Koalitsioonilepingu vastu ei saa. Kui seal on kirjas, et „Eesti muuseumimaastiku paremaks ja efektiivsemaks toimimiseks, mis hoiab ja teeb kättesaadavaks meie pärandit, viime lõpuni muuseumi­reformi. Tähtaeg I kvartal 2027“, siis tulgu mis tuleb, lõpp tehakse. Jäänud on veel viimane komistuskivi, kuid selle eest Kalevipoja oma, nimeks Eesti Rahva Muuseum, mis endistviisi lohiseb reformi sabas hallatava riigiasutuse staatuses. Värske uudise järgi¹ aga on kivilt taas sammalt kraapima hakatud ja kultuuriministeeriumi muuseuminõuniku väitel „hiljemalt jaanuari lõpuks võiks selgus ERM-i staatuse kohta olemas olla“.

Seda selgust on otsitud Eesti iseseisvuse taastamise päevist saadik. 1990ndate kandev idee oli ERMi ja kirjandusmuuseumi ehk ainelise ja vaimse pärandi taasühinemine, sõjaeelse olukorra ennistamine, toeks tugev usk parlamentaarsesse riigikorda, milles riigikogu võim valitsuse omast üle käib ning tegutsemine oma seaduse alusel avaõiguslikus omandivormis annab mis tahes muuga võrreldes eelise. Parlament rahastab ja kaitseb. Nagu rahvusooperi või rahvusringhäälingu näitel hästi teada, enam ammu ei rahasta ega kaitse. Nüüd on teised ajad.

Selle etapi kokkuvõtteks tõdes professor Art Leete 20 aasta eest: „Strateegiliselt võttes oleks kahe muuseumi liitmine väga arukas. Kaugemas perspektiivis võidaks sellest mõlemad muuseumid ja ühiskond tervikuna. Samas on liitmise idee vindunud 15 aastat ja võib vinduda veel. See on paljude tehniliste üksikasjade ja tahte taga.“² Toonaste ambitsioonide kaubamärk oli „rahvusmuuseum“, aga see ei meeldinud kaugeltki kõigile muuseumivaldkonna asjatundjate seaski ning otsustajate fookuses oli ennekõike ERMi maja ehitamine.

Aastad läksid vindudes, oma seaduse otsesõnu nõudmine pudenes välja muuseumi arengukavadest ja 2013. aastal ametist lahkudes jäi ERMi direktoril Krista Arul vaid õhata: „Muidugi peaks meil olema ka rahvusmuuseum, oma seaduse alusel töötav avalik-õiguslik asutus.“³ Eufemismide kujul elab soov edasi, olles arengukavades eesmärgina kirjas kui „arenev suveräänne organisatsioon“ (2017) või „ERMi laiema sõltumatuse ja otsustusõiguse saavutamine“ (2021).

Luhtunud katseid on seega kogunenud rohkem kui keskmisel Eesti kerge­jõustiklasel. Nüüd on avanenud uus võimalus. Mida teha, et seekord tulemus kirja saada? Valdkonna asjatundjate teadmiste ja koostöövõime taha sõit seisma ei jää, aga seaduse sünniks on vaja ka ametkondlikku ja poliitilist koostöövõimet. Pole kahtlust, et asjatundjad oskavad kõik üksteisega sobivad klotsid kokku koguda ja neist kena terviku ehitada. Kuid neist klotsidest vaid osa kuulub kultuuriministeeriumi alla ning sealt üksi juga juhtides saab välja kukkuda ainult poolik lahendus.

Muuseum teatavasti kogub, uurib, säilitab, näitab ja harib. Kui osa neist ülesannetest on ühe ja osa teise ministeeriumi valitseda, ei ravi lonkamist kui tahes hea seadus. Täpsemalt, see sureb jõustumata eelnõuna ka juhul, kui asjatundjad eelnõu, seletuskirja ja tarvilikud rakendusaktid ise algusest otsani läbi räägivad ja valmis kirjutavad. Pealegi, tähtaeg surub peale. Õigusloome tavaprotsess näeb ette alustamist seaduseelnõu väljatöötamiskavatsusest (VTK), mille heakskiidu järel valitsuses saab alles hakata eelnõu ennast kokku panema. Kui väljatöötamine on toimunud ühes ministeeriumis, plaan tavaliselt teistele, eriti justiits- ja rahandusministeeriumile ei meeldi. VTK põrkub tagasi ning kulub kuid, kuni eriarvamused silutakse. See tehtud, algab teine ring, mis poliitilise kalendri järgi mattub juba valimiskampaania alla. Isegi juhul, kui eelnõu siiski parlamenti jõuab, ei ole seadusandjal enam aega seda lõpuni menetleda ning eelnõu lõpetab paljude omasuguste kalevialusel kalmistul.

