Tollest esialgsest tühjusest võib eemalduda, püüdes Jaak Poomi pingul, eukleidilist joont, mis lubab hämmastavalt minimalistlikul viisil vallandada pimestavast lunaarsest valgest ehitisi. Käekirjad vastavad üksteisele. Jaak Poomi selged või Mare Vindi labürintjad jooned (vertikaalsed labürindid, mis vangistavad pilgu elliptiliste kujundite külluses) annavad teed Mikk Freibergi erakordselt jõulistele märkidele, mis unikaalse, kordumatu liigutusega ühendavad aja ja ruumi.
See meenutab, kuidas joone jalutuskäik ühendab samasse pingesse kaks dimensiooni, aja ja ruumi: selline on suhe, mis tuleb ilmseks Tarmo Roosimöldri töös. Joonistades laseb kunstnik end juhtida puu sõlmedel ja soontel, aegruumilises kosmoses, kus ärkab ellu primitiivne, liliputlik inimlikkus, mis avaneb alles seejärel, kui läheneda neile rasketele puuplankudele: lummav sukeldus puu ja aja südamesse.
Sedasi tuletab joonistus meile antud juhul meelde oma protokirjutuslikku olekut, kus märk ja tähistatav elavad jätkuvalt õndsas sümbioosis. Seda maagilist sümbioosi leiab kaugemaltki, navaho juurtega ameerika kunstniku Glory Tacheenie Campoy joonistustes: tema joonistuste tõmbed lasevad endid samuti juhtida loomulikul tekstuuril, milleks siinkohal aluse kumerused, sooned, lõhed. Telluurilised tindijäljed on võetud ainest, mis tekkinud huumuseks muutunud paberist; taevas ja maa, ruum millele autor heidab amanistlike kunstnike moel oma värviliste märkide võrgu. Selle ameerikaliku, üüratu, virtuaalse ja mitteeukleidilise ruumi võib leida ka teise ameeriklase Joseph Lawrence Jamesi töödes, mis on väljas Hobusepea galeriis; tema joonistus kulgeb kui magneetilisi muutusi talletav niit. Viimaks ilmneb liikumises ruum, iseendasse suletud, atmosfäärilistest omadustest määratletud ruum, selle elektrilisus ja sisemine torm, mille lahendusse me pilk sooviks tungida.
Joseph Lawrence Jamesi niidile vastavad Angelika Schneideri märgid. Iga märgi omadus (tasandused, plekid …) toob esile pinna, mida peagi katkestab järgneva liigutuse ilmumine (katkestus, mahatõmbamine …), pilk kõigub uue, sügavama pinna poole. Ruum õõnestub. Kuid kaugeltki üksteist tühistamata jätkavad pinnaerinevused omavahelist dialoogi. Tulemuseks on lummav visuaalne rikkus, pilgu jalutuskäik on lõputu.
Seejärel võib pilk rahuneda Naima Neidre võrgustikel, keerulisil, voogavail võrgustikel, mis õrnad kui vee või õhu liikumised. Neil kolmel joonistusel on leitud harukordne tasakaal kujutamistungi ja vibreeriva, tormava, lainetava, otsekui kindla trajektoorita heidetud joone spontaansuse vahel. Lõplikud kujutised, naiste siluetid ja veetaimed, tekivad loomulikult, hoolimata võrgustiku voogamistest, ning, hõlmates pilguga kogu kompositsiooni, võib nentida, et see on kokkuvõtlik, ühtlane ja sünkroonne. Seejärel võib jalutusest väljuda selle hoolikalt orkestreeritud unelma väravast.
Tõlkinud Kristjan Haljak
