Kuid uudse ja mängulise kõrvalt ei puudu ka Kristringi äratuntavam joon. Kaks tumelillas koloriidis väikeseformaadilist abstraktset maali „Piiri peal” ning „Uus loomine” on selges kontaktis varasema loominguga. Maalid nõuavad vaatajalt ka suuremat pingutust. Raskemapoolse tooni kiuste mõjuvad tööd mitmekihiliste ja sensuaalsetena. Topeltfiguurides, eriti veidi astronoomilist fotot meenutava „Uue loomise” puhul, kajavad autori varasemad tööd (vrd näiteks 2007. aasta „Lendab”). Hiljuti Klassikaraadiole antud intervjuus ütles Kristring, et maalide näol on tegemist omamoodi sisedialoogidega, mis käivad alateadvuse piiril ning üritavad viia värvi pelgast kohalolust teatava aistingu, tajuni. Hoopis teistmoodi mõjub aga segatehnikas teostatud „Taasleitud paradiis”: Kazimir Malevitši kurikuulsa „Musta ruudu” sametine tsitaat erkroosal taustal. Mõnes muus kontekstis näiks see oma ajaloolisest kaalust hoolimata ilmselt igava ja kulununa, kuid siin töötab suurepäraselt. Kõnekad on seejuures nii teose pealkiri kui sisu: mõlemas kajab varasemaski loomingus leiduvaid järjepidevuse, tsiteerimise ja korduse motiive (vt näiteks Riin Kübarsepa arvustus „Mida inimesed oma peas kannavad” Kristringi 2000. aasta isikunäitusele, EPL 25. X 2000).
Suurima elamuse ning ühtlasi kõige põnevamaid ja ilmselt ka meelevaldsemaid tõlgendamisvõimalusi pakub aga näituse ainus videotöö „Eeva Aadamovits Paradiisist – kunstialane ettekanne”, kus roosat parukat kandev ja naiseks riietunud Kristring annab klassikaliste skulptuuride näitel kiirloengu ilust ja elust. Auditooriumi seinal võib näha autori 2009. aastal eksponeeritud fotosid antiikskulptuuride ajahambast räsitud genitaalidest (vt Reet Varblase arvustust Sirbis 7. VIII 2009). Soo ja seksuaalsuse teema on seega tõstatatud küll humoorikas ja parodeerivas võtmes, kuid kas sellegipoolest ei või video näol olla tegemist Kristringi enda poolt välja toodud näituse „tugeva alateadliku telje” kandva tööga? Olgu vastus milline tahes, teistegi eksponeeritud teostega suhestuva metroseksuaalse näitemängu tulemuseks on põnev segu omavahel vastandlikest religioossetest (paradiis, Aadam ja Eeva) ning seksuaalsetest (Kristring ettekandes: „… samasoolised tõmbuvad ja vastassoolised tõukuvad”) viidetest. Näituseprojekt psüühilise väljakutsena võib siinkohal paradoksaalsel kombel autori teadvustatud alateadlike kujundite külluses olla ka psüühilise väljaelamise vahend. Psühhoanalüütilistel interpretatsioonidel on siinkohal vaba voli.
Poolteist aastakümmet tagasi on Heie Treier (Vikerkaar 1998, nr 3, lk 56-57) asetanud ideaale ja puhtaid mõttekategooriaid otsiva Kristringi tolleks ajaks kogunenud loomingu Kristjan Raua rajatud „panteistlike ja igavikuliste nägemuste” ning ANK ’64 põlvkonna „rõhutatult positiivse ja eetilise maailmasuhtumise” traditsiooni. Aeg ei ole autorit küll tundmatuseni muutnud, kuid üha uued edukad katsetused loovad kahtlemata aluse ka uuteks suhestamisteks.
