„Mis on pangarööv võrreldes panga asutamisega?“ küsib Julia, tsiteerides Brechti „Kolmekrossiooperit“. Julia ei röövinud küll ühtegi panka, ent pangarööv oleks olnud tema olukorras parem lahendus. Julia lugu on ainest saanud nullindate Soomest, kus end võlgadesse laenanud pereema tappis une pealt kaks last, abikaasa ning viimaks ka enda. „Julia, Julia!“ on moraalitsemiseta lavastus, mille keskmesse tõusevad süsteemne majanduslik ebavõrdsus ja selle tagajärjed.
Kui Reginald Rose’i „12 vihase mehe“ puhul saab publik koos näitlejatega vaikselt süüaluse saatusele kaasa mõelda, siis Laura Jaanholdi lavastuses on otsus juba sündinud. Peategelane kõneleb saaliga üksi, otsekui postuumselt – ta ei õigusta end kordki, vaid räägib oma loo algusest lõpuni. Jaanholdi lavastajakäekiri on olnud läbivalt ühiskonnatundliku närviga: lavastuses „Lillemüüjatel hakkas külm“ (2024) vaadeldakse lilleturu kõrvalrolli eri aegade ja inimeste lugudes, noore vaataja lavastuses „Kurjus“ (2023) uuritakse vägivalda, „45 339 km² raba“ (2015) on pühendatud väliseestlusele. Seekord püütakse lavastuses vastata küsimusele, miks me pidevalt midagi tahame – ka siis, kui teistega samas tempos püsimine tuleb oma elu hinnaga.
Julia (Carita Vaikjärv) lugu algab, nagu ikka, lapsepõlvest ja kodusest atmosfäärist. Esimestest mälupiltidest on selge, et võim on peres verbaalselt ja füüsiliselt vägivaldse alkohoolikust isa (Meelis Rämmeld) käes. Temagi seisundile annab Julia tausta – taas neutraalse tooniga, õigustamata. Julia mainib president Mauno Koivistot, kes „kannab Soome Euroopasse“ (Koivisto ametiaja viimasel päeval lepiti kokku Soome liitumine Euroopa Liiduga ja see oli tol ajal julge otsus. Balti riikide tunnustamises oli Koivisto vähem julge ja progressiivne, aga see selleks.) Saab järeldada, et tegu oli 1990. aastate algusaastatega, Koivisto teise järjestikuse ametiajaga. Nõukogude Liit oli lagunenud ja Soomet tabanud majanduskriis, mistap lõppesid ka isa Jorma rekasõidud nende kahe riigi vahel. Isa edasise kibestumuse ja vägivalla võtab tabavalt kokku tema küsimus: „Kas meie ei või õnnelikud olla?“
Autor Jari Juutinen on nii selle kui ka mitme teise sarnase lausega hämmastavalt tabavalt kirjeldanud seda haavatavat inimrühma, kelle kõiki otsuseid mõjutavad ilmajäetuse ja ebaõigluse tunne. See on inimrühm, kelle populistlikud poliitilised jõud üles otsivad, alal hoiavad ja taastoodavad. Nad on vihased, aga see on ka igati mõistetav. Jorma on oma olekult ja seisukohtade poolest vastik, käitub tihtilugu kohatult, ent ometi hakkab temast lõpuks kahju. Rämmeld mängib teda inimlikkust rõhutavalt, kohati ootamatult suure koomilisusega. Seda on kole tõdeda, aga ka igas eesti suguvõsas on (olnud) vähemalt üks selline. Ja nemadki on tihtipeale pärit sellestsamast ajast. Millegi poolest on see lavastus „Rahamaa“ (Eesti Draamateater, 2024) peegelpilt, tuues avalikkuse ette kauboikapitalismi kaotajapoole.
Edasise mõistmiseks tasub kirjeldada lavakujundust (kunstnik Illimar Vihmar). Lavalt maas, otse publiku ees seisab kuhjas kõiksugust mööblikola: diivan, vana külmkapp, pliit, väike telekas, prügikotid jne. Lava tagaosas pöörlevad sektoritena maja toad. Reaalaeg, milles täiskasvanud Julia publikule oma ülestunnistusega esineb, leiab aset selle lakoonilise kujundusega laval. Minevik, milles lõviosa lavastusest aset leiab, jõuab publikuni hoopis ekraanidele kuvatud stseenide kaudu. Seesugune ekraanikasutus on praegusel lavastusliku ekraanimaania ajastul üks kõige omanäolisemaid ja huvitavamaid.
