Mõneti ootamatult on Teine maailmasõda osutunud 60 aastat pärast lõppemist üliaktuaalseks. Kui aastakümneid oli see lihtsalt ajalugu, milles urgitsemist peeti vanade haavade lahtikiskumiseks, ja lisaks mõnele sõjafilmile ja paraadile ületas uudiskünnise ehk üksnes holokaust, siis tundub tänase tähelepanu järgi, et Teine maailmasõda ei olekski nagu lõppenud. Selleks on ka põhjust. Ausa ja objektiivse hinnangu asendamine pea liiva alla peitmisega ei ravi haavu, vaid lükkab nende lahtikiskumise üksnes edasi. Ja nüüd on see aeg lihtsalt kätte jõudnud.
Ühtlasi tõstatub Teisele maailmasõjale tagasi vaadates taas küsimus, mis on õigupoolest ajaloouurimise ülesanne? Tõsiajaloolase seisukohalt kõiki fakte arvestades toimunu maksimaalselt erapooletu seletus (mis tahes- tahtmata ei ole kunagi 100% objektiivne). Ideoloogi ja propagandisti seisukohalt on ajaloouurimine aga oma tegevusele õigustuse otsimine ning objektiivsusse tuleb suhtuda kui teisejärgulisse. Seepärast ei ole suur patt jätta osa fakte tähelepanuta või lihtsalt valefakte toota ning esitada ajalugu oma vaatenurgast. Viimast on ulatuslikult praktiseerinud riigid, kus puudub sõnavabadus ning informatsioon on allutatud riigi kontrollile. Selline ajalookäsitlus meeldis Hitlerile ja Stalinile, nüüd on see hakanud meeldima ka Putinile.
Mõrad ajaloos tuleb kinni mätsida
Ajalool on keskne osa kollektiivses mälus, millel põhineb riiklik identiteet. Kui see identiteet hakkab mingil põhjusel murenema, on ajalugu käepärane abinõu, et mõrad kinni mätsida. Mineviku suurriiklus, võim, hiilgus, usk kellegi vabastamisse ja päästmisse tekitavad uhkustunde ja veendumuse, et MEIL on õigus, ning vihkamise nende vastu, kes arvavad teisiti. Kui faktid on teistsugused kui MEIE veendumus, siis häda faktidele.
Teine maailmasõda on osutunud tänases ideoloogilises võitluses kollektiivse teadvuse ulatusliku manipuleerimise vahendiks. Ühtede jaoks on tõde Teise maailmasõja kohta täies mahus avalikustamata ja see riivab nende õiglustunnet. Teiste jaoks õõnestavad tõeotsingud der?aava alustugesid, seades sel moel kahtluse alla sajandite vältel rahva teadvusse valatud ideaalid, mis võivad murenedes purustada omakorda riikliku identiteedi. Mitmed endised impeeriumid on sellest üle saanud ja suutnud üles ehitada tänapäevased riigid. Mõned on aga jäänud kramplikult oma varemeid kaunistama ja vajunud ajaloohämarusse. Tänane Venemaa on teelahkmel.
Teine maailmasõda on Venemaa jaoks see minevikukirgastus, mille najal nähakse võimalust ennast turgutada impeeriumi langemisest, majanduse, moraali ja rahvusliku eneseteadvuse allakäigust tingitud kaosest-kaamosest. Teisele maailmasõjale üles ehitatud heroilisus sisaldab kõike, milles Venemaa juhtkond näeb rahvusliku ühtsuse vundamenti. Sellest annab leida alatu reetmise, mis kiskus Vene rahva õiglasesse sõtta, tõe ja õiguse, mis oli Venemaa poolel, ohvri, mis toodi maailma päästmise nimel (nagu varem oli Euroopa päästetud mongolite, Aasia poolakate ja prantslaste ning Kaukaasia ja Balkani rahvad türklaste käest). See taastas Venemaa der?aava, mille sisu ei ole ehk lihtinimesele mõistetav, kuid milles kangastub kogu vägevus ja suurus, mille üle uhke olla. See tekitas ka kangelased ja leina, mis ühendab inimesi ja teeb riigi neile lähedaseks, kui kaugel see neist tegelikult ka poleks. Seega ei saa olla suuremat pühaduseteotust kui seada kahtluse alla Venemaa kui võitja ja vabastaja oreool Teises maailmasõjas.
