Endise NATO peasekretäri, Norra Tööpartei juhi ning peaministri ja praeguse Norra rahandusministri Jens Stoltenbergi mälestusteraamat „Minu vahikord. Juhtida NATO-t sõja ajal“ on parasjagu ametlik ja õige natuke ka isiklik. Mõõdukas, diplomaatiline, tasakaalukas, konflikte vältiv stiil iseloomustab Stoltenbergi nii juhi kui ka memuaaride autorina. Ta meenutab, kuidas teda Norra peaministrikarjääri alguses tögati, et mis poliitik see on, kes väldib nii hoolsalt tülisid kui Jens Stoltenberg.
NATO endine peasekretär teeb ses raamatus aeg-ajalt põgusaid tagasipõikeid varasemasse ellu, aga fookus on siiski, nagu pealkirigi lubab, kümnel aastal (2014–2024), mil Stoltenberg juhtis NATOt. Mul lugejana tekkis pealkirjaga seoses tõrge. Nii moraalses kui ka faktilises plaanis pidanuks olema teose pealkiri „Juhtida NATOt Ukraina sõja ajal“. NATO ei olnud Stoltenbergi ajal sõjas. Afganistani sõda oli küll täitsa ametlik relvakonflikt, aga Ukraina sõjaga võrreldes polnud tegemist sõja nime väärt sündmusega, pigem terrorismivastase operatsiooniga, mis paisus episoodiliselt sõjalisteks lahinguteks.
Arvestades, kui vähe lehekülgi on neis memuaarides Ukraina sõja kõrval pälvinud Afganistani sõda (mõnel leheküljel lahatakse vägede lahkumist 2021. aastal), on selge, et Stoltenberg on positsioneerinud end pealkirjavalikuga veidi üle, seda NATO silmatorkava passiivsuse tõttu sõja alguskuudel. Alles 2024. aastal vormistas allianss Ukraina sõjalise toetamise, kui loodi sihtorganisatsioon NSATU. Enne seda viidi isegi Ukraina sõdurite väljaõppemissiooni läbi Euroopa Liidu egiidi all. Jens Stoltenberg ei seisnud täiemahulise agressiooni alguskuudel Zelenskõi palvete eest. Ta kirjeldab raamatus oma otsustavust hädas Zelenskõile ei ütlemisel, kui Ukraina president oli palunud NATO-lt õhukaitseabi. Stoltenbergi mälestusteraamat kinnitab siiani ebamugavat arusaama, et läänes eeldati sõja alguses Kiievi kiiret langemist. Tema sõnul oli aga 2022. aasta 24. märtsiks Brüsselisse kogunenud NATO juhtidele selge, et Venemaa ei saavuta kiiret võitu.
NATO peasekretär sai Ühendriikide luurelt kindla info selle kohta, et Venemaa kavatseb Ukrainat rünnata, 2021. aasta oktoobri keskpaiku, kui CIA palus temalt erakorralist audientsi. Samal ajal erinesid Prantsusmaa ja Saksamaa luurehinnang autori sõnul tugevalt Ameerika Ühendriikide omast. Pariis ja Berliin pidasid sissetungiohtu liialdatuks ja rõhutasid vajadust vältida eskalatsiooni. Muidu üldiselt otsesest kriitikast hoiduv Stoltenberg meenutab raamatus 2014. aasta Krimmi kriisi, mil NATO Põhja-Atlandi nõukogule esitati detailne ja ühemõtteline luureinfo Vene vägede kohaloleku kohta Ukrainas. Sellest hoolimata kutsusid Saksamaa ja Prantsusmaa esindajad üles hoiduma lõplikest järeldustest ja säilitama dialoogi, et vältida valearvestusi ja pinge eskaleerimist.
Stoltenberg ise aga oli täiemahulise agressiooni järel pigem Prantsusmaa ja Saksamaa paadis, mis puutus eskalatsioonihirmu. Ta rõhutab, kui oluline oli anda Moskva kremlile selge signaal, et NATO ei soovi sõtta minna, kuid mitte lasta ka end heidutada.
Mälestusteraamatu ametlike kohtumiste kokkuvõtted vahelduvad perekondlike suhete kirjeldustega. Saame ülevaate Norra eduka poliitiku kujunemisloost ja maailmavaatest, viimase puhul on mänginud suurt rolli Jens Stoltenbergi isa Thorvald, kes oli Norra välisminister, kaitseminister, suursaadik ÜRO juures ja külma sõja ajal üks tuntumaid Norra välispoliitika kujundajaid.
