saigi, siis igal juhul polnud ta partner Andrei Bolkonski ning see kõik ei muutnud karvavõrdki kellegi elu.
Või selline stsenaarium: inimene on millestki hirmsasti unistanud ja selle täitumise poole väga püüelnud, ent sellele vaatamata on kõik kohutavalt valesti läinud. Ja siis ta otsustab, et olgu: kui trumm on läinud, mingu pulgad ka, ning hakkab siitpeale omale energiliselt sillutama teed otse põrgusse. Just seda õudset, fatalistlikku minekut ja minnalaskmist oleks oodanud ka sümfoonia viimastest osadest.
Aga olgu pealegi – see oli siiski alles hooaja avakontsert! Palju-palju huvitavaid kavu, suurepäraseid soliste ja dirigente on veel ees. Sügaval südamesopis loodan siiski, et nende hulgas leidub ka selline fantastiline kontsert, kus lähevad julgelt lendu kõik: nii nemad laval kui ka publik saalis!
1 ERSO hooaja avakontserdi kavaraamat, lk 8. https://erso.ee/wp-content/uploads/ 2024/09/2024.09.13_Hooaja-avakontsert-3.pdf
2 Lev Tolstoi, Sõda ja rahu. Tlk Oskar Truu, Väino Linask, Eduard Suursepp. – Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn 1962, lk 601.
