Kümme minutit enne etenduse algust teatrisaali sisenedes näeb laval jalkavormis noormehi rõõmsalt palliga triblamas. Isegi pealelööke püütakse imiteerida. Kuna 1862. aastal, kui ilmus romaan „Isad ja pojad“, Venemaal jalgpalli päris kindlasti veel ei mängitud, siis mõistan toimuvat kui käeulatamist saali oodatavaile tiktokkeritest venekeelsetele koolipoistele, sest kellele muule kui just ennekõike neile võiks olla suunatud praegu selles teatris lavale toodav vene klassika. Ja kui teise vaatuse algul näen rulluiskudel liikuvat mõisapreilit sooritavat mõningaid iluuisutamise pas’sid, siis küllap on need mõeldud viipena sama põlvkonna neidudele. Vastutulekuna vaatajale paistab ka muusikalises kujunduses kohati kasutatav 1990. aastate vene popprokk (t.A.T.u.!), millele esietenduspublik äratundmisrõõmus kaasa plaksutab.
Nagu peagi selgub, on lavastaja vutiarmastus aga hoopis tõsisem. Romaani peategelased, Peterburi ülikooli üliõpilastest teadlased-filosoofid Arkadi Kirsanov ja Jevgeni Bazarov, saabuvad Arkadi isakoju palli mängides ja jalgpallidressides. Ning Bazarov armub ja lõpuks surebki samas riietuses, tema saatanliku mõju alt samm-sammult vabanevale Arkadile hakkab aga ajapikku tekkima ka mingeid aristokraatlikke hilpe ülle. Sarnaseid nendega, millesse on kostüümikunstnik riietanud ühetaoliste hallide lokkis parukate alla peidetud mõisahärrad. Millegipärast näeb lavastaja just sportlikkuses peamist erisust rõõmsalt gümnastikaharjutusi tegevate poegade ja ühtlaselt tudiseva isade põlvkonna vahel, kes mõjuvad neid võimlemises järele ahvida püüdes eriti kurbkoomilistena.
Ivan Turgenevi romaan on kahe põlvkonna maailmavaate ja väärtushinnangute kokkupõrke analüüs. Igal ajajärgul võtavad küll lahkhelid just tollele omase konkreetse ideoloogilise värvingu, kuid on see ju üsna igavikuline ja paratamatu nähtus. Tuues selle teose 2000. aastal lavale Tallinna Linnateatris, suutis lavastaja Adolf Šapiro geniaalse täpsusega ära tabada just tolle hetke peamise ühiskondliku vastuolu: konflikti „platsi puhtaks“ lööva ja „valju korda“ nõudva hääleka noore põlvkonna ning olemasolevas head alal hoida püüdnud eelmise põlvkonna haritlaste vahel. Šapiro lavastus polnud seejuures mingi poliitiline teater. Kogunud oma lipu alla esimest ja viimast korda kokku tolle aja eesti teatri kahe põlvkonna tipud – Mikk Mikiveri, Aarne Üksküla, Lembit Petersoni, Marko Matvere ja Indrek Sammuli –, näidati sügava ja täpse psühholoogilise teatri meistriklassi. Tolle lavastuse tegi aga eriliseks just ajastutruu karakterikujundamise kooskõla parajasti õhus olnud ühiskondliku vastuoluga – lammutajate ja säilitajate konfliktiga.
Dmitri Petrenko lavastuses on raske tabada, millisest just praegu aktuaalsest probleemist soovitakse rääkida – pole ju selleks ometi noore põlvkonna sportlikkus ja vanade hädisus? Turgenevi romaani „kohustuslikud“ laused nihilistliku maailmavaate kõiki väärtusi eitavast olemusest paisatakse publikuni esimese poole tunni jooksul Bazarovi dialoogis Pavel Kirsanoviga, edaspidi see konflikt aga enam eriti ei aktualiseeru ning lugu hakkab veerema autori kirja pandud lõpu suunas, tehes seda rõhutatult mittepsühholoogilise teatri võttestikuga. Näitlejate mängulaad on väline, ülepaisutatud ja pigem farsilik, mistõttu nad mõjuvad lavastaja käes marionettidena.
