Adilhan Jeržanov on Kasahhi uue laine filmikunsti, mis mitte kunagi oma potentsiaali ei realiseerinud, kauge järeltulija. Kasahhi uus laine sündis filmi­režissöör Sergei Solovjovi projektina. Solovjov õpetas perestroika algusaegadel Moskvas riiklikus kinematograafia instituudis ja suutis juhtkonda veenda selles, et nõukogude filmikunst teeks läbi taassünni, kui võetaks omaks suure-laia Nõukogudemaa mitmekultuurilisust peegeldav sisu. See viis kasahhi filmi­režissööridest koosneva kursuse moodustamiseni ja neil õnnestus kohe pärast lõpetamist ka täispikad filmid teha. Kahjuks varises peatselt pärast seda kokku kogu Nõukogude filmitööstus ja enamik neist ei suutnud uute oludega kohaneda. Prantsuse dokumentaalfilm „Mälestus lainest“¹ toob kokku veteranid Rašid Nugmanovi, Ardak Amirkulovi, Serik Aprõmovi ja Talgat Temenoi, kes pole üksteist kaua näinud, meenutavad tudengipõlve ja seda, kuidas nad püüdsid olukorrast võitjana välja tulla, kaitsta oma esteetilisi ja eetilisi tõekspidamisi.

Lisaks kasahhi uuele lainele meenutavad Jeržanovi filmid ka Aleksei Balabanovi postsovetlikke krimitrillereid ning ta on teadlikult olnud mõjutatud Ida-Aasia ja Ameerika gängsterifilmidest.

Adilhan Jeržanov on nähtus omaette, ja seda mitte ainult kasahhi, vaid kogu maailma filmikunstis. Ta ühendab oma töödes väga originaalsel moel žanrimudelid ja autorsuse, avangardi ja peavoolu, kõrge ja madala kultuuri ning temast on saanud kultusrežissöör, keda hindavad nõudliku maitsega programmivalijad Cannes’is, Veneetsias, Berliinis ja mujal. Filme nagu „Omanikud“, „Maailma õrn ükskõiksus“, „Kollane kass“ või „Kadett“² on saatnud festivaliedu ja ka publikumenu. Ainuüksi 2024. aastal avaldas Jeržanov kolm täispikka mängufilmi („Stepihunt“, „Maur“³ ja „Kadett“), mis teeb temast maailma ühe viljakama filmi­lavastaja.

Hiljuti oli Jeržanov Jerevanis „Kuldse aprikoosi“ filmifestivali žüriis ning eksklusiivintervjuus Sirbile avanes võimalus küsida tema tööstiili, kunstiliste mõjude ja inspiratsiooni kohta, mis on viinud nii isikupäraste filmide valmimiseni.

Teil on väga aktiivse filmitegija kuulsus, olete võimeline aastas tegema kaks, vahel isegi kolm filmi. Mis on selle saladus ja miks te tunnete vajadust nii palju teha?

Sellel on kaks põhjust. Esiteks on mul tugev ja püsiv meeskond – professionaalid, kes töötavad mu iga filmi kallal. Teiseks on see lihtsalt minu rütm. Ma ei saa ilma filme tegemata elada. Mõtlen alati juba järgmisest. See on mu elustiil.

Ja kuidas te rahaliselt sellise tootlikkusega toime tulete?

Ma teen väikese eelarvega filme. Ja püüan alati oma autorifilmi sisse panna veidi žanrifilmi. See näib meeldivat nii produtsentidele kui ka publikule. Ma pole riiklikust filmifondist ammu toetust saanud ja seetõttu on suurema osa mu viimaste tööde tootjaks olnud eratootjafirmad, kes investeerivad oma raha. Lisaks sellele on Kasahhis nüüd viis kodumaist voogedastusplatvormi, mis kõik on viimase kahe aasta jooksul turule tulnud. See on toonud suure muutuse filmide tootmisse ja levisse.

Te olete kuulsust kogunud rahvusvahelistel filmifestivalidel, aga kuidas kasahhi publik teie filme vastu võtab? Eriti kui arvesse võtta, kui süngelt te kasahhi tegelikkust oma filmides kujutate.

Kohalik publik ei olnud mu varasematest filmidest vaimustuses. Aga nüüd on asjad muutumas. Minu viimane film „Kadett“ on oma kulud tasa teeninud. Minu puhul juhtub selline asi esimest korda. Paistab, et mu suhe kasahhi vaatajaskonnaga alles algab. Praegu on ka kasahhi filmi buum. Vene filmid on peaaegu täielikult meie kinodest kadunud, samal ajal kui umbes 90% kassatulust läheb kasahhi filmidele. Aastaid öeldi, et 20 miljonit pole piisav rahvaarv, et toetada kohalikku filmitööstust. Nüüd näeme, et on. Levivõrgustiku laienemine aitab sellele ka kaasa. Meil on firmad, kes ehitavad uusi kinosid, ja teised, kes neid aktiivselt propageerivad. Kinosid avatakse isegi suurtest tõmbekeskustest eemal. Publik on kinno tagasi tulnud – ja seda ei oleks veel mõni aasta tagasi osanud ette näha. Rahvuslikud filmid hakkavad kulusid tasa teenima ja võib-olla muutub selliste arthouse-filmide, nagu on minu omad, tootmine majanduslikult mõttekaks.

