Väärtusruumis on õhk väärtustest nii paks, et lõika või noaga. On palju väärtusküsimusi, aga vähe väärtusvastuseid, on väärtuskonfliktid, mille lahenduseks peavad olema väärtusotsused. Näiteks, et kumb on ilusam, Minsk või Kopenhaagen, kui hakatuseks pisut pilgata. Poliitikud ja muud kõnelejad on sõna „väärtused“ nii rohkesti kasutanud, et enam ammu pole võimalik aru saada, kas väärtused hõlmavad kellegi suus parasjagu kõike või mitte midagi. Väärtustest pajatamine on aga kaua kestnud püsimood, mis ei taha ega taha taanduda. Väärtustest rääkida on lihtsalt nii mugav, olgu millegi põhjendamiseks, mida kavatsetakse ja otsustatakse teha, aga enamjaolt küll selgitamaks, miks midagi ei saa ega või teha.

Väärtuste kui mõiste esimest maale­toojat on raske tuvastada, lihtsaim on öelda, et küllap see ikka Lennart Meri oli oma juttudega Euroopasse minekust ja kohalejõudmisest. Kuid suureks ja kaalukaks importööriks kujunesid hoopis sotsiaalteadlased, kel inimpõlv tagasi õnnestus oma kumiirilt Ronald Inglehartilt kasutusse saada väärtuste telg ja kaart. Euroopa väärtusuuringus on Eesti teadlased osalenud juba aastast 1990. Väärtused muutusid nii mõõdetavaks nähtuseks ja pole ime, et Eesti erakonnad kiiresti paati hüppasid, pildil olla tundus ahvatlev ja lausa kohustuslik ka juhul, kui sotsiaalteadlaste tehtud järeldused ühiskonna seisundi ning suundumuste kohta parasjagu ei meeldinud. Nii jõudsid väärtused kiiresti erakondade programmi, kuid standardiseerimata ja piisavalt lahti rääkimata kujul, mistõttu on peaaegu võimatu kindlaks teha, kas üks või teine väidetavalt väärtustel rajanev seisukoht on programmiliste väärtustega kooskõlas või mitte.

Asja ei paranda sugugi ka see, et teadlased ise külvavad segadust. Alles nii hiljuti kui 2019. aastal avaldatud Arengu­seire Keskuse uuringu „Väärtused kui inimvara ja nende seos ühiskonna arenguga“ avapeatükis (lk 7) olid autorid sunnitud nentima: „Uurijate seas ei ole väärtuse mõiste suhtes üksmeelt. Näiteks van Deth ja Scarbrough on loendanud eri uurimismetoodikatega teostatud uuringutes üle 180 väärtuste definitsiooni.“ Kõik on head, vali, millist tahad.

Kõige all on muidugi põhiseaduslikud väärtused, ehkki põhiseaduses sõna „väärtus“ ei ole kasutatud, vaid on loetletud õigusi, vabadusi ja kohustusi. Kuid appi tuleb Euroopa Liit, mille ametlikus kataloogis on kuus väärtust: inimväärikus, vabadus, demokraatia, võrdsus, õigusriik ja inimõigused. Kõik liikmesriigid on neile alla kirjutanud, kuid riikide argielus ja suhetes ilmneb, et nende ühisväärtuste sisu saab mitmeti tõlgendada, mistõttu riigid omavahel alatasa tülitsevad ja aeg-ajalt üritavad enamuse jõul erimeelseid ka karistada.

Võiks ju arvata, et iga erakond on oma väärtuste loendi tuletanud otse põhiseadusest, sest ebapiisav truudus põhiseadusele tähendaks ju, et erakonda võiks täie rangusega tabada põhiseaduse § 48. Päris nii see siiski ei ole, programmides sisalduvad valikulised noppeväärtused või ka laiendused, mida põhiseadus katma ei ulatugi. Meeldetuletuseks lühiülevaade.

Napisõnaliste sotsiaaldemokraatide väärtused on „õiglus, hoolivus ja solidaarsus“. Eesti 200 aga teatab väärtuste alajaotuses kõigest, et on „uuendusmeelne, eestimeelne ja liberaalne erakond“. Keskerakonna väärtuskolmiku moodustavad „üldine inimõiguste kaitse, solidaarsus, hoolivus ja sallivus ning vabadus ja pluralism“. Pisut segasemaks jääb Reformierakonna loend: „Vabadus end teostada, korras riigi­rahandus, hästikaitstud riik, eesti keele ja kultuuri hoidmine, avatud ühiskond, kasvav rahvas ja hooliv riik.“ Ei suutnud nad jätta seda argist rahajuttu sisse toppimata, avades nii võimaluse küsimaks, et kas muudes valdkondades võib riigi funktsioonide täitmise laokile jätta. Isamaa omakorda on „erakond, mis lähtub rahvuslik-konservatiivsest maailmavaatest, demokraatlikest põhimõtetest, kandes isamaalisi ja kristlikke väärtusi. Rahvusliku konservatismi aluseks on pere, kodu, usk, isikuvabadused ja isamaa. Väärtused lähtuvad traditsioonidest.“ Ja lõpuks Parempoolsed, kes „läänelike väärtuste“ seletusena on kirja pannud: „Tugev kodanikuühiskond, aus ja läbipaistev riigijuhtimine, sõltumatud institutsioonid ja sõnavabadus“.

