Ansambel U: kontsert „URR-44: keha“ 3. XII ERRi 1. stuudios. Ansambel U: koosseisus Helena Tuuling, Merje Roomere, Levi-Danel Mägila, Taavi Kerikmäe, Tarmo Johannes ja Vambola Krigul. Kavas Age Veeroosi, Thierry De Mey, Vinko Globokari, Alvin Lucieri, Jennifer Walshe’i ja Simon Steen-Anderseni looming.

Üle kümne aasta on ansambel U: vedanud koostöös Klassikaraadioga põnevat nüüdismuusikasarja „URR:“, kus võetakse neile omase põhjalikkuse, laia haarde ja huumoriga luubi alla nüüdismuusika nähtused, heliloojad, esteetika, keskendutakse kas või teatud maa nüüdismuusikale. Tänavuse hooaja kontserdid on erilised selle poolest, et fookusse on võetud kõlapoeesia ja keha.

Keha on muusiku olemuslik atribuut ja – nagu Taavi Kerikmäe kontserdil ka mainis – varjab tavaliselt klassikalist muusikat esitav interpreet selle musta riietuse alla, et fookus jääks kõige olulisemale ehk muusikale. Sel kontserdil pöörati kõik pahupidi ning tähelepanu kese koondus sellele, mis tihti jääb tahtlikult või tahtmata varju. Põneva mitmekülgse kavaga läheneti teemale eri külgedest, võluti leidlikkusega, mängides osavalt akustiliste, visuaalsete ja tunnetuslike võimalustega. Kontserdil oli mitu teost, mille puhul oli vaja toimuvat ka silmadega jälgida, ning selles mõttes väljus „URR-44“ raadiokontserdi formaadist. Seepärast oli kaugemalt huvilistele kindlasti vägagi tervitatav võimalus jälgida kontserti ERRi kultuuri­portaalist. Ent paljude nende teoste puhul oli visuaalse kõrval tähtis ka ettekujutus teatud asjade ise läbi elamisest või kogemisest.

Vinko Globokari „?Corporel“ Taavi Kerikmäe vahetus, justkui kaitsemaskita loomulikus interpretatsioonis oli suure­pärane kontserdi avateos. Mulle kuulajana andis see (petlikult) ootuspärase lahenduse – keha on kui perkussiivne instrument. Justkui oleks see tõesti esimene seos ja kaude võiks ju mõtted viia Aafrika rütmidelegi … Perkussiivsus on teoses tähtis, kuid akustilise tulemuse kõrvale ilmuvad koreograafiline aspekt, interpreedi tunnetuslik kogemus ja selle vahendamine publikule. Teose peab esitama paljajalu ja alasti ülakehaga, mis oleks mõnes teatri- või tantsulavastuses üsna harilik, kuid nüüdisaegse süvamuusika kontserdil tavatu ning lõi esitaja ja kuulaja vahel teistmoodi kontakti. Loomulikult võib üks põhjendus olla ka see, et paljal nahal tekitatud helid kanduvad paremini publikuni, kuid teoses leidub ka selliseid muusikalisi žeste, mis akustiliselt ei kandu isegi kõige parema pingutuse puhul publikuni – näiteks juuste sasimine. Ometi luuakse seos heliga, mida teavad kõik seda kogenud.

Juuste sasimine ja nahakonaruste helid olid vägagi võimendatult luubi all Simon Steen-Anderseni helitöös „Run Time Error“. Imetlesin leidlikkust, millega võeti kasutusele Simon Steen-Anderseni kohaspetsiifilise teose kontseptsioon. Kui tavapärasem esitus näeb välja nagu mööda suuremat ruumi kulgev põrkeahel, kus energia edasikandja on löökpillimängija, kes jookseb ruumis leiduvate heliallikate juurde, siis U: kontserdil oli kasutusel hoopis mikrofonidega võimendatud suupistete krõmpsutamise ja mahlajoomise teekond, mis päädis keerutatavate ja kukkuvate sapikivide kõlavaibaga (Helena Tuuling ja Vambola Krigul). Tõepoolest, teose lõpus kasutatigi interpreetide endi sapikivisid! Simon Steen-Anderseni sõnutsi on teose keskne dogma see, et kõik on võimalik: esituspaigal saab luua uue teose, kasutades vaid seal olevaid objekte. Teine tähtis dogma on see, et iga objekti tohib kasutada vaid ühe korra. Võib-olla tegi ansambel U: teose kontseptsioonis vabamaid interpretatsioonilisi mööndusi, kuid selline esitus sarja „URR:“ kehateema puhul toimis. Merje Roomere ja Taavi Kerikmäe, kes nautisid publiku ees instruktsioonide kohaselt mitmesuguseid jooke ja suupisteid, juhtisid kontaktmikrofone nii, et kulinatest ja krõbinatest tekkis huvitava polürütmia- ja tämbrirohke kõlamaastik. Publikus olles seisin raske valiku ees, kas anduda naerule või kuulata rütme ja tämbreid abstraktse helimaastikuna.

