Alates 2026. aasta 1. jaanuarist on kirjakeele normi alus ÕS 2025, nii et sellele saavad toetuda kõik, kes soovivad kirjutada korrektses kirjakeeles. Viimastel aastatel on aga kerkinud üles küsimus, kas kirjakeelt on vaja üldse normida, kuna nagunii eksitakse paljude sõnade õigekirja vastu. Võib-olla just seetõttu on uude ÕSi lisatud ka eesti keele õigekirja põhireeglid: inimene vaatab sõnastikust sõna eri vorme ja siis otsustab reeglite põhjal, missugust vormi kasutada. Näiteks märksõna taas kord juures võib näha sünonüümidena taaskord ja taaskordselt ning selgitust „Määrsõna kirjutatakse harilikult muudest sõnadest lahku (taas kord), kuid kindlate liitsõnade analoogial (nt mõnikord) on võimalik ka kokkukirjutus (taaskord)“. Keelekaugele inimesele jääbki mulje, et kirjuta, kuidas tahad. Seevastu ÕS 2018 (ja ka varasemad ÕSid) annab selge soovituse: „t`aas k`ord, hrl parem taas. Taas+kordne, parem järjekordne. {Taas+kordselt} –> taas“. Loomulikult ei ole tegemist siin õigekeelsusküsimusega, nagu viitab EKI teatmik1, vaid heakeelsussoovitusega. Kas heakeelsusel ongi enam tähtsust? Eesti Keele Instituut on võrdsustanud näiteks ka halduskeele ja kantseliidi.
Üks koht, kus aga õigekirja mittetundmine võib inimesele saatuslikuks saada, on muidugi eesti keele riigieksam. Seejuures on gümnaasiumi eesti keele riigieksam olnud seni ainus eksam, kus õpilaste kasutuses on eksami ajal umbes tuhat lehekülge spikrit. Nimelt võivad õpilased eksamil kasutada õigekeelsussõnaraamatut. Põhikooli eesti keele eksamil pole seda seni veel kasutada lubatud. Uue ÕSi ilmumisega on koolid probleemi ees: ÕS 2018 eksemplare enam seaduse järgi kasutada ei tohi, sest kirjakeele normi alus on just uusim ÕS. Seega peavad koolid hakkama kibekiiresti vaatama, kust saada raha uue ÕSi jaoks, et tagada õpilastele selle kasutamise võimalus. Varasemate eksamitega võrreldes on aga tekkinud uus olukord. Nagu eespool öeldud, on ÕS 2025s ka õigekirjareeglid, mida seni ÕSides ei ole olnud. Õigekirjareeglid panevad aga küsimärgi alla eksami ühe eesmärgi: anda õpilasele, vanemale, koolile, kooli pidajale ja riigile võimalikult objektiivset ja võrreldavat tagasisidet õppimise ja õpetamise tulemuslikkuse kohta. Kui õpilane võib eksami ajal reegleid lugeda ja kasutada, siis ei saada teada, kui tulemuslikult on ta õppinud või õpetaja teda õpetanud.
Juba mitmendat aastat katsetatakse ka e-eksamitega ning need on olnud seotud hoopis Sõnaveebi kasutamisega. Õiguskantsler on nimetanud seda õpilaste õiguste rikkumiseks, sest kirjakeele normi alus on ÕS, Sõnaveebi eesmärgid aga teised. Haridus- ja teadusministeerium on kinnitanud õiguskantslerile, et „e-eksamil antakse õpilastele ligipääs ainult ÕS-ile, Sõnaveebi laiemat vaadet ei kuvata“2. ÕSi veebiversiooni avamisel aga näeme, et see on Sõnaveebi üks osa. Kui veebi-ÕSist otsida mõnda sõna, mida seal pole, ilmub ekraanile teade „ÕSis on väiksem valik sõnu kui Sõnaveebis. Proovi otsida Sõnaveebist“ ja viibki link otse Sõnaveebi. Kuigi EKI toob välja, et Sõnaveeb ja ühendsõnastik on kirjakeele normiga vastavuses3, esineb seal siiski palju probleeme (vt nt Uno Liivaku artiklit „Sõnaveebist nii ja naa“4) ning see võib ajada õpilased segadusse: mida järgida, mida mitte? Kuna ÕSi veebilehelt on väga lihtne Sõnaveebi sattuda, ei saa välistada, et eksamipinges nii ka tahtmatult juhtub.
Rõõmustan siiski uue ÕSi ilmumise üle – kooliõpetuses saab endiselt toetuda kirjakeele normile. Samuti loodan, et jätkuvad arutelud heakeelsuse üle. Edaspidi võiks keskenduda sõnade esinemissageduse asemel rohkem sõnumi selgusele, mille muu hulgas tagab ka sõna täpne kasutus.
