Eestis pole koosmaalimisel pikka ja kuulsusrikast ajalugu. Seda on tehtud monumentaalmaalis – pidevaid vaidlusi tekitava Estonia laemaali lõid koos Evald Okas, Elmar Kits ja Richard Sagrits aastal 1947. Lähemast ajaloost meenuvad Tommy ja Laurentsius 1990ndate keskelt, Kaido Ole ja Marko Mäetamme alter ego John Smith ja aastal 2010 Kumus näituse „Muutuv maalikunst“ tarbeks mitme kunstniku (Antonio Carvalho, Mart Stratskas, Kristi Kongi, Lauri Eltermaa ja Holger Loodus) koostöös valminud 19 meetri pikkune pannoo.

Kindlasti jäi mul midagi kahe silma vahele, kuid üldteada on maalikunsti näol tegemist väga individualistliku alaga. Sel põhjusel pani uudis, et maalijad loovad midagi koostöös, orgaaniliselt üksteisest läbipõimununa, mitte ei jaga lihtsalt ühist näituseruumi, kõrvu kikitama.

Uue põlvkonna kehtestus

Selle kümnendi algul EKA maalieriala lõpetanud ning jõuliselt areenile ilmunud Brenda Purtsak ja Marleen Suvi on praeguseks juba kogenud tegijad. Mõlemal on seljataga hulk isiku- ja grupinäitusi, käesolev on Purtsakul selle aasta teine ja Suvel kolmas (!) isikunäitus. Patareid on täis ja seda on näha ka Art Depoos väljas olevatel maalidel.

Saalis on viis suuremat ruuduformaadis tööd, maalitud lõuendile kergelt ja ekspressiivselt ning lastes läbi kumada eelmiste maalikihtide otsingutel. Tehniliselt on kunstnikud ilmselgelt samal lainel – ka teades autorite varasemaid töid on konkreetse maalikihi autori tuvastamine paras pähkel.

Kuraator Kaisa Maasik kirjutab näituse saatetekstis, et maalid kujutavad mõlema kunstniku pere fotoarhiivide sügavusest valitud juhuslikke hetki, mis hakkasid järsku omavahel mõjuma ootamatult sarnaste ja universaalsetena, olenemata sellest, kumma kunstniku kogust need pärinesid. Ilmselt on see lähtepunkt põhjuseks, miks väljapanek näeb välja kollaažilik ja eklektiline. Antud juhul paneksin selle asjaolu näituse plusspoolele – see ei sega tekkimast uuel tervikul, mis on spontaanne ja liikuv.

Vahetustega maalimine – just sedasi ateljeede vahel rännates need maalid sündisid – on siin ilmselgelt vabastavana mõjunud, see mänguline aspekt torkab silma ühe teose juurest teise juurde astudes. Kuigi maalide teemad on mõlema kunstniku töödes varemgi kohal olnud – perekond, lapsepõlv, enese määratlemine –, on hoomatav, et siin ei räägita teadlikult isiklikest läbielamistest, vaid maali pingpong on emotsionaalse tajuvälja jätnud avatuks. See näib olevat meie kõigi ja-ga-tud maailm, vähemasti siin maailmanurgas elavate oma. Muidugi on see vaatajale suhestumiseks vastutulek, kunstniku idiosünkraasiate lahtimuukimisega selle konkreetse näituse puhul tegeleda ei tule.