Oli ka teoseid, mille puhul sai näha U: muusikuid harjumuspärasemal moel oma instrumenti mängimas. Nii kõlas kontserdil katkend Age Veeroosi teosest „Keha“, mis käsitleb helilooja sõnul frustratsiooni muutustest – nii kasvamisest kui ka kahanemisest. Bassklarnetile kirjutatud sooloteose katkendis (esitaja Helena Tuuling) välja joonistunud äärmuslikud registrid ja tremolod – mis võinuksid küll viidata nii äärmuslikele emotsioonidele kui ka pealaest jalatallani kasvamisele –, mõjusid samal ajal poeetiliselt.

Samuti kasutati instrumente Jennifer Walshe’i teoses „/and Jump from the Golden Bridge“. Jennifer Walshe on nüüdismuusikas rahvusvaheliselt väga palju esitatud ja hinnatud helilooja, kuid mulle ei meenugi, kas olen varem Eestis tema loomingut elavas ettekandes kuulnud. Teose instruktsioonide järgi peavad mängijad õppima rulaga sõitma – nii algeliselt kui tahes – ja selleteemalisi videoid vaatama, rulaparkides käima ning seejärel komponeerima rulasõidu teekonna. Rulasõidu kogemusel põhineva teose kollektiivne lahendus kontserdil „URR-44“ oli videopartituur ning iga rulasõitja videolõik viidud vastavusse tema instrumendiga. Ka videolõikudes oli näha U: mängulisust ja fantaasia­rikast interpretatsioonivabadust Walshe’i instruktsioonide täitmisel: näiteks olid kasutusel sõrmede vahel juhitavad minirulad ning rulatrikk võis olla ka lihtsalt rula käes keerutamine. Ometi kajastusid videos kuvatud liikumised, peatumised ja konarlikud sõidukõhelused vägagi ilmekalt mängijate improvisatsiooniliselt varjundirohkes pillimängus.

Riskantseim lugu sel õhtul oli Alvin Lucieri „Music for Solo Performer“. Alvin Lucier kasutab selles teoses ajulaineid, täpsemalt alfalaineid, mis juhitakse edasi löökpillidele asetatud valjuhäälditele. Selleks et alfalained tekiksid, peab esitaja olema vaikses meditatsiooniseisundis – une ja ärkveloleku vahel, kus ta midagi ei mõtle. Kui interpreet seda ei suuda, võib olla tulemuseks vaikus. Teos toimib kui fotonegatiiv, kus kõige valjemad helid tekivad siis, kui interpreedil õnnestub ennast kõige rohkem välja lülitada, ning vastavalt sellele kanduvad need lained löökpillidele. Lucier on ise ka tõdenud, et see on muusikaajaloos esimene teos, kus interpreet peab tekitama helisid absoluutses rahuseisundis, ja tõdeb, et see muutis täiesti tema arusaama nii kompositsioonist kui ka esitamisest. Hoolimata ajulaine modulatsioonidesse sekkuda soovivast väikesest aktiivsest kuulajast „URR:-i“ publiku hulgas moodustas „Music for Solo Perfomer“ Vambola Kriguli (ajulained) ja Tarmo Johannese (elektroonika) esituses hõrgult dünaamilise terviku vaiksemapoolsete, kuid kohati tihedate trummipõrinate ning vahel ka hetkeliste pausidega.

Kontserdile sobis viimase teosena väga hästi Thierry De Mey „Musique de Table“ (Vambola Krigul, Tarmo Johannes ja Levi-Danel Mägila), mis on kirjutatud kolmele löökpillimängijale: instrumentidena kasutatakse kolme lihtsat laudplaati ja esitajate käsi. Nagu ka paljud teised De Mey teosed, kompab seegi käte koreograafia akustilisi, visuaalseid ja tunnetuslikke piirialasid, mis omakorda süvendab usku, et muusikat on kuulmise ja võngetena tajumise kõrval võimalik lausa näha: visuaalne aspekt on seotud muusika ja muusika omakorda järgmise visuaalse žestiga.

Kontsert lõppes nukra uudisega, et 2025. aasta veebruaris leiab aset viimane „URR:“ ja rohkem selle sarja kontserte Klassikaraadios ei tule. „URR:-i“ alalise külalisena võin tunnistada, et ansambel U: panus on kontserdisarjaga nüüdismuusikat tutvustades, lahti seletades ja mängides olnud üüratu. Loodan, et selles lõpus peitub uus algus.