Esmaspäevast peaks korraline töö hoo sisse saama ka suvel kõige pikemalt puhanud asutuses, riigikogus. Sahtlid-lauad on pooleli eelnõusid täis ja uut lisa valitsusest tulemas. Paraku ei ole põhjust loota, et töö lähema kuu jooksul käima läheb, sest suur osa riigikogu liikmetest on ametis kandideerimisega linna- või vallavolikogu liikmeks ehk keskendub kohalikule tasandile, mitte riigiasjadele. Saadikudki on kõigest inimesed ning korraga mitut rolli mängides saab töö kvaliteet igal juhul kannatada. Sama kehtib kandideerivate ministrite kohta. Erakonnad on aastaid ilmutanud konsensuslikku tahtmatust muuta võimukorralduse reegleid nii, et kohalik ja keskvõim püsiksid tegevuses ja persooniti selgelt lahus. Ja nii need riigijuhid nüüd lahutavadki valijate meelt ukselt uksele ja telgist telki käies, ähmastades omavalitsuse ja keskvõimu piire.

Küllap kukub mõni minister ja saadik kohalikel valimistel ka läbi, kuid põhiosa neist paigutatakse nimekirjadesse nii, et nad hääled oma parteile toovad, mis omakorda tähendab, et ka pärast valimistulemuste selgumist ja kinnitamist jätkub kohalikul tasandil sebimist koalitsioonide moodustamiseks. Seda ennekõike Tallinnas, mis on nii suur, et paratamatult mõjutab võimu koosseis pealinnas erakondade suhteid valitsuses ja parlamendis.

Kauaaegse halva tava järgi ei võta ka valitsuskoalitsiooni kuuluvad saadikud riigieelarve koostamise protsessist osa, kuni valitsus on seaduseelnõu septembri lõpuks riigikogule üle andnud. Seejärel kordub kolme vaatuse (lugemisega) etendus „isegi Aivar Sõerd ei saa aru“, sest valitsus esitab eelnõu endistviisi tegevuspõhisena. Ei tahaks sugugi olla õiguskantsleri või riigikontrolöri nahas. Nemad ja nende põhiseaduslikud institutsioonid on aastaid tagajärjetult püüdnud valitsust ja riigikogu veenda, et riigi tulu ja kulu üle otsustamine peab olema praegusest hoopis kindlamini parlamendi käes ning et selle tagamiseks peab parlament ise seadusi muutma, mitte valitsuselt armuande ootama.

Avaliku raha kulutamise puhul on ähmasusel sünged tagajärjed, mis otsapidi juba käes, kuid hullem seisab alles ees. 3. septembril avaldatud riigi majandusaasta koondaruande auditis leiab riigikontroll, et üldjoontes saavad kulutajad majandamise ja selle üle arvepidamisega kenasti hakkama, välja arvatud kaitseministeerium, mille valitsemisala asutused ei suvatsenud riigikontrollile kõiki vajalikke dokumente esitada. Nii puudub vähemalt 700 miljoni euro ulatuses selgus, kas ja mida on soetatud ja kuidas see arvele on võetud. Summa on pöörane, suurem kui kultuuriministeeriumi valitsemisala kahe aasta eelarve!

Eriti kõnekas on riigikontrolli tõdemus: „Riigikontroll toob kuuendat aastat välja Riigi Kaitseinvesteeringute Keskuse ja Kaitseväe sisekontrolli süsteemi puudused, mis mõjutavad varade, kulude ning nõuete arvestust nii raamatupidamises kui ka eelarve täitmises. Riigikontroll tuvastas probleeme lepingute halduses ja nende täitmise jälgimises, saadud kauba vastavuse ja kohalejõudmise kontrollimises ning arvelevõtmises nii ressursihalduse infosüsteemis kui ka raamatupidamises.“

Kuus aastat juttu sõjameeste ja kaitse­ametnike, ministrite ja kindralite kurtidele kõrvadele! Viisakas ja sile jutt on võimaldanud varem, ja nagu esimestest reaktsioonidest näha, võimaldab nüüdki siledaid ja ümmargusi vastuseid ja lubadusi. Ikka, et me ministeeriumis juba tugevdasime sisekontrolli ja palkasime uusi inimesi, teeme inventuuri, parandame infosüsteemi ja olukord muudkui paraneb. Milles seisneb paranemine, kui riigikontrollile isegi dokumente ei esitata? Kuidas saavad parlamendi liikmed kindlad olla, et järgmise, 2026. aasta eelarvesse kaitsekulu kinnitades kogu summa asja ette läheb, kui neil ei ole veel mingitki selgust selle kohta, mis täpselt juhtus 2024. aastal, kui kaitsekuluks oli tunduvalt vähem raha?