Nii Suvi kui Purtsak on kulgenud kord isepäi ja kord jällegi teineteise loominguga suhestudes. 2022. aastal oli neil ühine näitus Draakoni galeriis (koos kursusekaaslase Eero Aleviga). Sel ajal oli mõlema kunstniku käekiri veel kujunemas: Marleen Suvi esitles oma kehalt võetud klaasist jäljendeid ja Brenda Purtsak kaardistas siseelundite anatoomiat. Tema stiil näis juba paika loksuvat, koos üha suuremate, formaati otsivate body horror’i elemente sisaldavate maalidega, mis samal ajal pakkusid tasakaaluks õrnu tekstuurseid pindu. Suvi on olnud pidevas otsingulaines erisuguste materjalide, vormide ja esitlus­viiside vahel. Ta on mässanud massiivsete maaliraamidega, kujutanud steriilsel alumiinium­plaadil kärbseid, maalinud poeetilisi loodus­vaateid – see loetelu pole kindlasti lõpetatud. Siiski on ta samal ajal olnud ka läbivalt truu figuraalsele maalile ning intiimse kehalisuse lahtimõtestamisele. See on üheks jooneks ka Art Depoo näitusel.

Basquiat’ ja Warholi jälgedes?

Üks kunstimaailma vastuolulisema retseptsiooniga koosmaalimisi leidis aset 1980ndate keskpaigas, kui Andy Warholi ja Jean-Michel Basquiat’ ühistööna valmis 160 suureformaadilist maali. Omal ajal kritiseeriti seda kui kindla peale minekut ja noore Basquiat’ kommertsialiseerimist.*

Teen sellest juttu, kuna üks näituse „Ja-ga-tud“ töödest, „Mänguasja maal“, näib oma naivistlik-ekspressiivse maali­laadi ja massikultuurist tuttavate elementidega viitavat kui mitte Warholile, siis vähemalt Basquiat’le. Maalil on Minni-Hiir, kritseldatud portreed ja viisnurgad, kõik Basquiat’ raudvara. Raske on siin tõmmata vahet kunstnike lapsepõlvemälestuste ja maailmakunsti mõjude vahel, eriti kui ühel oli siin võimalus teist võimendada ja teadlikke assotsiatsioone alateadlikega segada. Vähemalt pole Suvil ja Purtsakul niipea vaja karta süüdistusi kommertsialiseerumises või üksteise mainel liugu laskmises, selleks mõjub „Ja-ga-tud“ piisavalt värskena, isegi oma põlvkonna ja selle ideaalide manifesteerimisena.

Reti Saksa ja Epp Maria Kokamäe jälgedes?

Mind kõige rohkem üllatanud maal näitusel oli „Ühe figuuriga“. See häguselt, peaaegu piirjoonteta maalitud põgus hetk, mis oma figuurikäsitlusega seostus mulle pigem 1980ndatel aastatel esile kerkinud kunstnikega, nagu Reti Saks või Epp Maria Kokamägi. Näilise kergusega ettepoole kummarduv naisfiguur seab maalil piiri valguse ja pimeduse vahel. Koloriidi valik ja ilmselt spontaanselt väljakujunenud maali­keel riivasid mingit pikalt puutumata territooriumi. See piibelliku alatooniga, ülimalt õrn kompositsioon jäi oma vastuolulise valgussituatsiooniga mind pikalt kummitama. Kas võib oodata uushõllanduslikkuse saabumist eesti maalikunsti?

Kolmas kunstnik?

Tundus, et just sellel hetkel sündis uus kolmas autor. Süütu ja puutumata olend, kelle loomingulist eksistentsi kannab eelkõige kiirelt tajutud hetk või lihtne inimeksistentsi lumm, mitte niivõrd teadlikult teostatud kunstipraktika. Seesama lumm kordub suurema või väiksema intensiivsusega tervel näitusel, jättes otsad parasjagu lahti ja ootused edasise suhtes kõrgeks.

Kuulsin, et kunstnikud maalisid päris viimase hetkeni, ka töödega juba galeriis olles. See palavikulisus on hoomatav kõigis näituse töödes. Mulle ei tähenda see püüdu iga hinna eest finišis lõpetada, vaid pigem iga hinna eest loomeprotsessi pikendada, olla teatavas stressiseguses eufoorias ja karta, et äkki saab see kõik kohe otsa.

Sellise spontaanse manifestina see näitus mõjubki, palju jõudu edasiseks!

* Vivien Raynor, Art: Basquiat, Warhol. – New York Times 20. IX 1985.