Võistlus iseseisvuse leiutaja tiitli pärast ei rauge viimse veterani langemiseni.
Tagasi tuleb lükata valitsevate skeemide kosmoloogiline taust ning hävitada usk mürgistesse, sööbivatesse „väärtustesse“, nagu progress, areng ja majanduskasv.
Voronja galerii näitust võib pidada teadlaste vaateks kunstile, muidugi ühes konkreetses teadust ja tehnoloogiat peegeldavas aspektis.
Leho Rubis ei ole puhta vuugi budistlik kunstnik ega esita ennast sellena ka ise. Ta on eurooplane, kes on leidnud budistlikust kunstist aine, mis teda huvitab.
Konservatiiv laseb meid parema meelega ekspluateerida Margus Linnamäel kui George Sorosil.
„Suitsiidisalk“ on läbinisti meelelahutuslik koomiksifilm, aga vaatajale püütakse liialt selle äkilisust tõestada.
Kümneaastase tegevuse juures avaldab sügavat muljet festivali keskendumine eesti muusikale ja selle suurkujudele, kusjuures mitte üksikteoste, vaid kompaktsete läbikomponeeritud kavadega.
„Riigikogu direktoris“ on elustatud küll Eesti iseseisvuse taastamiseni viinud sündmused Ülo Nugise isiku kaudu, aga filmina on teos jäänud pooltooreks.
Suveöö balletigala on Tallinnas korraldatava rahvusvahelise balletisuvekooli pidulik lõpp, kus osalejatel on harukordne võimalus õpitut ja oskusi näidata suurel väärikal laval.
Evolutsionistide arust ei teinud soomeugrilased vahet kodul ja metsal, loomadel ja inimestel ega elul ja surmal.
Eepilise haardega lugu ei peagi tekitama argipsühholoogilisi ega sentimentaalseid kaastundepuhanguid, vaid taotlema tragöödia katartilist mõju.
Võru keel toob Godot’ loo rohkem maa peale: ei kangastu tühi black box või kajav modernkunstimuuseum, pigem jääb natuke külameeste pohmahommiku mulje.
Kruiisiterminal on linnaloome hea näide. Jääb loota, et tegu pole PEARUga ehk peaaegu avaliku ruumiga, millel võib varuks olla ebameeldivaid üllatusi.
György Dragománi „Tuleriit“ on noore naise kujunemislugu, mille taustal näeme sõda, holokausti, kommunistliku režiimi langemist ja vabaduse vaevalist tulekut.
Kontserdiga pöörati Eesti Filharmoonia Kammerkoori loos uus lehekülg, kuna kunstilise juhina on naasnud Tõnu Kaljuste.
Haapsalu õudusfilmide festivalil linastus ka kaks Eesti Z-kategooria filmi, millega püüeldakse ehk hoopis millegi muu kui kvaliteedi poole.
Novellikonkursi „Minu veider armastuslugu“ parimates töödes ei kaldu armastus ja veidrus korraga ilmnema.
Eesti arhitektuurimuuseum sai tänavu 30aastaseks ning Rotermanni soolalattu kolimisest möödus 25 aastat. Seega on tagasivaatamiseks igati põhjust.