Ehkki algul arvasin, et stseene kantakse otsepildis üle mõnest teisest ruumist, meenus siiski, et nii teismeline Julia (Astra Irene Susi) kui ka tema tulevane abikaasa Raimo (Nils Mattias Steinberg) on parajasti Endla Küünis „Juulikuu lume“ etendusel. Varem üles võetud näitlejatöid ei saa hinnata samamoodi kui Vaikjärve rolli, mis sünnib igal etendusel uuesti. Siiski on ka kõik ekraanitagused tegelased lõpuni välja töötatud ja mitmeplaanilised – distants ei häiri. Teatrite seisukohast näib selline lahendus ahvatlev, kuna näitlejaid saab korraga rakendada mitmes lavastuses. Näidendi „Julia, Julia!“ puhul toimib see lahendus mineviku ja lavareaalsuse vahelise distantsi loomisel hästi, kuna aitab kaasa mälupildi illusioonile, ent ma pole kindel, kas see peaks leidma laiemat kasutust.
Jorma öeldu näib Juliat alateadlikult saatvat kõigis edasistes valikutes. Hoolimata püüdlustest ema ta sellisest elust põgenema veenda ei suuda (on õõvastav, kui laps on peres sunnitud olema mõistuse hääl), ent ta näeb peol kohatud koolivend Raimos vähemalt iseenda pääseteed. Noorte nimedest ilmneb viide kõige tuntumale õnnetule armastusloole, ehkki Romeo-Raimo on siin veidi karmim kuju. Peol kohtudes tsiteerivad noored teineteisele peast Shakespeare’i ning juba peagi toimuvad ka väga ajastutruud (puhvis kleit, puhvis juuksed) pulmad. Noortevaheline keemia on nauditav ja armas, olgugi et pidevalt vasardab vaataja peas neid ees ootav lõpp (nagu Verona omadegi puhul).
Hiljem räägib täiskasvanud Julia Raimoga juba lavalt, mis nõuab Vaikjärvelt Steinbergi klipi tempo head tundmist ja järgimist, et stseeni ei jääks veidraid pause (à la uudiste videointervjuud). Ehkki perel on oma väike maja, liivakast ja peenramaa, jõuab kätte reaalsus, kus valge lippaia ja Tenerife reiside idülli mängimise tarvis ei ole enam raha. Julia mõistab seda varem kui Raimo – osalt juba seetõttu, et oli varjanud kodulaenu võttes mehe eest oma suurt õppelaenu, mis laenukoormat märgatavalt suurendas.
Julia hädavaevu kokku traageldatud rahumeelne õnn hakkab sealt edasi juba väga tempokalt neid maha jätma. Traagikat leevendavad vahestseenid laulvate kiirlaenuhalduritega (Fatme Helge Leevald ja Tambet Seling) ning Julia ämmaga (Kadri Rämmeld), kes otsekui möödaminnes vuristab nõelates passiivagressiivseid hinnanguid laste ja kodu väljanägemise kohta. Seega kurnab koos võlakoormaga ka pidev surve elada üle oma võimete, et vastata n-ö hea elu standardile. Häda on piinlik, häda on tabu.
Etenduse lõpus murrab Carita Vaikjärv neljanda seina ja kõneleb sisendusjõuliselt otse publikuga. Ta sõnab, et tahtis väga, et lugu lõppenuks teisiti, aga ei lõppenud – erinevalt võlatsüklisse langemisest ei mängita pere viimaseid hetki laval läbi. Need hetked jõuavad meieni kolmanda isiku kaudu, nii nagu elus juhtuski, ja see näib kõige lugupidavam variant. Selline kulminatsioon kannab. Võtsin Vaikjärve viimastest sõnadest kaasa ka lavastuse kaks peamist mõtet, millest üks on soovitus ja teine retooriline küsimus, millele vastamine on vaat et võimatu. Esiteks: helistage võlanõustajatele*. Teiseks: kes peaks siin loos vastutama?
* Vt https://evnl.ee/abiotsijale/