Stoltenbergi mälestustest saab nähtavamaks ka Norra eliidi, konkreetsel juhul Tööpartei, sh isa ja poja soosiv hoiak dialoogi suhtes Venemaaga. Jens Stoltenberg rõhutab raamatus läbivalt, et isa kutsus üles säilitama dialoogi Venemaaga ka oludes, kus enamik liitlasi oli sellest mõttest võõrdunud. Poeg omakorda kirjutab memuaarides uhkusega, kuidas ta propageeris NATOs edukalt venelastega dialoogi hoidmist ka pärast Krimmi annekteerimist, erinevalt Zelenskõi julgema sõjalise abistamise mõttest. Selles osas muutis ta küll hiljem oma positsiooni ja hakkas liitlasi ergutama, et nood rohkem sõjalist abi annaksid.
Dialoog Venemaaga oli Stoltenbergidele tugevuse, mitte nõrkuse märk. Ja ses plaanis polnud norralane Eestile tingimata kuigi mugav peasekretär. Stoltenberg meenutab 2021. aasta sügise silmast silma kohtumist Vene välisministri Sergei Lavroviga, tunnistab, et tegi Poola ja Balti riikide vastuseisu teadvustades Lavrovile ettepaneku siiski NATO-Vene nõukogus arutada nende välja käidud piirialadele puhvertsooni loomise küsimust, liitlasvägede tagasitõmbamist 1997. aasta eelsetele positsioonidele. Piiririiki Norrat poleks see puudutanud, sest Norra oli alliansi liige juba enne mainitud aastat. Küsitav on, kas Stoltenberg oleks sellise ettepaneku teinud, kui see oleks puudutanud ka tema kodumaad, eriti juhul, kui kavatseb pärast peasekretäri ametist lahkumist kodumaal jätkata tegevpoliitikuna.
Põgusad vestlused Eesti diplomaatidega kinnitavad, et Stoltenberg üritaski NATO idapiiri riikide selja taga teemat päevakorda tõsta. Jaanuaris kutsuti kokku Vene-NATO nõukogu lootuses, et seal selgub venelaste konstruktiivsus, aga nood teatasid hoopis mälestusväärselt, et nende ettepanek pole menüü, millest sobivaid palu valida, vaid „võta või jäta“ pakkumine.
Muidu NATO ühtsust ja konsensust rõhutav raamatu autor ei näi mõistvat, kui destruktiivne on selline lähenemine alliansisisese usalduse vaates, kui ollakse valmis idaeuroopa seisukohalt ohtlikku raami normaliseerima põhjusel, et see aitab Venemaaga „kanaleid lahti hoida“. „Dialoog“ on neutraalne sõna, kuid on alati küsimus selles, mis voolab läbi nende dialoogikanalite. Kui kanal hakkab kandma mõtet, et 1997. aasta eelne Euroopa võiks mõne „usaldusmeetme“ nime all tagasi tulla, siis ei ole see enam riskide vähendamine, vaid riskide ümberpaigutamine ilma igasuguse mandaadita selleks.
Nii Eesti peaminister Kaja Kallas kui ka endine kaitseväe juhataja Martin Herem on kinnitanud, et NATO ametlikku päevakorda lennukeelutsooni ettepanek ei jõudnudki. Tekib küsimus, millisele alliansi konsensuslikule otsusele või suunisele Stoltenberg toetus, kui ta Zelenskõile kohe alguses nii kindlalt ei ütles.
Stoltenberg meenutab, et Vene täiemahulise sissetungi eelõhtul algatas Joe Biden liitlaste piiratud ringi regulaarsed kohtumised, kus osalesid USA, Ühendkuningriigi, Kanada, Saksamaa, Prantsusmaa ja Itaalia juhid ning ELi ja NATO peakorteri esindajad. Hiljem videokohtumisel Joe Bideni ja teiste liidritega toob Stoltenberg esile Zelenskõi abipalve. Boris Johnson ütleb selgelt, et Vene lennukeid ei saa alla tulistama hakata. Emmanuel Macron hoiatab, et liigne sekkumine võib kinnitada Venemaa narratiivi NATO otsese osaluse kohta.
