Kunstiharidusest veel niipalju, et käisin füsioterapeudi juures protseduuridel. Ta ilmselt teadis, kes ma olen, ja rääkis eneseirooniliselt lugu, kuidas tema tütar pidi kirjutama koolis essee Kazimir Malevitšist koos piltidega. Ema skaneeris töö juures pildid sisse ja vabandas, et kõik tulid ilusti välja, ainult viimane läks untsu: see, kus oli ainult must ja valge. Kustutas siis selle ära. „Oehh,” oli tütar ohanud, „see on ju Malevitši kõige kuulsam teos!”
Ikka tuleb tõdeda, et kunsti peab vaatama ajastu kontekstis. Kes meist ei armastaks impressioniste? Kuid omaaegne kriitika tegi nad maatasa, rääkimata sellest, et Monet’ ateljees kasutasid preisi okupandid tema maale jalamattidena ja Van Goghi maalid leidsid kasutuse kanakuuri ustena. Teine oluline probleem on see, et üldse nn moodsa kunsti mõistmiseks on vaja aru saada, et teos ise ei koosne ainult füüsilisest, tajutavast või kombatavast kehandist. Sageli on nii, et teos kui selline asub väljaspool tajutavast. Mida Malevitši must ruut või Marcel Duchamp’i pissuaar tegelikult tähendasid, saab selgeks, kui olla kursis nende teosteväliste mõtteavaldustega, ajastu uuenduslikkusega. See ei kehti mitte ainult nn moodsa kunsti puhul. Ka Davidi või Velázqueze maalide puhul on kasulik teada, millises ühiskondlik-poliitilises olukorras need sündisid. Rääkimata siis kõrgelt koteeritud keskaja kunstist. Jõuame jällegi Erwin Panofsky primaarse ja sekundaarse teose süžee lihtsa, kuid vajaliku tõlgenduse juurde. Tundub, et meie kunstipublik on harjunud piirduma selle tõlgenduse esimese staadiumiga. Ei aita ka need töö juurde kleebitud A4 formaadis seletused.
Lõpetuseks veel niipalju: meil on seda nn kaasaegset kunsti väljas olnud juba peaaegu kakskümmend aastat. Väsimus ei ole tekkinud mitte ainult vaatajates, vaid tundub, et ka kriitikutes. „Ülbed üheksakümnendad” pakkusid suurt elevust, nüüd näeme ainult nende kauget järelkaja. Kus on need uued Toomikud, Ojaverid, Linnapid, Mäetammed jne? Näitustel näeme ainult nende kloone. Ei aita ka uus hüperrealismi puhang.
Öelduga ei taha ma mitte sugugi kunstihuvilisi näitustest eemale peletada, sekundaarse süžee mõistmiseks lugege A-nelju, kuulake giide, vaadake videod lõpuni, ostke katalooge – uskuge, kunst kõnetab teid märksa sagedamini.
