See on Vindi üks suuremaid eripärasid: ta mõtleb ja töötab süsteemides, mille elemendid paiknevad ajaliselt ja ruumiliselt laiali, kuid moodustavad siiski terviku. Ta otsib, leiab ja kujutab seoseid geomeetriliste kujundite, Kaug-Ida tarkuste, kindakirjamustrite ja matemaatika vahel.2 Näiteks väidab ta, et Lielvārde liivi vööl on vanade kirjamärkidega kujutatud hiina meditatsiooni protsessi. Neid teadmisi peab ta inimkonna kõige väärtuslikumaks pärandiks.3 Ühtse süsteemina hoomab Vint ka Vana-Hiina „Muutuste raamatut” ehk „I Ching’i” ning Euroopa geomantiat.4
Teispool Atlandi ookeani Colorado osariigis Denveris, elab aga mees nimega Ken Wilber, kelle eesmärk on olnud veelgi ambitsioonikam: luua kõiki maailma teooriaid ühendav metasüsteem. Ta on avaldanud raamatuid, tema integraalse teooria baasil on tekkinud terve liikumine, mis haarab väga suurt hulka inimesi ja eri eluvaldkondi psühholoogiast spirituaalseni, meditsiinist juhtimiseni.5 Kui Tõnis Vint ja Ken Wilber kohtuksid ning vestleksid, oleks suure tõenäosusega neil mõlemal põhjust hüüatada: „Ma tean! Seda olen ma ju kogu aeg rääkinud!”. Annan siinkohal järele kiusatusele vaadelda Vindi otsinguid Wilberi teooria kontekstis.
Nii Vindile kui ka Wilberile on terviku loomine täiesti teadlik, eesmärgistatud protsess. Tõnis Vint on väitnud, et „samastumine millegi suuremaga, millegi üldisemaga on vajalik, et vähegi objektiivsemalt hinnata loodut”.6 Sellise samastamise puhul võib eraldatud minakuju küll kaduda ning igaühe tegemised võivad talle endale vähetähtsa või väärtusetuna tunduda, kuid see läheb üle. „Kui avaned edasi, saabub endine rahu. Aga nüüd juba teisenäoline. Nüüd leiad end uues ja senisest erinevas terviku. Tervikus, mille üheks koostisosaks saab sinu isiklik omanäolisus,”7 on Vint kirjutanud. Wilber on väitnud aga Clare Gravesi ühiskonna arengulainete ehk meemide teooriale toetudes, et postmodernistlikule arengulainele järgneb integreeriv ja holistiline mõtteviis, sest inimesed on väsinud killustatusest. See terviku loomine ei ole siiski reduktsionistlik ettevõtmine, seda iseloomustab just see, et tajutakse end suurema (transtsendentaalse) terviku osana ja väärtustatakse kõiki eelmisi arengulaineid. Minevikutarkusi ei heideta kõrvale, vaid integreeritakse need tänapäeva teadmistega. Vint teatavasti ühendab oma loomingus vararenessansi kunsti, popkunsti, juugendi ja müütilised märgid ning palju muud, sidudes kõik esteetiliselt ja teoreetiliselt järjepidevaks tervikuks.
Vint on kirjutanud, et talle ei piisa ratsionaalsest maailmavaatest: sügavamate metafüüsiliste tõsiasjade mõistmiseks on vaja intuitsiooni. Seepärast ühendabki ta nii oma teooriate kui teoste puhul need kaks poolust. Märkide paigutamiseks pildi pinnale kasutab Tõnis Vint jaapani ja hiina kultuuri reegleid, matemaatilisi süsteeme, figuratiivsete tööde puhul rakendab aga india kunstist pärit kompositsiooniskeeme. Kõige selle juures on oluline meditatiivsus nii teose valmimise juures kui hilisem mõtisklus pildi vaatlemisel. Sellist ühendamist peab Wilber uuele esilekerkivale arengulainele iseloomulikuks: nimelt väidab ta, integreeriva arengulaine tervikliku maailmavaate huvides on kasutada maailma tõlgendamiseks nii teaduslikke kui subjektiivseid andmeid.
Nii et kui toetuda Ken Wilberi integraalsele teooriale, võib Vint olla tõelise pioneerina alles nüüd esile kerkiva holistilise arengulaine esindaja. Kas aga post(-post)modernismi järel tuleb tõesti integralism või midagi muud, seda peaks olema näha lähikümnenditel. Kindel on see, et Tõnis Vindi teooriad on udupeenelt intelligentsed, mõnusalt müstilised ja meie õnneks on nende pinnalt valminud tohutu suur hulk vaimustavaid kunstiteoseid. Palju õnne Tõnis Vindile!
1 Tõnis Vint, [Mõtteid]. – Vikerkaar 1992, nr 4, lk 45.
2 Leonhard Lapin, Tõnis Vint ja tema ajatus. – Ehituskunst 2002, nr 33-34.
3 Tõnis Vint, Algimpulsid. – Ehituskunst 2002, nr 33-/34, lk 40.
4 Tõnis Vint, Suured peegelduvad väljad. – Ehituskunst 2002, nr 33/34, lk 52.
5 Vt nt http://integrallife.com/integral-movement.
6 Tõnis Vint, [Mõtteid].
7 Samas.