Kiirem ja sirgem tee sihile oleks seadusandlik algatus otse riigikogu kultuurikomisjonist. Sel komisjonil aga seaduseelnõu terviktekstide koostamise kogemus puudub ja võib ennustada, et proovimine lõpeb kiiresti tuttava nutulauluga, et meil pole juriste ega muud tööjõudu. Ka asjatundjate valmistoodet liigutades tuleks peagi rahandusministeeriumi sein ette.

Kas nende tupikute kõrval on ka mõni läbipääs? Ikka. Hea ja ainuvõimalik uus algus rahvusmuuseumi juriidiliseks sünnitamiseks oleks, kui korraga astuksid ette kultuuri-, rahandus- ning haridus- ja teadusminister ning annaksid teada, et „kõikumatus usus ja vankumatus poliitilises tahtes kindlustada ja arendada rahvusmuuseumi oleme – meie kolm – kokku leppinud, et kultuuripoliitika edendamiseks tähtsaim puuduv seadus ehk rahvusmuuseumi seadus jõustub 1. jaanuarist 2027 ning kui me seda ei suuda, siis tabagu meid muuseumitöötajate viha ning külastajate igavene põlgus“.

See on ainus proovimata tööviis, sest alt üles ja keskelt alla on korduvalt katsutud tulemuseni jõuda, kuid viljatult. Aga on lõputult tõestust sellele, et kindel poliitiline tahe pigistab kivist kiiresti vee välja. Muidugi on asjatundjatel erimeelsusi, asutuste liitmine tekitab kõhklusi, hõõrumisi ja irratsionaalseid hirme töötajate hulgas. Et mis meist saab ja miks meilt nõutakse lisapingutusi ja ohvreid. Kuni reforme juhtida tõllast kärkides ja ainult kutsari piitsa abil, reformitavates süütunnet kultiveerides, pole kaasatulemise indu ja motiveeritust loota. Piits on sõnum, et seni olete olnud ebaefektiivsed, laisad ja loodrid, maksumaksja raha raiskajad ja majandusarengu pidurid.

Murede maandamiseks on just rahandusministri käes ka rohi, mida ei ole kultuuripoliitikas reformide läbiviimisel paraku seni kasutatud. Küll ülikoolide ja kõrghariduse majanduslikust tõhususest rääkides osutas sellele äsja akadeemik Urmas Varblane⁴. Miks on Soomes saadud näiliselt suurema valuta ja kiiresti liita ja ümber kujundada ülikoole ja teadusasutusi? Seetõttu, et reformimõte algab präänikust. Eestis ei ole präänikumeetod reformide elluviimisel päris tundmatu. Viimase suure haldusterritoriaalse reformi läbiviimiseks kirjutati präänik lausa seadusesse ja reformi lõpuks ulatus ühinemistoetuste kogusumma 65 miljoni euroni. Lisapräänikutena said liitunud omavalitsused enda käsutada ka senisest suurema tulumaksuosa ja paisunud tasandusfondi. Üleminekutoetus on normaalne pakkumine ühtse eestikeelse kooli kujundamisel. Head põhjendust, miks peaks kultuurivallas reformid samasuguse toetuseta sündima, ei ole.

Mis see präänik ka maksta võiks, ei ole minu asi öelda. Oma eelkäijatest tunduvalt kultuuritundlikumast rahandusministrist Jürgen Ligist on vastus ühe küsimuse kaugusel. Kõik avaõiguslikuks rahvusmuuseumiks koondujad – lahtise loendina: ERM, praegu vabaõhumuuseumi küljes tegutsev Kanut, kirjandusmuuseum, muinsuskaitseamet, kus varjusurmas lebab muuseumide ühishoidla projekt, ja muud – oskavad oma miinimumvajaduse une pealt nimetada. Asjaosaliste tagasihoidlikkust ja pikaajalist paastukogemust arvestades peaks mõne miljoniga hakkama saama, kui välja jätta suurinvesteeringud.

Poliitiline tahe, präänik ja asjatundjate tegevuse takistamisest hoidumine – nii lihtne see ongi. Vastasel korral läheb, nagu kultuuriministeeriumis kombeks, et pensioneeruv nõunik jätab mantli­pärijale lauale üheainsa soovituse: tööta eelnõu kallal, see kindlustab leiva aastakümneteks.