Riigikontrolöril ega õiguskantsleril ei ole põhiseaduslikku võimuhooba, millega täitevvõimu korrale kutsuda ja seaduskuulekusele sundida. Hoob oleks riigikogul, kui seadusandja endale kuuluva võimu täiel määral valitsuselt tagasi võtaks. Aga ta ei taha seda võtta ja pigem elab edasi õndsas teadmatuses, mis sest, et nimetatud kahe aasta pikkune lõtk teadmiste ja uute otsuste vahel on lubamatu.

Viimastel päevadel on Eesti inforuum olnud täis juttu sõjahirmust, mis on väidetava riigikaitselise kasu (üldine toetus kaitsekulu kiirele kasvatamisele) kõrval toonud ka oletuslikku majanduskahju. Mõistagi ei silluta asjatu hirm teed tarkadele otsustele ja kalleimaks neist vildakatest otsustest võib lähiaastail kujuneda rahu ajal heldekäeline raha pildumine mitte kunagi saabuva sõja vastu valmistumiseks. Riigieelarve kontekstis peaks iga riigikogu liiget praegu vaevama ja küsimusi esitama sundima eeskätt rahuhirm. Või pigem mure. Suurt raha ja kulutamisvõime kiiret kasvu saadab alati varjuna korruptsioonioht (mida võib nimetada leebemalt ka lohakuseks ja vastutustundetuseks). Mida madalamale kujutletakse horisondil rahupäike, seda pikem see vari on.

Ajakirjanikud ja aktivistid võivad jäädagi küsimusi esitama ja sisutühje vastuseid saama. Dokumente, mida ei saanud kätte riigikontroll, ei saa nemadki, kui just ei ilmu välja leke ja lokulööja, kes mõistagi riigisaladuste paljastamise eest vangi mõistetakse, kui pihku jääb. Küsimusi peavad esitama riigikogu liikmed, kellest nii mõnelgi on ka riigisaladustele juurdepääsu luba, pealegi kaitseb neid ametiaja lõpuni puutumatus. Loomulikult ei tohiks tõsine mure muutuda erakondlikuks võimumänguks, mida riigieelarve teemadel opositsioonilise Isamaa esimees Urmas Reinsalu niigi riigieelarve kontrolli erikomisjoni avalikel istungitel igal nädalal etendab. Kaitsekulutuste tohuvabohus selguse saamine ja nende välkkiire kordaseadmine peab olema ka iga koalitsiooni kuuluva saadiku huvi, kui tahes tore ka ei tunduks maheda jutuga kaitseminister, kui armas senine positsioon ning kui suur hirm koalitsiooni lagunemisel võimusüsteemist välja langeda. Kuni järgmise aasta riigieelarvet pole riigikogus heaks kiidetud, on igal saadikul võimalus jonnida, öelda, et mingu või parlament laiali ja tulgu erakorralised valimised – kuni pole täit selgust 2024. aasta kaitsekulu kohta, 2026. aasta eelarvele poolthäält ei tule.

Lubadused ja kavatsused tõenditena ei loe, loevad vaid dokumendid, kehtestatud reeglid, vigade tunnistamine, eksimustes süüdlaste päevavalgele toomine ning asjakohane karistamine. Mõistagi ei ole lahendus mingi väikeametniku avalik hukkamine, kui selline „eksinu“ isegi leitakse, on ta ju käsuliini osa. Keegi on andnud talle korraldusi (näiteks riigikontrollile dokumente mitte esitada) ja liin jõuab otsapidi paratamatult kaitse­ministrini. Hanno Pevkur on kaitseministri ametis olnud üle kolme aasta, seega vähemasti sama kaua ka teadlik sellest, mida riigikontroll on kuus aastat nõudnud ja ette kirjutanud. Kui nüüd tõepoolest olukorda parandama asutakse, nagu lubas valdkonna kollektiivset süüd ja vastutust tunnistanud kantsler Kaimo Kuusk, on ikkagi vastuseta küsimus, miks minister kolm aastat niisama on passinud ja lasknud hanke- ja laoülematel prassivat elu elada.

Kuigi kaitseminister peaks sirgelt kui tikk ja pausideta riigikogu ees seisma, kuni kõik küsimused vastuse saavad, on Reformierakond andnud teada, et kes ministrit sügisesel kaunil pühapäeval kohata soovib, võib ta kindlasti leida Mustamäel erakonna kampaaniatelgis head ja paremat jagamas ning levitamas usku, et „riik on kaitstud ja rahvas hoitud“. Õigem oleks ta sealt küll tegemata põhitööle viivitamatult minema kupatada, kuid abiks on ka iga nõudlik küsimus, mis toob selgust kaitseraha kulutamise otstarbekuse ja korrektsuse osas.