Külluseaastail veel ühe muuseumimaja ehitamine peaks igale valitsusele käkitegu olema.
Indrek Grigor: „Mida rohkem üksteisest sõltumatuid asutusi, seda väiksem on tõenäosus, et midagi meie niigi ahtal kunstiväljal väga uppi läheb.“
Väikese räpase riigi kuvandist lahtisaamiseks on Eesti REKKi eelnõus vaja panna paika selge tegevusplaan fossiilkütustest loobumiseks, sh põlevkivi kasutamise lõpetamiseks.
Eda Ahi luuletuskogu „Sõda ja rahutus“ retseptsioon sunnib küsima, kas ehk on ära unustatud eesti luule juured, mis paratamatult paiknevad lüürilistes tekstides.
„Nuga südamesse“ on tihedalt mähitud popkultuurikoodide võrku, sidudes barokses vaatemängulisuses kokku giallo, 1970ndate pehme porno kvääriesteetika ja camp’i.
Mul pole kahtlustki, et ühel aastal taritakse mind veel veealusele kontserdile mahajäetud allveelaevade baasis tegutseva idufirma ruumidesse kusagil Läänemere ranniku lähistel.
„Selleks, et kindlustada kandidaadiväitekirja edukas kaitsmine, astusin kommunistlikku parteisse.“ – ei miskit isiklikku ega aatelist, tuleb tuttav ette tänapäevalgi, õnneks veel mitte akadeemilises ilmas.
Taleb norib ülbelt tüli kõigi ja kõigega, lööb pidevalt iseendale patsi, kuid on tõusnud viimase kümne aasta üheks maailma mõjukaimaks vabamõtlejaks.
Kui Eesti Kunstnike Liit peaks homme uksed sulgema, ei juhtuks väljaspool Tallinna selle tõttu mitte midagi.
Kadrioru lossi piiratud kujundusvõimaluste juures vajab vaataja Köleri ja Weizenbergi tähenduste koorma all ägava näituse puhul rohkem selgitusi.
Kui meil tõesti ei olegi enam lootust, kui inimkond upub või lämbub oma vihkamise sisse, siis kas on teatri osaks seda pelgalt üle kinnitada?
Arhitektuurimuuseumis avati uus püsinäitus, kus tutvustatakse ruumiteemasid ka lastele, seda eelkõige meelte vahendusel.
Siivsuse ja viisakuse kultus ei ole tänapäeval sugugi haruldane, sageli kaasneb sellega justkui irooniline natsism. Peeter Helme on romaanis „Haakrist ja ajarelv“ ajastu vaimu kahtlemata väga hästi tabanud.
Ibseni „Nukumaja“ oli oma sünnihetkel revolutsiooniline feministlik manifest, küllap oleks käepärane seda sõnumit tänapäeval lihtsalt võimendada, kuid Mehis Pihla lavastuses otsitakse inimlikke läbielamishetki.
Nõukogude füüsikust Lev Landaust plaanitud eluloofilmist sai gigantne sotsiaaleksperiment-kunstiteos „Dau“ ning režissöör Ilja Hržanovskist selle ainuvalitseja.
Aeg Eesti energeetika (ja mitme teise valdkonna) optimaalseks ümberkorraldamiseks on otsa saamas. Keda see huvitab, andke meile parem raha.
„Maailmafilm“ sisaldab värskeimat ja vana kooli antropoloogiat, audiovisuaalseid esseesid, kunstnikusilmaga vormistatud situatsionismi ja kaamera-aktivismi, dokke ja dokki kahtluse alla seadvaid filme.
Vahingu-keskne Maimu Berg, perekeskne Eeva Park ja keskmeta Sirje Kiin moodustavad kummalise, kuid koosmänguvõimelise trio.
Nõuta inimesed võiksid oma probleemidele lahendust otsida filosoofiast, selmet viia rahanatuke nõidadele ja kaardimooridele. Weeksi raamat viimaste kliente siiski üle ei meelita.
Väikeasulate ruumi planeerimisel tuleb lähtuda tegelikust olukorrast ehk keskenduda igavese kasvu ootuse asemel kestlikule kahanemisele.
Mitte ainult märtsikuu, vaid üle mitme aasta üks säravamaid hetki oli Anna Pärnoja, kunstnikunimega Anna Kaneelina kontsert Kumus.
Registreeritud mari usund võib küll areneda maailmareligioonide voolusängis, ent inimesed usuvad siiski niimoodi, nagu ise paremaks peavad.
Jaak Sooäär: „„Jazzkaar“ on ainuke mitteriiklik suur muusikaüritus, mis elas 1990ndate esimese poole üle. See oli aeg, kui rahval ei olnud üldse raha ja kõik korraldajad hävisid.“
Tartu Kunstimuuseum Raadile või kesklinna?
Tõnis Arjus, „Tartu kultuuriline vereringe“
Markus Toompere, „Eesti Kunstnike Liidust, kaugemalt“
Kärt Vaarmari, „Eesti valik: väike räpane põlevkiviriik või nutikas kohaneja“
Aavi Dobrõši „Mina, Eestimaa juut“
Eesti Draamateatri „Rahvavaenlane“
XVI „Maailmafilmi“ festival Tartus
Ilja Hržanovski sotsiaaleksperiment-kunstiteos „Dau“
Esikülg: TUUMIK
Järgmine Sirp ilmub 26. aprillil.