Ettevaatlikult kureeritud autoportreest joonistub välja peasekretär, kes näitab end konsensusinseneri, eskalatsiooniriskide halduri ja dialoogi institutsionaliseerijana. Loeme raamatus sellise isiku minakõnet, kes üritab igas vaidluses võtta positsiooni, mis paikneks „mõistlikus keskmes“. Aga „mõistlikkus“ võib olla vägagi poliitiliselt laetud sõna.
Nagu Stoltenbergi Lavroviga kohtumine, mida endine peasekretär ise avameelselt kirjeldab, võib NATO idatiiva jaoks „mõistlik kesktee“ tähendada hilisemate liitujate huvide eiramist. Stoltenberg kipub käsitlema dialoogi kui väärtusneutraalset protseduuri, justkui suhtluskanal ise oleks juba voorus. Tegelikult sõltub kõik sellest, mida dialoogi kaudu normaliseeritakse. Väikeriigi vaates ei ole dialoog kunagi abstraktne ja absoluutne voorus. Dialoogi hinnaks võib teatud olukordades olla julgeoleku vähenemine.
Veel üks näide Stoltenbergi teatavast loomuomasest kalduvusest teha venelaste suunas pool sammu hea tahte märgiks. Peasekretär meenutab NATO kriitikat Vene sõjalennukite väljalülitatud transponderitega lendamise osas. Stoltenberg justkui noomib mälestusteraamatus ka NATO häälekamaid liitlasi tagantjärele, et näe, tegelikult lendavad ka meie lennukid vahel transponderita. Küll aga jätab ta mainimata, et NATO lennukite puhul on see praktika piirdunud NATO õhuruumis lendamisega, venelased teevad seda aga ka väljaspool oma õhuruumi. Samuti jälgitakse hoolsalt tsiviillennuohutust, mida venelased ei tee.
Jens Stoltenberg näitab end mälestusteraamatus peasekretärina tegutsemas üldjuhul nii, nagu NATOs tegutseda saab: mitte käsu korras, vaid menetledes probleeme diplomaatiliselt ja kannatlikult. Ta kutsub liitlased laua taha, hoiab koos väga erinevaid strateegilisi kultuure ning üritab kaootilistel hetkedel (Trumpi osalusel toimunud lärmakad tippkohtumised, Türgi-Süüria kriis, Ukraina sõja algus) taastada minimaalse ühisnimetaja – et avalik ühtsus püsiks. Seda võib pidada oskuseks, aga võib ka küsida, kas see pole vahel lihtsalt fassaadi hoidmine.
Enesekindlust ja otsustavust näitas Stoltenberg üles Rootsi ja Soome NATOga liitumise protsessi haldamisel, kui suutis Türgi jonnipunni Erdoğani lõpuks leebe, ent õigel hetkel rakendatud vastupanuga nõustuma saada. Mõningane ebajärjekindlus paistab silma Stoltenbergi lähenemises talle enim peavalu valmistanud kahe liitlase, Erdoğani juhitud Türgi ja Donald Trumpi esimese valitsusaja Ameerika suunal. Kui esimese puhul ütleb ta, et riikide sisemise demokraatia probleemidega tegelemine pole alliansi pädevuses, siis seoses Trumpi 6. jaanuari 2020. aasta rünnakuga Kapitooliumile väidab, et see on NATO põhiväärtustega vastuolus.
Väärtuste plaanis on Stoltenbergi maailmavaade segu sotsiaaldemokraatlikust päritolust, ettevaatlikust sümpaatiast henrykissingerliku realismi vastu ja atlantilisest institutsionalismist. Ta meenutab noorpoliitikupõlves kogetud tuumarelvadevastaseid meeleavaldusi. See ei tee temast naiivset patsifisti, kuid on kaasa andnud poliitilise refleksi: relvastumisspiraali vältimine, diplomaatilise väljapääsu otsimine, rõhk ennetusel.
NATO ei ole tema puhul ainult sõjaline leping, vaid poliitiline raamistik, mis hoiab elus Euroopa ja Põhja-Ameerika sidet. Stoltenbergi ajal vastu võetud „NATO 2030“ reformipakett (Hiina, küberkaitse, kliima, organisatsiooni ühiseelarve suurendamine) on selgelt USA demokraatide julgeolekupoliitika nägu, mis ütleb omakorda midagi Ühendriikide konkreetse administratsiooni mõju kohta NATO poliitilisele agendale. Bidenilt kauples ta omakorda välja toetuse NATO-keskse eelarve kasvatamiseks (mitte ajada segi liikmesriikide kaitsekuluga). Donald Trump oli – vastupidi – nahutanud Stoltenbergi liiga kalli ja liiga ohtra klaasiga kaetud NATO uue peakorteri ehitamise eest ega poleks eeldatavasti peakorteri kuludel kasvada lubanud.