Paraku on Teise maailmasõja selline käsitlus pikitud müütidega. Teine maailmasõda on nõukogude ja vene ajalookäsitlustes nimetatud ülistavalt Suureks Isamaasõjaks. Ent pole palju neid, kes mäletavad, et ?proletaarne internatsionalism? asendus ?nõukogude patriotismiga? ja loosung ?proletaarlasel pole isamaad? ?Suure Isamaasõjaga? alles Teiseks maailmasõjaks valmistumisega. Täpsemini ajal, mil Stalin taipas, et maailmarevolutsiooni ei toimu ja maailmavallutuslikud plaanid tuleb rajada inimeste sügavamatele hingelistele tunnetele. 1939. aastaks nägi see plaan ette agressiooniks sobiva platsdarmi ettevalmistamise. See pidi hõlmama Soome, Balti riigid, Ida-Poola (nn Curzoni liinini), Põhja-Bukoviina ja Bessaraabia. Nõukogude diplomaatia töötas kogu 1939. aasta selles suunas, et kokkuleppel teiste suurriikidega need alad endaga liita. Nende maade ?julgeoleku garanteerimist? üritati välja kaubelda Suurbritannialt ja Prantsusmaalt. Ei õnnestunud. Saksamaaga läks paremini, Molotovi ? Ribbentropi paktiga jagati Kesk-Euroopas mõjusfäärid, mis jätsid Stalinile kõik, mida ta küsis.
Saksamaa ainusüü müüt ja vabastamise müüt
Niisiis, jõuamegi esimese müüdini, et Saksamaa on sõjas ainusüüdlane ning NSV Liit oli agressiooni ohver. Faktid kõnelevad, et Teine maailmasõda sai võimalikuks üksnes Saksamaa ja NSV Liidu kokkuleppel. Kui ei oleks olnud MRPd, ei oleks Saksamaa riskinud 1939. aasta 1. septembril rünnata Poolat. Nii nagu NSV Liit ei oleks saanud annekteerida Poola idaalasid, soetada baase Balti riikidesse ega tungida kallale Soomele. Suure tõenäosusega oleks ilma MRPta jäänud olemata ka Saksamaa rünnak läänerindel 1940. aasta kevadsuvel, Balti riikide okupeerimine ja annekteerimine NSV Liidu poolt ning Rumeenia idaalade liitmine. NSV Liit oli Teises maailmasõjas ühe ja kolmveerandi aasta jooksul tegelikult Saksamaa liitlane, kes lisaks moraalsele toele varustas Saksamaad sõjapidamiseks hädavajaliku tooraine ja tehnikaga.
Teise müüdi sisuks on, et NSV Liit vabastas Euroopa fa?ismist ja orjastamisest. Faktid aga kõnelevad, et NSV Liit pidas kogu sõja vältel läbirääkimisi nii lääneliitlaste kui ka Saksamaaga sõjajärgse Euroopa mõjusfääride üle, pakkudes kord Suurbritanniale, kord Saksamaale tervet Lääne-Euroopat. Vastutasuks soovis Stalin, et Ida-Euroopa jääb NSV Liidu võimu alla. Asjaolude kokkulangemisel juhtus tõesti, et NSV Liit osales fa?ismi purustamisel, kuigi samas sai temast Kesk- ja Ida-Euroopa orjastaja.
Võib ju nentida, et ajalugu on ajalugu, kas sellepärast on mõtet nii palju maid jagada. Jäägu siis igale maale ja rahvale omad müüdid, kui nad nii väga neisse uskuda tahavad. Paraku kätkeb niisugune suhtumine endas üüratut ohtu rahule tulevikus. Esimene maailmasõda ei purustanud saksa rahva üleoleku müüti ning Hitler ehitas sellele natside sõjamasina ja korraldas holokausti. Teine maailmasõda purustas selle müüdi ja keegi ei näe Saksamaas enam ohtu maailmarahule. Vene der?aava on kogunud ainult tuult tiibadesse ja ebaõnnestumistes (milleks ei peeta sugugi mitte Stalini verist diktatuuri, vaid imperialistliku NSV Liidu lagunemist) on tehtud süüdlateks teised riigid ja rahvad. Putini arusaamine lepingute pühadusest ja rahvaste enesemääramisõigusest avaldus hiljuti tema usutluses ajakirjandusele: ta väitis, et Balti riike ei olegi olemas olnud. 1918 andis Venemaa need Saksamaale, 1939 aga andis Saksamaa need Venemaale tagasi. Seega eitab ta täielikult õigusel põhinevat maailmakorraldust ja absolutiseerib jõul põhinevat. Venemaa lepingud Balti riikidega ei oleks nagu midagi tähendanud. Järelikult ei tähenda need tänagi midagi. 2004. aastal andis Venemaa Balti riigid ELile, järelikult võib need igal hetkel ka tagasi võtta? Sellises lähenemises on midagi hoopis rohkemat kui pelk salasoov kunagi Balti riigid oma embusesse tagasi haarata. See arusaam eitab väikeriikide eksisteerimisõigust üldse. Poola ja Soome peaksid samuti olema Venemaa poolt ajutiselt ära antud. Putini loogika järgi kuuluvad seega ka kõik kunagised kolooniad endistele emamaadele, kes võivad need iga hetk kolooniaseisundisse tagasi võtta. Ja ega T?ehhoslovakkiagi ei saanud okupeeritud olla: Esimese maailmasõja eel oli see osa Austria-Ungarist, 1939 anti lihtsalt Saksamaale ning 1945 võeti jälle Saksamaalt ära. Sõda ju ei olnud. Ei saa ju okupeerida seda, mis sulle kuulub!
