9. mai kõledal varahommikul suikus pärast pikka rasket haigust viimsele unele meie hea kolleeg Jürgen Alliksaar.

Jürgen sündis 20. jaanuaril 1961. aastal Tartus luuletaja Artur Alliksaare ja filoloogi Linda Alliksaare peres. Aastatel 1968–1979 õppis ta Tartu II keskkoolis, 1984. aastal lõpetas Tartu ülikooli filoloogiateaduskonna eesti filoloogia erialal ja töötas pärast lõpetamist kolm aastat Kuldres emakeele ja kirjanduse õpetajana.

Jürgen Alliksaar oli väga pikka aega seotud Eesti Kirjandusmuuseumiga. Sellesse majja sattus ta juba väikese poisina, kui käis masinakirjutajana töötanud ema Linda juures külas. Tööelu alustas ta kirjandusmuuseumis vaneminsenerina 1. septembril 1987. aastal ja töötas selles majas elu lõpuni. Tehnilise töötajana oli ta alati kõigile abiks, ükskõik kas vajati tuge näituste ülespanekul, raamatupakkide tassimisel, kolimis- ja remonditööde tegemisel või lambipirni vahetamisel.

Keelehuvi ei jätnud Jürgenit ka kirjandus­muuseumis. Vabal ajal tegeles ta tõlkimisega ja oli hinnatud tõlkija, kelle tõlked olid alati täpsed ja põhjalikult läbi töötatud.

Jürgen oli Hea Inimene! Ta oli lausa erakordselt tagasihoidlik ja seda ka siis, kui oli teinud ära mõne määratu suure töö. Üks niisugune oli Marie Underi ja Ivar Ivaski mahukas kirja­vahetuses leiduvate võõrkeelsete tekstiosade tõlkimine ja toimetamine, sealhulgas luuletused saksa, vene, inglise, prantsuse ja soome keelest. Jürgen oli hingelt keele­inimene. Tundus, et ta oli võõrkeeled omandanud lausa mängeldes – need jäid lihtsalt külge. Ta oma jutu järgi jäi koolipraktika ajal õpetajana Vana-Võrumaal külge ka võru keel.

Töökaaslasena oli Jürgen Alliksaar muhe, lõbus ja helge, alati valmis pisut nalja tegema. Nii mõnegi endise kolleegi kodus on Jürgeni kuldsete kätega valmistatud puuriiulid, -riidenagid või -pingid. Jääme Jürgenit mäletama kui alati sõbralikku, abivalmis, lahtiste kätega sooja inimest.

Olgu kallil Jürgenil puhata kerge. Südamlik kaastunne Jürgeni lähedastele.

Eesti Kirjandusmuuseum