See on spekulatsioon, aga võib-olla selgitab Stoltenbergi valmidust pakkuda Lavrovile 2021. aastal NATO vägede taandumise arutamist idaaladelt ka asjaolu, et mõne aja pärast teatasid Ühendriigid ka avalikult, et on valmis vägede paiknemist arutama. See avang võis peasekretäril olla ameeriklastega läbi räägitud. Igal juhul oli tegemist meile ebamugava episoodiga.
Ühendriikide mõju ehk kõige olulisem tõend on meie vaates 2025. aasta NATO Haagi tippkohtumise kaitsekulude tõstmise otsus (3,5% SKTst sõjalisele kaitsele ja 1,5% laiapindsele), mis saabus küll praeguse peasekretäri Mark Rutte ametiajal. Mida Donald Trump ei suutnud oma esimesel ametiajal, seda suutis ta teisel. Oma roll võis siin olla Ukraina sõja fooni kõrval ka Rutte teistsugusel suhtumisel teemasse. Stoltenberg nägi Trumpi esimesel ametiajal samuti võimalust pöörata tema surve liitlastele organisatsiooni kasuks, aga memuaarides on ta siiski pigem kriitiline ja tundub, et peab Trumpi nõudlikkust suuremaks probleemiks kui Saksamaa ja teiste suurte liitlaste loidu vastust.
Raamatu üks telgteema ongi Donald Trumpi esimene valitsemisaeg ja selle mõju NATO-le. Kirjeldamist leiavad lisaks kohtumistele ka peasekretäri olulisemad telefonikõned Donald Trumpiga. Tolle ähvardused NATOst lahkuda ei ole tundunud Jens Stoltenbergile tühised: ta väidab, et praegu Valges Majas mõjuka ideoloogina tegutsev Stephen Miller, keda seostati ka aasta alguses välja käidud Gröönimaa vallutamise plaaniga, oli tõsiselt soovitanud presidendil kaaluda ka NATOst lahkumist. Ilmselt selle kogemuse tõttu ütles Norra rahandusminister Jens Stoltenberg hiljuti, et peab NATO lagunemist Trumpi teisel ametiajal reaalseks võimaluseks.
Ometi tõdeb Stoltenberg ka Trumpi-aegset paradoksi: pinged olid suured, kuid allianss tugevnes mitmes mõttes (USA kohalolek Euroopas, Ukraina relvaabi, riikide kaitse-eelarve kasv, Hiina-vastane hoiak). Joe Bideni võimuletulek seevastu tähendas Stoltenbergile strateegilise normaalsuse taastumist.
Nii Bideni kui ka Stoltenbergi ametiaja sisse jäi ka Afganistani sõja inetu lõpp. Ühendriikide ja Talibani 2020. aasta kokkulepe tehti tema kinnitusel sisuliselt NATO liitlasi kõrvale jättes. Pikem kohalolek poleks endise peasekretäri hinnangul siiski lõpptulemust muutnud.
NATO peasekretäride käitumismustris on Stoltenbergi otsus avaldada memuaarid kohe pärast ametiaja lõppemist erandlik: Norra poliitikasse sukeldunud ja rahandusministri kohal maandunud Stoltenbergi raamat ilmus umbes aasta ja kuu aega pärast seda. NATO ajaloos on temast kiirem olnud vaid lord Carrington, kelle raamatut sai lugeda, kui tema ametist lahkumisest oli möödas kolm kuud (oktoobris 1988).
Kuna Stoltenberg jätkab Norra poliitikas, võib arvata, et tegu ei ole pelgalt mälestusteraamatuga, vaid tegevpoliitiku ajastatud avaliku enese positsioneerimisega. Raamat täidab Stoltenbergi jaoks kolme ülesannet: näitab teda vastutustundliku ja diplomaatilise kriisijuhina, legitimeerib tema juhtimise all NATOs tehtud valikud ja kolmandaks hoidutakse seal sildade põletamisest. Balti ja teistele idapiirkonna riikidele on Jens Stoltenbergi memuaaride mõned lõigud meeldetuletuseks, et otsustavatel hetkedel ei pruugi Ida-Euroopa riigid nende vahetut julgeolekut puudutavates küsimustes endiselt laua taha pääseda.