Olen üllatunud, et viitate oma filmidele kui puhtale arthouse’ile. Selged žanrivõtted muudavad teie filmid palju laiemalt mõistetavaks. Kas te ei pea end ka peavoolulavastajaks?

Minu peavoolu hulka liigitamisega teete mulle komplimendi, aitäh! Usun, et range raamistikuga stsenaarium on autorifilmile vajalik – võib-olla isegi kommertsfilmist enam. Ma pole seda jaotust kunagi väga püüdlikult järginud, aga mulle meeldib end kutsuda vulgaarseks autoriks. See ma olen. Armastan žanrifilmi, aga teen seda omal viisil.

Teie stiilis on sees huvitav vastuolu. Ühest küljest on pakute karmi realismi, teisalt romantikat ja isegi naivismi. Kas see vastuolu on teadlikult üles ehitatud?

Jah, mulle meeldib vastandada lahkust ja julmust. Võib-olla algselt ei ole see tahtlik, aga ma püüdlen intuitiivselt selles suunas. Usun, et igas inimeses ja igas olukorras on osake valgust, lahkust. Selle rõhutamiseks asetan oma tegelased julma maailma ja kontrast toob headuse rohkem nähtavale. See on karmivõitu vaatenurk, aga mulle sobib. Võib-olla sellepärast ongi mul lojaalne, kuigi väike, vaatajaskond, kes otsib mu filmidest just neid spetsiifilisi jooni.

Kuidas filmiharidus aitas kaasa teie kunstilise visiooni kujunemisele?

Õppisin filmilavastajaks Temirber Žužgenovi nimelises Kasahhi Riiklikus Kunstide Akadeemias ning minu juhendajaks oli Damir Manabai. Samal ajal õppisin palju rohkem praktilise tegemise käigus. Võtsin üles kaks-kolm lühifilmi nädalas – kiired, madala kvaliteediga, kursusekaaslastega koos tehtud tööd, nende hulgas ka Serik Abõšev, kellest sai pärast mu produtsent. Neid filme pole praegu enam võimalik leida. See protsess muutis mu nägemise teravaks ja andis kogemuse. Tegime kõike, mis parasjagu pähe tuli, need olid tudengite tunnitööd. Kohutava kvaliteediga. Aga neist oli palju abi.

Ja kuidas on eeskujudega filmikunsti vallast?

Olen filme vaadanud lapsest saadik ja arvan, et film on mõjutanud mind rohkem kui kirjandus, kuigi kirjandus on ka oluline. Elu ja film on omavahel läbi põimunud – mind on suuresti mõjutanud sellised lavastajad nagu Takeshi Kitano, Peter Weir, Martin Scorsese ja John Ford. Lapsepõlv aitas kunstilise visiooni kujunemisele samuti kaasa. Kasvasin üles üheksakümnendatel, NSV Liidu lagunemise ajal. Kolisime emaga pidevalt – uued majad, uued koolid, vahel iga nädal. Elu oli raske. Aga see andis võimaluse kohtuda väga mitmesuguste inimestega. Olen töötanud turgudel, ehitusplatsidel ja näinud absurdsust, korruptsiooni, politseinike ja tavakodanike käitumist. See on mõjutanud mu loomingu teemavalikut ja stiili.

Enamikus teie filmides, näiteks kas või „Kollases kassis“, maalite tundliku, aga selgelt eristuva pildi oma kaasaja Kasahstanist. Julma kujutluspildi ühiskonnast, kus kõikjale sisse imbunud maffia lömastab iga ausa ettevõtmise. Kui palju on teie filmide allegoorilisel maailmal ühist tegelikkusega?

See on paisutatud tegelikkus, otse loomulikult. Kutsun seda karikatuurseks realismiks. „Kollase kassi“ käsikiri oli sirgjooneline gangsterilugu. Seda ootasid ka produtsendid. Aga arenduse käigus mõistsin, et lugu räägib tegelikult peategelastest Kermekist ja Evast – nagu Bonniest ja Clyde’ist. Või isegi Aadamast ja Eevast. Otsustasin loo jutustada läbi nende silmade – nagu laste, kellel on julmas maailmas rõõmu üksteise seltskonnast. Selles on selle filmi erilisus. Kui ma oleksin lugu kujutanud realistlikult, nagu see oli kirja pandud – puhtakujulise gangsteridraamana –, siis poleks selles olnud midagi omapärast ning ilmselt poleks filmi ka tähele pandud.

Te kritiseerite tugevate naistegelaste kaudu ka patriarhaalse ühiskonna reegleid, kas või näiteks „Ulbolsõnis“⁴. Kas patriarhaat aitab kaasa korruptiivsele ühiskonnale?

