Meie hulgast on lahkunud eesti lavakunsti suurkuju, 37 aastat Ugala teatris kunstnikuna töötanud Eesti Lavastuskunstnike Liidu auliige Ingrid Agur.

Ingrid Aguri lapsepõlv möödus Karksi lähedal, seejärel tulid pikad küüdi­tatuaastad Siberis (1941–1947 ja 1949–1957). Kõigile raskustele vaatamata oli tal sihikindel soov õppida. Kaugel Siberi taigas lõpetas ta metsatöö kõrvalt seitsmeklassilise kooli ja avastas Tomski töölisnoorte keskkoolis õppides teatri. Suurte tähtedega TEATRI, sest oma suhteliselt perspektiivitu eriala valis ta eelkõige armastusest teatrimaagia vastu. Saanud loa naasta kodumaale, läks ta Eesti Riiklikku Kunstiinstituuti teatridekoratsiooni õppima (1958–1964) ja suunati tööle Ugala teatrisse, kuhu jäi ligi neljaks aasta­kümneks. Muu hulgas oli ta aastatel 1965–1994 Ugala teatri peakunstnik.

Kui ta Ugalas tööd alustas, puudusid teatris lavastusala juhataja, butafoor, teostaja-kunstnik, riietur, kostüümiala juhataja, kirjakunstnik, pesupesija ja ka reklaamiala inimene. Kõik need tööd jäid Ingrid Aguri kanda. Tuli ka töötada oludes, kus puudusid ruumid dekoratsioonide teostamiseks. Kõigele sellele vaatamata kohanes ta keerulistes oludes kiiresti ja oli äärmiselt produktiivne. Tema säravat karjääri jääb ilmestama 160 lavastuse kujundus, mille hulgast õige mitu tööd on jäänud eesti teatrikunsti kullavaramusse: „Kihnu Jõnn“ (1980), „Rahva sõda“ (1981), „Põhjas“ (1983), „Juudit“ (1983), „Ja sajandist on pikem päev“ (1985), „Kuld­rannake“ (1986), „Vaikuse vallamaja“ (1987), „Kirsiaed“ (1993), „Meie linnake“ (1994) jmt. Samuti osales ta ligi kahekümnel näitusel (sh isiku­näitused 1987. ja 2001. aastal), pälvis Eesti Teatriühingu aasta­preemia (1983, 1986), ENSV teenelise ja rahvakunstniku aunimetuse (1978, 1988) ja Valgetähe V klassi teenetemärgi (2018). Peale Ugala on Ingrid Agur kujundanud lavastusi ka enamikus teistes Eesti teatrites, samuti Soomes, Venemaal, Usbekistanis ja Kõrgõzstanis.

Vanades Ugala teatri käskkirjades rõhutatakse Aguri suurt töövõimet, isikupärast kunstnikukäekirja, head värvi- ja konstruktsioonimeelt ning oskuslikkust töötada teksti ja lavastajaga. Ta ise on öelnud, et kõige olulisem on teatris koostöö, eriti klapp lavastajaga. Ta on olnud võrdne partner mitmetele eesti teatri suurkujudele, nagu Jaan Tooming, Priit Pedajas, Lembit Peterson, Kaarin Raid, Merle Karusoo, Peeter Tammearu jpt. Oma kunstnikutöö tippsaavutuseks pidas Ingrid Agur Kaarin Raidi lavastatud „Juuditi“ (1983) kujundust, mille jaoks tuli kududa paanideks 25 kilomeetrit jämedat pesunööri jämedate puu­varrastega. Võimatu ülesanne, kuid ta tegi selle teoks. See oligi teatrimaagia Ingrid Aguri moodi – teha võimatu võimalikuks.

2017. aastal avaldas Ingrid Agur elulooraamatu „Elu kolm vaatust“, kus ta meenutab põhjalikult elu Siberis, tööd Ugalas ning räägib oma perekonnast. Kogu Eesti teater jääb mäletama Ingrid Aguri andekust, töökust, sõbralikkust ja väga suurt teatriarmastust.

Avaldame kaastunnet Ingridi lähedastele.

Ugala teater

Eesti Lavastuskunstnike Liit

Eesti Teatriliit

Kultuuriministeerium