Pealtnäha erakondade sõnastatus suuri konfliktikohti ei ole, kui jätta kõrvale spekulatsioonid selle üle, mis ja miks mõne erakonna väärtuste loendist on välja jäänud. Keegi ei õhka võimuvertikaali, korruptsiooni või vastutustundetuse järele. Ühisosa on ülisuur, seda ei tohiks kahjustada isegi alati mängu kippuv detailisaatan. Eks ole siin ka osa seletusest, miks läheb juhtiverakondlastel parteivahetus alati nii ludinal: väärtused ju kõikjal samad, erinevad vaid klubi värv ja kaubamärk. Sotsiaalteadlased selle järeldusega muidugi ei nõustu, alati abivalmina vähem haritud kodanike valgustamisel suudavad nad detailidesse minevate, ent liialt lihtsustavate kontrollküsimuste abil skaaladel ja valijakompassil ära näidata suured erinevused erakondade väärtuste vahel ning pilduda väärtusteljel täpid servast servani laiali.

Olulisem kui igakordsete valimiste hetkemeeleolude fikseerimine on eelviidatud koonduuringu kokkuvõtlik põhitulemus. Väärtuste poolest jagunevad Eesti inimesed üsna ühtlaselt kuude põhirühma: ambitsioonikad vabameelsed nautlejad, materiaalset edukust ja tunnustust hindav rühm, võrdsuse ja turvalisuse eelistajad, väärtusleiged negativistid, eduvõimaluste ootajate rühm ning loov uuskogukondlik rühm. Usutavasti suudab suur osa inimestest end ühte neist rühmadest kuuluvaks tunnistada. Või siis natuke kahte.

Kuna väärtushoiakud kipuvad olema üsna püsivad, on loogiline eeldada, et just iga konkreetse rühma väärtustega on oma väärtused kohandanud ka mingi erakond ja iga väärtusrühma ning selle erakonna vahele saab hõlpsasti võrdusmärgi panna. Aga ei saa ju, vähemasti minul selline paaritamine ei õnnestunud. Küllap valdavalt supermarketi tüüpi erakonnad seda ise ka ei soovi, sest öeldes, et esindatakse just ühe väärtusrühma huve, öeldakse ju ka, et soovitakse esindada näiteks 12 või 15% ühiskonnast ning loobutakse ambitsioonist võita valimised ja saavutada absoluutne enamus mõnes esinduskogus. Ja üldse, milliste väärtussõnumitega püüda esindada näiteks väärtusleigeid negativiste?

Mündi teisel küljel on mureks, et vastavalt uuringutele uus ja ainsana kasvav uuskogukondlaste rühm tunneb vähe huvi traditsioonilise erakondliku poliitika vastu ega viitsi valimas käia. No kuidas sa selliseid erakonnana esindad? Kokkuvõttev küsimus on seega, kas väärtusrühmad on üldse huvitatud sellest, et erakonnad räägivad neile katkematult oma väärtustest ja väärtuskonfliktidest, või on see täiesti arusaamatu ja tarbetu jutt, siseringimäng ja näivuse loomine? Äsja lõppenud kohalike valimiste järel on asjakohane erakondadelt aina üle küsida, milline puutumus nende väärtustel munitsipaalpoliitika ja kohaliku elu korraldamisega üleüldse on. Igas paigas isemoodi. Kas Tallinnas võiksid Isamaa kristlikud väärtused loogiliselt viia sujuva partnerluseni Keskerakonna kui pealinna lähiajaloo suurima kiriku­ehitajaga? Või peaksid koalitsiooni moodustama ikka Keskerakond ja sotsiaaldemokraadid, sest mõlemad on nii hoolivad ja solidaarsed? Või kui kristlikud on Tartu kuulsus Kris Kärner ja tema teod? Ja nii edasi.

Ühesõnaga, ma ei taha enam ühtki silpi kuulda parteide väärtustest, sest nendel karkudel jäigalt seismine on ühiskondliku üld- või rühmakasu saavutamisel täiesti väärtusetu.