Sügava kurbusega võtsime vastu teate ungari kirjanduse tõlkija, uurija ja vahendaja, keeleõpetaja ning suure ungari sõbra Ivar Sinimetsa lahkumisest.

Võrumaa poisina Tartu ülikooli soome-ugri keeleteadust õppima asunud noormees jõudis 1970. aastate alguses Budapesti Loránd Eötvösi teadusülikooli ungari keele ja soome-ugri keelte erialale. Juba õpingute ajal paistis ta silma oma pühendumuse, täpsuse ja suure armastusega ungari keele ning kultuuri vastu.

Lõpetanud ülikooli, pühendas Ivar Sinimets aastakümneid oma elust meie hõimurahva kirjanduse uurimisele, tõlkimisele, interpreteerimisele ja eestlastele vahendamisele. Ivar Sinimetsa tõlkes on jõudnud eesti lugejateni mitmed märkimisväärsed ungari kirjanduse näited: Magda Szabó „Katalini tänav“ (1982), Hubert Szőgyén-Wittenbachi „Franz Josephi kaks armastust“ (1996), Ferenc Mora „Quintipor ja Titanilla“ (1996), László Passuthi „Laguunid“ (1997) jm. Lisaks on Sinimets toonud eesti lugejani György Fehéri turismiraamatu „Ungari“ (2005) ja Ungari Suursaatkonna väljaande „Eesti-Ungari diplomaatilised suhted 1921–2001“ (2001). Samuti jäävad teda meenutama tõlgitud kirjandusteoste põhjalikud saatesõnad ning tutvustused, näiteks tema järelsõna 2006. aastal ilmunud Attila Józsefi luulevalimikule „Raudtee ääres“, mille tekstid on tõlkinud Ellen Niit.

Ivar Sinimets töötas pikalt ungari keele lektorina Tallinna ülikoolis ning andis huvilistele juba alates 1980. aastatest pühendunult ungari keele tunde. Sinimets oli armastatud lektor: oma ala suurepärase asjatundjana piisavalt nõudlik, aga ühtlasi arvestas ta üliõpilastega. Sinimetsa keeleõppematerjalid ja sõnavarakogud on õpilastele siiani meelde jäänud ja olnud heaks tugimaterjaliks hilisemas elus. Järjekindla töö tulemusena sündis ungari keele õpik (1995) ja hiljem teadusmagistritöö (2000), milles autor võrdles erinevate ungari keele õpikute ülesehitust ja metoodikat. Sinimetsa teadmistest ja kogemustest oli palju kasu ajakirja Lähivõrdlusi. Lähivertailuja toimetuskolleegiumis, kus ta Tallinna Ülikooli esindajana aastaid tegutses.

Ivar Sinimetsa suurteoseks kujunes 2014. aastal e-raamatuna ilmunud „Ungari kirjandus mitteungarlasele“. Väljaanne pakub oma kirjandusloolise käsitluse kõrval hulgaliselt tõlkenäiteid ning selgitab ungari tüvitekstide olemust. Teos on ammendamatu allikas kõigile neile, kes soovivad saada eesti keeles madjarite kirjandusest lühemat või põhjalikumat ülevaadet.

Lisaks oli Ivar Sinimets silmapaistev suuline tõlk. Temale usaldati kõrgete külaliste ja delegatsioonide saatmine riigivisiitide ajalgi. Ivar Sinimetsa tööd ja ellusuhtumist iseloomustas täpsus ja korrektsus. Väga hea keeleoskajana suutis ta oma tõlgetes teksti mõtte edastada nüanssideni.

Vaatamata oma sissepoole ja kohati isegi salapärasele loomusele, suutis Ivar Sinimets oma töökuse ja Ungari-armastusega jätta Eesti hungaroloogia lukku sügava jälje. Tõlkijad meenutavad teda kui tuumakat meest, kes tegi tõsist tööd ja oli süvitsi ungari kirjanduse ja keele lainel. Tõdetakse, et ta oli Eestis üks paremaid, kui mitte parim, ungari kirjanduse tundja. Sügava mulje on Sinimets jätnud kõigile, kellega koostööd tegi: teda iseloomustatakse vaikse, ent määratult viljaka loova jõuna. Tema panus ungari kirjanduse mõtestamisse ja vahendamisse eesti lugejale on hindamatu, ehkki ta ise eelistas jääda rambivalgusest kõrvale. Ivar Sinimetsa jäädakse mäletama särava erudiidina, kes suhtus kõikidesse enda ümber harva nähtava viisakuse ja lugupidamisega ning tundis nende vastu siirast huvi. Ta oli kolleeg, kellele võis alati kindel olla ja kelle toele loota mis tahes küsimustes.

Ivar Sinimetsale omistati 2015. aastal ungari keele ja kirjanduse tutvustamise ning õpetamise eest Eestis Ungari Teeneteordeni Rüütlirist.

Tallinna Liszti Instituut – Ungari Kultuuri Keskus

Eesti-Ungari Selts

Endised kolleegid Tallinna Ülikoolist

Ajakirja Lähivõrdlusi. Lähivertailuja toimetus ja toimetuskolleegium