Linnade parkimiskitsikuse lahendaks väliruumi mitmeotstarbeline kasutamine ja jagatud ruumi põhimõtte laialdasem omaksvõtt.

Kui küsida mõne suure paneel­elamurajooni elanikult, kust king kõige enam pitsitab, siis ei ole see pahatihti avaliku ruumi puudus, elurikkuse kadu või libe kõnnitee. Enamasti võtab hinge kinni ja südame värisema õhtul autole parkimiskoha leidmine. Pärast tööpäeva lõppu Lasnamäel, aga ka mujal ringi vaadates on hästi näha, et hoolimata mõni aasta tagasi renoveeritud parklatest on kohti ikka liiga vähe. Kinni on pargitud kõnniteed, prügikasti ümbrus ja haljasalad. Munitsipaalpolitsei tõhusa töö ja hoiatustrahvide tulemusel on kaootilisus küll veidi vähenenud ning jultunult eraautoga laiutamist ühises ruumis tuleb veidi vähem ette, kuid probleem on siiski ilmne.

Ajal, kui Tallinna nn mägesid, Tartu Annelinna ja teisi nendesarnaseid asumeid kavandati, ei osatud uneski näha, et kord oleme Euroopas üks kiiremini autostunud riike. Mõneti on selline lühinägelikkus heaks osutunud. Kui toona oleks majadevaheline ruum vaid parklaks sillutatud, ei oleks enam võimalust ei hoovidele, roheribadele ega mänguväljakutele. Kõigele sellele, mis õueruumi mõnusamaks teeb. Nüüd on vaja osata seda hoida.

Muidugi tuleks parkimiskohtade puudust hakata lahendama sellest, et kaoks vajadus isikliku sõiduauto järele. Veel paremad ja kiiremad ühendused ratastele ja ühissõidukitele linna asumite vahel aitaksid tärganud muutusele kaasa. Eesti linnade talvine teehoid küll jalgsi või jalgrattaga liikumist ei soosi, kuid ka see on parandatav, kui talvel esmalt jalg- ja jalgrattarajad lumest puhtaks on lükatud.

Kõigele lisaks võiks rajada ruumi, mida saaks ristkasutada. Kui linnaplaneerimises räägitakse jagatud ruumist, siis mõeldakse enamasti tänavat, kus puudub hierarhia eri liikumis­viiside eristamiseks. Jalgratturid, jalakäijad ja autojuhid liiguvad kõik ühes ruumis, puuduvad äärekivid ja liiklusmärgid. Igaüks vastutab turvalisuse eest ise ja samahästi vastutab ta ka kaaslinlase turvalisuse eest. Hollandis ja mujal sellise ruumiga tehtud katsed näitavad, et vastupidi kartusele on säärastel tänavatel vähem liiklusõnnetusi ja konflikte.

Jagamise põhimõtteid järgides võiks lahendada ka paneelelamupiirkondade parkimiskitsikuse. Lasnamäel, Õismäel ja Annelinnas ringi vaadates on näha, kuidas kortermajade vahele on rajatud ja aina rajatakse suuri kaubandus-, spordi- jm keskusi. Neid ümbritsevad hiigelparklad, mille suurus ulatub paari hektarini.

Need suured asfaldiväljad on autosid pooltäis päeval ja õhtul, kui linlased poes ja sportimas käivad. Pärast keskuste sulgemist haigutab parklates tühjus, sest üldjuhul on neis öine parkimine trahvi ähvardusel keelatud. Sealsamas lähedal aga sõidetakse majade vahel meeleheitlikult kümneid tiire lootuses, et ehk hakkab silma mõni vaba platsike. Linnas, kus iga ruutmeeter on arvel ja hinnastatud, on sellised hiiglaslikud tühjad parklad suur raiskamine.

Arusaadav on muidugi ka keskuste pidajate hirm, et ümbritsevate kortermajade elanikud oma autod poe parklasse „unustavad“ ja klientidele enam kohti ei jätkugi. See kõik on ju lahendatav äppidega või muudmoodi intelligentselt. Selle asemel et rajada aina uusi ja suuremaid parklaid, enamasti haljasalade arvelt, võiks õhtuse ja öise parkimiskitsikuse lahendada olemasolevate parklate tihedama kasutamisega. Tingimused võiks välja töötada omavalitsuse ja kaupmeeste vahelise kokkuleppena. Kaaluda võib ka seda, et kaubanduskeskuste parklas saaks öösiti parkida kas või väikese sümboolse tasu eest. Rohelisema ja autovabama keskkonna poole peaksime püüdlema kõikvõimalike lahendustega ja säästvalt.