„Issi, mis asi on mana?“ Oeh. 

Tektoonilised nihked kultuurkihtides on päevavalgele toonud albumid kummaliste kaartidega, mis on kannatlikult oodanud paarkümmend aastat, et seda küsimust kuulda. Nüüd tuleb mineviku eest vastust anda. 

Vaatan jälle neid erinevatesse fantaasiamaailmadesse viivaid värvilisi papitükke mängust „Magic: The Gathering“. Minu suhet selle mänguga oli teatud ajaperioodidel keeruline iseloomustada millegi muu kui sõltuvusena. Nüüd meelitavad need kaardid mind aga lisaks sisule ja tugevale nostalgiatõmbele ka oma anakronistlikkusega. Tõsi, see kaardimäng on endiselt olemas ja aktiivne. Suurkorporatsiooni omandisse läinuna on see küll üsna kommertsialiseerunud ja muutunud omavahel absoluutselt sobimatuid intellektuaalseid omandeid kombineerivaks segapudruks, kus ühes mänguuniversumis saavad tegutseda olevused Marveli ja Tolkieni maailmast. Elu multifirma kaitsva vihmavarju all võib küll turvalisem tunduda, aga aktsionäride iginäljast kõhtu tuleb täita fännide kildudeks kukkunud unistustega. Kõrvalepõikena märkasin, et meediakonglomeraadile Condé Nast ennast skandaalselt maha müünud maailma tippmuusikaportaal Pitchfork on arvustuste osa tasuliseks teinud. Kuulen klirinat siiamaani.  

Anakronistlik aga pigem sellepoolest, et kes nüüd ikka enam ja kuskohas kaarte mängib? Tabasin end just ühe seriaali stseeni vaatamast, kus aega surnuks löövad pätid mängisid kaarte. Oleme ausad: tegelikult istuks pätt ju tõenäolisemalt telos: netikasiinod, Tiktok, Tinder ja muu. Aga filmis on skrollimine sama igav kui elus, ja nii peavadki vaesed bandiidid stsenaristi tahtel kaarte taguma. Risti, ütles kass, kui jää peal kärvas.