Kui ruttu pärast positiivset testi tulemust peaks hakkama lasteaiakohta otsima? On meil üldse lapse tarvis piisavalt ruumi? Bugaboo või Emmaljunga? Mida nad söövad? Aa, õige. Aga palju neil päevas sipukaid kulub? Elevus, ootusärevus, tavaline ärevus. Guugeldamine ja koolitused. Autosõit, mis näib elu pikim. Ja siis vaikus.
Jan (Rainer Elhi) ja Sandra (Silva Pijon) leidsid teineteise jõusaalis, ühes kõige ebaromantilisematest kohtadest. Võiks ju arvata, et katsetades sisepingest kangena esimest korda mõnd jõusaalimasinat ei saa olla midagi hullemat kui see, et keegi sind veel parandama tuleb – ent romantilised lood on põhjusega klišeesid täis. „Jäljed meie vahel“ algab klassikalise meet-cute’iga ja pakub publikule kuhjaga iirisekommi tekstuuriga stseene kohmakast armumisest, kokkukolimisest ja armsatest kiiksudest. Aga kes on teatris varem käinud, teab, et igal seisundil on ajapiirang.
Keskkond, milles „Jäljed meie vahel“ elab, on black box’ile sobilikult minimalistlik: pisut kõrgendatud laval on mõned toolid, klaasist vahesein ning riiulid. Erinevalt koduteatris tehtud töödest, mida iseloomustavad tihti tugev visuaalne stimulatsioon ja lopsakus, on kunstnik Rosita Raud valinud vaoshoitud klaari ruumi. Lavakujunduses on ära kasutatud ka vertikaaltelge: tagaseinas on lava kohal ekraan, millele kuvatakse nii elupeatükkide pealkirju, pingeliste hetkede ajalist kulgu kui ka vahemontaaže, mis Sandra ja Jani saalist välja asetavad ja seeläbi neile veelgi rohkem „inimesed meie seast“ tunnetuse annavad.
Videokujundus täiendab lakoonilist lava maitsekal määral ega hakka näitlejate üle domineerima. Seejuures kõik koduvideod, mida Jan Sandrast oma armastust täis pilguga teeb, tuletavad meelde stsenaristide lemmikklišeed dead wife montage. Taotluslikult suhkrune on küllap ka tõupuhtalt broadwaylik tantsustseen (liikumisjuht Olga Privis) suhte algfaasis, sest nagu eespool mainisin, aduda on peatset raskust ja isegi küüniku (jäägu ta anonüümseks) kaasa elama pannud paarist hakkab juba eos kahju. Sandra ja Jan jäävad ootamatult lapseootele, ent aeg on õige. Rõõm, noor armastus, noor elu! Lapseootus möödub viperusteta, uudishimu ja rohkete aegunud õpetusi täis raamatutega. Koju naastakse aga nii, nagu sealt ka mindi – kahekesi.
Siret Campbelli dramaturgia ja Taavi Tõnissoni lavastus tuginevad intervjuudel perede ja ämmaemandatega, kes on vastsündinu kaotusega isiklikult ja/või töö kaudu kokku puutunud. Kuuldud lugudest valmis mosaiik, mille keskmes on lein. Isoleeriv lein, jagatud lein, liitev lein. See on teema, mida teatris on üsna vähe kujutatud. Üks Eesti esimesi lapsekaotuse leina käsitlevaid lavastusi on Rakvere teatri „Klaaslaps“ (lavastaja Urmas Lennuk), mis esietendus alles möödunud aastal. Maarja Kangro raamat, millel lavastus põhineb, mõjus üheksa aasta eest ilmudes suisa transgressiivselt, ent on minu hinnangul eesti nüüdiskirjanduse paremaid teoseid tänu oma toorele aususele ja häbitule kehalisusele.
„Jäljed meie vahel“ annab samuti nurisünnitanud naise meeleseisundile ja kehale tänuväärselt palju ruumi. Tegu on seisundiga, mida on raske kirjeldada – Sandras on kõik valmis uueks rolliks, ent sel energial ei ole järsku kuhugi minna. Keha tuletab järeleandmatult meelde reaalsust, mida tahaks kogu jõust unustada.
Samal ajal tõuseb esile küsimus, kellel on sobilik neid kogemusi kirjeldada. Noore naisena, kes pole iial sünnitanud, ma lihtsalt kuulan ja püüan mõista. Vestlusringis mainis Silva Pijon, et on samuti olnud üksnes kõrvalkogeja. Kas pole seejuures just teater võimalus üksteise lugude kaudu inimkogemust jagada ja avardada? Pijon kujutab Sandra-suguste naiste kehakogemust, sünnitusjärgset depressiooni ja traumat haavatavuse ja tõetruudusega ning publikus väljendasid paljud selle eest ka tänu – äratundmist oli omajagu. Rusuv äng on küll visa kaduma, ent lavastuse viimane faas keskendub selle lahustumisele. Andestatakse nii iseendale kui ka teineteisele (sest süüdistusi tekib paratamatult – ka siis, kui tajutakse nende mõistusvastasust ja ebaõiglust armastatud kaaslase suhtes).
Esietendusele järgnenud vestlusring (kus osalesid dramaturg Priit Põldma diskussiooni suunajana, dramaturg Siret Campbell, lavastaja Taavi Tõnisson, näitlejad Silva Pijon ja Rainer Elhi ning kogemusnõustaja Heli Luik) tõendas, et selliseid sotsiaalselt tundlikke ja tabuteemasid käsitlevaid lavastusi on meile väga vaja. Mind üllatas, kui palju mõtteainet andis publikule Sandra ja Jani suhtedünaamika: korduvalt jõudis arutelu tagasi binaarse mees- ja naiskogemuse (mida saab mees sellises olukorras üldse teha?) ning lastekasvatuses soolistatud rollijaotuse juurde. Näib, et nende vestluste järele tunneb ühiskond nälga, ehkki mõttemaailm on viimastel aastatel väga palju avardunud (mõeldes näiteks kasvatuspsühholoog Merilin Mandli Instagrami kontole @jesslapsed ja tema sama pealkirjaga raamatule). Kuidas arendada isa- ja meherolli kaasavamaks ja empaatilisemaks nii, et osalised tunneksid end hoituna ja kuulatuna?
Kuna Rainer Elhi kujutab Jani sümpaatse mehena, olgugi et temalgi on omad inimlikud vead ja pooltoonid, tekkis küsimus, kas lavastusmeeskond tõepoolest oli selliste meestega ka vestelnud. Vestluses kinnitati, et tegu ei ole romantiseeritud tegelaskujuga (manic pixie dream boy, kui jälle klišeede juurde minna), vaid et intervjuude käigus kohtuti paljude Jani arhetüüpidega – kannatlike, analüütiliste ja mõistvate inimestega, keda pere loomise teekonna valusaimadki perioodid ei heidutanud. Heli Luige mõte, et Jan võiks olla (noorte) meeste õppematerjal, mõjus sümpaatselt ja lootustandvalt. Häid eeskujusid tervete lähisuhete ja isarolli vallast ei ole dramaturgias jalaga segada, nii et Jani tegelaskuju on väga teretulnud lisandus eesti näitekirjandusse.
„Kas on üldse võimalik, et poisslapsed sünnivad häälega?“ meenutas üks publikuliige oma küsimust, kui surnult sündinud poja ja kolme terve tütre järel taas poega ootas. Tuli välja, et õnneks siiski sünnivad. Just seetõttu näis ka õige, et Sandra ja Jan said uue võimaluse, olgugi et paljusid peresid tabab kibe kaotus korduvalt. Jäägu lootus, et loota on mõtet.