Kohati hakkas see mängulaad mulle meenutama Jaan Toominga esimestes lavastustes nähtut, ning kuna tol ajal see mulle meeldis ja seekord mitte, siis mõtlesin kohkunult oma sarnasusele tolleaegsete vanema põlvkonna kriitikutega, kes Toominga lähenemise klassikale teravalt hukka mõistsid. Lõpuks sain aru, et nii see siiski pole, sest Toomingale andis karakterite (ja ka näitlejate) väliseks vägistamiseks õigustuse lavastuses plahvatanud jõuline idee, mille teenistuses selline lähenemine oli. Pealegi oli see palju tugevam küllaltki nõrgas kirjanduslikus algmaterjalis peitunust.
Petrenko lavastuses ma mingit suuremat pealisülesannet tabada ei suutnud, mis aga halvem, Turgenevi teose tähtsaim idee, et kokkupuutel armastuse ja surmaga vajuvad lõpuks paratamatult kokku kõik ideoloogilised kaardimajakesed, kui tahes võimsad need algul ka ei tunduks, on jäetud hoopis kõrvale. Ja paraku on see kõrvale jäetud juba Brian Frieli näidendis, mis tundub olevat pigem mingi konkreetse teatri vajadusest lähtunud dramatiseering kui suure näitekirjaniku iseseisev tõlgendus.
Vürstinna Anna Odintsova suursugune ja salapärane mõis, kus nädalatepikkuse suhtlemise tulemusena leidiski aset Bazarovile maailmavaatelist purunemist tähendanud armumine, puudub dramatiseeringus tegevuskohana hoopiski. Anna on (koos õe ja vanatädiga) miskipärast toodud Kirsanovite mõisa ning tehtud pooleldi ebamaisest ja hoopis teistsuguses väärtusilmas viibivast naispeategelasest olmeline nõuandja vanale Kirsanovile tema mõisapidamise raskustes. Kuna Friel on ära jätnud ka romaani kõige emotsionaalsema stseeni, Anna külaskäigu Bazarovi surivoodile, siis jääb Bazarovi kuju arengukaar, aga seetõttu ka Turgenevi romaani olulisim sisuline liin dramatiseeringus tegelikult avamata.
Näen Petrenko suurimat viga selles, et soovides vene klassikat praegu lavale tuua, pole ta teinud Turgenevi teosest oma kontseptuaalsest nägemusest lähtuvat dramatiseeringut, vaid on rahuldunud teises ajas ja riigis nelikümmend aastat tagasi valminud ning algmaterjali selgelt lihtsustava tekstiga. Ta on olnud küll osav mitmesuguste väliste kohandumiste, misanstseenide ja trikkide väljamõtlemisel, kuid kuna lavastuses puudub neid pealisülesandena ühendav kammertoon, siis mõjub see eklektilise ja väsitava kakofooniana, kusjuures paljustki laval toimuvast (näiteks vana vürstitari Olga ja teener Pjotri tegevuste tähendusest) on raske isegi aru saada.
Mis näitlejatöödesse puutub, siis etteantud raames suutsid huviga jälgitavad tegelaskujud luua eelkõige Daniil Zandberg Bazarovi isa ja Tatjana Kosmõnina tema emana. Kirsanovi isa Nikolaid ja onu Pavelit mänginud Dmitri Kosjakov ja Aleksandr Žilenko mõjusid paraku üsna ühesuguste vanade narridena, kasutamata on jäetud romaanis peituv nende kahe venna terav erinevus just noorde põlvkonda suhtumisel. Alina Karmazina Annalt ja Erika Babjakilt, kes mängib tema nooremat „rulluisutajast“ õde Katjat, on Frieli dramatiseering röövinud romaanist lähtuvad rollid.
Peategelastest jääb Mihhail Manevitši Arkadi mõneti laialivalguvaks, Stanislav Kolodub mängib talle jäetud võimaluste piires Bazarovit jõulise, kuid üheplaaniliselt ebameeldiva tüübina. Lavastaja sunnil tuleb tal ka oma sõbra Arkadi väikevenna ema Fenja õrna suudlemise asemel üsna jõhkralt vägistada. Karin Lamsoni Fenja jääb karakterilt üpris arusaamatuks ja autorikaugeks.
„Isad ja pojad“ on 2023. aasta septembris Vene teatri loomingulise juhina tööle asunud Petrenko teine lavastus selles rollis. Tema esimene töö, möödunud sügisel loodud „Väga palju päikest“, langeb oktoobris repertuaarist välja. Jään huviga ootama, kas jalgpall meelitab tiktokkerite põlvkonna klassikateost vaatama, kardan, et nende kirjandusõpetajad seda küll ei tee.
