Akadeemilises plaanis on ta uurinud ka maastiku esteetilisi diskursusi kujutava kunsti ajaloos, eriti saksa romantismi ning soome rahvusromantismi. Teoreetilise uurimistöö tulemuseks on raamat „Matkajuht kunstiarmastajatele” („Kaunotaiteellinen eräretkeilyopas”, 2004).
Praktikas kasutab ta romantikute ülevaid kompositsioone ja valgusmänge oma fotodel, kuigi valib aineseks mõne seesuguse maastiku, mida tavaliselt just väga ilusaks ei peeta, näiteks mõne raiesmiku või mahajäetud militaarehitise looduse rüpes.
Fotod ja joonistused võivad vaatajale dramaatilise esteetika tõttu mõjuda fantaasiamaailmadena, kuid tegelikult on siin alati tegemist reaalsete paikadega. Iga kujutatava motiivi juurde käib ka sellekohane uurimus, mis avaldub peamiselt kaartide ja skeemidena. Kunstilises mõttes võib need liigitada graafikaks, mida täiendavad kohati dokumentaalsed, kohati iroonilised tekstid.
Mind võlub Kivi loomingulise lähenemise juures see, et ta teeb kunsti asjadest, mis talle meeldivad. Enamasti tegeleb kaasaegne kunst ebameeldivustega: probleemide ning painajatega. Aga saab ka teistmoodi, muutumata selle juures mingilgi kombel imalaks.
Näiteks Veneetsia biennaalil 2009. aastal esitas ta oma hiiglasliku kollektsiooni tsiviilkaitsening tuletõrjeteemalisest kraamist. Millisele poisile ei meeldiks tuletõrjeautod! See näitab, et kunstimaailm on Kivi puhul teinud suure erandi ning jäänud uskuma, et inimese hobi, meelepärane tegevus, võib teatud tingimustel osutuda kunstiks.
Ja soovi korral võib ju ka seda sorti loomingust lugeda välja kriitilisi probleemipüstitusi. Maastikuteema puudutab paratamatult ka keskkonnaprobleeme, huvi Nõukogude militaaratribuutika ja -arhitektuuri vastu võib tõlgendada ajaloo ümbermõtestamisena, peitumine pimedatesse koobastesse annaks kindlasti mõtteainet psühhoanalüüsihuvilistele.
Igal juhul annab fakt, et ta tegeleb asjadega, mis teda päriselt ka huvitavad, tema loomingule vastuvaidlematu sügavuse ja ulatuse.
Jussi Kivi on sündinud 1959. aastal Helsingis, lõpetanud Helsingi kunstiakadeemia ning tegutsenud seal ka pikka aega õppejõuna, tassides tudengeidki romantilis-geograafilistele matkadele. Olulisemad punktid tema karjääris on osalemine Veneetsia biennaalil 2009. aastal, esinduslik kunstipreemia Ars Fennica 2009. aastal, São Paulo biennaal 1987. aastal, nende vahele jääb hulgaliselt esinemisi nimekates näitusepaikades üle Euroopa.
