
Lõppevast aastast kerkivad silme ette mängulised ja ennekõike hämaruse, unenäolisuse või lagunemisega seostuvad näitused.

Mari Kurismaa: „Ma proovisin oma loometee alguses aru saada, mis asi see pilt ikkagi lõpuks on ja mis ta ei ole ning kuidas keel sinna sobib või ei sobi.“


Näitus „See, mida ma vaatama tulin, oli juba kadunud“ on kaunis ning heterogeenne tervik, mis pole kunagi iseendaga identne.


Kaarin Kivirähk: „Me ütleme alati oma eesti autoritele, et tuleb kirjutada eeldusega, et see inimene, kes seda teksti loeb, ei tea Eesti kunstist mitte kui midagi.“

Jass Kaselaan: „Ma arvan, et kunstis tuleb olla väga tõsine. Isegi kui sa teed nalja, tuleb seda teha väga-väga tõsiselt. Muidu see ei tööta.“

Kris Lemsalu kunst on alati mitme maailma vahel, millegi ristumispunktis.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.