Isiklike tähelepanekute põhjal ütleksin, et naised on loomu poolest ausamad. Jah tõesti, patriarhaat on korruptsiooni loomupärane osa. Kui „Ulbolsõni“ peategelane olnuks mees, ei oleks ma saanud kangelast samamoodi ühiskonna vastu asetada. Teadsin kindla peale, et lahendamatu konflikti üles ehitamiseks on mul tarvis naispeategelast.

Teile meeldivad ka viited kirjandusklassikale. „Maailma õrn ükskõiksus“ viitab Albert Camus’ „Võõrale“ ning pisut uuem „Stepihunt“ on laenanud pealkirja Hermann Hesselt, kuigi film ei põhine tema raamatul, isegi kaudselt mitte. Kas valisite pealkirja ainult õhustiku pärast?

Jah ja ei. Olen Hesset juba 20 aastat armastanud. Ja alati unistanud „Stepihundi“ ekraniseerimisest, aga sellest ei tulnud midagi välja. Kui olime seda filmi lõpetamas, oli selle tööpealkiri „Nina­sarvik“, aga Oleh Sentsov oli just sama peal­kirjaga filmi välja toonud.⁵ Ma ei tahtnud segadust tekitada. Kuna Hesse filosoofia oli filmi mõjutanud, siis otsustasin selle talle pühendada. Tsitaat filmi alguses võtab kokku tegelase Braijuki maailmapildi. Aga mul on endiselt kiusatus teha ka üks „Stepihundi“ ekraniseering.

Teie filmid lähevad üha süngemaks. Teie viimane, „Kadett“, kaldub õudusfilmi poole ja mõjub varasematest märksa rusuvamana. Kas see žanrimuutus on lootusetuse märk?

Tänapäeva moraal on hirmutav. See, et XXI sajandil ollakse endiselt sunnitud tapma, ja karistatakse sellest keeldumise korral, on absurdne. Selles on „Kadeti“ tuum. Peategelane on õrna loomuga noormees, keda sunnitakse armastama vägivalda. See on õudusfilm, sest tegelikkus on igasugusest filmiõudusest jubedam. Kummalisel moel teeb selle loo raamimine õudusfilmiks loo enda talutavamaks – sest vaime pole ju olemas. Žanr annab võimaluse distantseeruda.

„Mauris“ on viide vangide värbamisele Ukrainas sõdivate Vene erasõjafirmade poolt. Kas te soovisite võtta poliitilise seisukoha?

Mulle pakub poliitikast enam huvi tegelikkus. Minu arvates on filmitegemise aluseks alati mingi reaalsuse mudel. Ilma selleta oleks protsess võimatu. Tegelikkus imbub tahes-tahtmata loomingusse. Kui luua seitsmekümnendatel, on tulemus selle aja peegeldus. Meie loome 2020. aastatel. Ja see kümnend on meie filmides kohal. Mõnel rohkem, mõnel vähem. Ma loodan, et mu filmid sisaldavad endiselt tegelikkust, olgu nad siis stiliseeritud või kui iganes fantasmagoorilised. Kas olen oma filmides aina lootusetum? Süngem? Väljastpoolt vaadates küll – ilmselt toimub teatud triivimine pimeduse poole. Aga võib-olla selline meie tegelikkus ongi. Võib-olla on see vaid ajutine. Võib-olla on mu järgmine film märksa valgusküllasem.

Millega te praegu töötate?

Olen teinud kümneosalise seriaali Kasahhi televisioonile pealkirjaga „Kasahhi hirmulood“⁶. Maailma esilinastus tuleb Kanadas „Fantasia“ festivalil. Ja oktoobrist ka voogedastuses Kasahhi uues VOD-kanalis Freedom Media. Tegelikult lansseerivad nad „Kasahhi hirmulugudega“ oma kanali. Iga osa põhineb mõnel kasahhi rahvalool. Šamaan Sara ja detektiiv Buržan uurivad müstiliste koletistega seotud juhtumeid. Kõik toimub meie kaasajal. Ma ei soovinud teha ajaloolist sarja. Märksa tungivama ja ebamugavust tekitavamana mõjub nende iidsete lahendamata traumade toomine tänapäeva. Mulle on huvi pakkunud ka folkloori ühendamine film noir’iga ja krimidraama argisuse kõrvutamine rahva­pärimuse unenäoloogikaga. Mind paelus see, et 95% rahvalugudes on koletised naissoost. Ilmselt seetõttu, et feodaalajastul ei olnud naistel mingit võimu. Kui nendega midagi kohutavat juhtus, ei maksnud keegi nende eest kätte. Sellest võrsusid müüdid, kuidas nende vaimud naasid õiglust jalule seadma – karistama neid, kes neile haiget olid teinud. See on kaitsetute naiste kättemaks müstika abil, vaimude ja deemonite kaudu. Selles on traagikat ja draamat. Püüdsin selle emotsionaalse noodi jätta kõlama kogu sarja vältel. Mõtte, et ohvri vaim tuleb tagasi oma õigust taastama.

Tõlkinud Tristan Priimägi