Kaks muusikafilmi ühel nädalal

Kaks muusikafilmi ühel nädalal

Tänavuaastase „Jazzkaarega” samale nädalale oli ajastatud kahe muusikateemalise filmi linastumine. Režissöör Madli Lääne dokumentaalfilm „Saarte värvid” ei kuulunud otseselt festivaliprogrammi ning katkendeid sellest näidati juba jaanuaris Villu Veski juubelikontsertidel üle Eesti. Brian Melvini film „Reflections” juhatas aga sisse Melvini ansambli Global Village kontserdi NO99 jazzklubis.

Brian Melvini tehtud ligi pooleteisetunnine linateos algab trummari meenutustega San Franciscos veedetud noorusajast ning muusikukarjääri algusest, seejärel keskendub ta peamiselt mälestustele Jaco Pastoriusest, keda siiani peab suureks iidoliks suur hulk bassimängijaid maailmas. Lisaks Melvinile saab filmis sõna ka tema ansambli Nightfood pianist Jon Davis ning muusikalisteks vahepaladeks on rariteetne videomaterjal Melvini ja Pastoriuse ühistelt kontsertidelt.

Melvinit teatakse Eestis küll kui USAs sündinud trummarit, kes juba mõne aja eest Maarjamaale kolinud ja siin pere loonud, kuid tema kuulsusrikkast minevikust Ameerikas on olnud juttu vähem. Jaco Pastorius polnud Melvinile mitte üksnes pikaaegne kolleeg, vaid ka lähedane sõber, mistõttu on filmis rohkem tähelepanu pööratud Pastoriusega seotud isiklikele seikadele ning ka selle ürgandeka, kuid vastuolulise persooni elu varjupoolele. See annab võimaluse vaadelda Pastoriuse fenomeni teistsuguse ja vähem afišeeritud nurga alt.

Brian Melvinit ennast nagu paljusid teisi tema põlvkonnakaaslasi innustas muusikaga tegelema biitlite legendaarne esinemine Ed Sullivani telesaates ja tema noorusaja suurim eeskuju oli trummar Buddy Rich. Kuid ka Jaco Pastorius oli Melviniga kohtumise ajaks saavutanud juba ülemaailmse staari staatuse, kirjutades muusikat ja mängides kultuslikus fusion-bändis Weather Report. Koostöö Pastoriusega tähendas Melvinile paratamatult ka teatud mõttes Pastoriuse varju jäämist: kui ansambel Nightfood oli Euroopas kontserdireisil, figureeris suurtel reklaamplakatitel ikkagi eelkõige Jaco. Üldiselt aga ei väsi Melvin filmis rõhutamast, milline õnn on olnud tunda lähedalt sellist suurkuju, kes peadpööritavast edust hoolimata kunagi nina püsti ei ajanud.

„Saarte värvid” on Allfilmi toodetud dokumentaalfilm, kus fookuses muusikud kolmest väga erinevast maailma paigast: Muhu, Hawaii ja Fääri saartelt. Film pakub ridamisi hingematvalt kauneid loodusvaateid ja kohtumisi huvitavate isiksustega, eelkõige räägib aga sellest, mida tähendab ühele muusikule elada saarel, muust maailmast justkui isoleerituna, ning jääda seejuures siiski maailmakodanikuks ja hoida kätt kõige viimaste trendide pulsil. Villu Veski, kelle portreteerimisele on filmis enim aega pühendatud, ongi just selline kosmopoliit, kel sõpru ja kolleege igal kontinendil, kuid kes siiski peab lokaalsust ning oma Muhu juuri ja identiteeti väga oluliseks ja määravaks.

Just Veski oli see, kes viis kokku pealtnäha nii erinevad muusikud nagu Eivør Pálsdóttiri ja Barak Levi (rohkem tuntud küll hüüdnime Bird järgi). Eestiski mitmeid kordi käinud ja alati väga sooja vastuvõtu saanud Eivør on üles kasvanud Fääri saartel Gotha külas, kus nagu Islandilgi on väga suur kultuuriinimeste kontsentratsioon, käib viljakas ja intensiivne suhtlus ja loodud on suurepärased tingimused loometööks. Kaadrid Eivørist samblaste kaljude ja lammaste keskel Fääride vihmastes ja tuulistes oludes vahelduvad Muhu kadakate ja lumise talvega, Villu Veski igapäevastoimetustega. Hawaii muusikut Birdi näidatakse peamiselt stoilise rahuga oma maja ees istumas, välgumihklit klõpsutamas. Ka teda on Eesti publik siinmail esinemas näinud.

Lisaks on filmis fragmente Villu Veski kontsertide salvestustest festivalil „Juu jääb”. Eriti kujukana jäävad meelde kaadrid temast ja Tiit Kallustest puhkehetkel pärast väsitavat kontserti: tuleb tõdeda, et muusikategemine võib päris võhmale võtta.

„Saarte värvid” on just selline dokumentaalfilm, mis väärib näitamist ka rahvusvahelisele vaatajaskonnale. Filmis nähtud Fääri muusikud Eivør ja Kristian Blak esinevad „Jazzkaare” viimasel päeval 29. IV kl 17 koos Villu Veskiga ka Merepaviljonis.

Sirp