Prantsuse režissööri Alice Winocouri filmid jäävad silma tugevate naispeategelastega, kellel tuleb tihti traumakogemuse pealt eluga edasi minna, end naisena üles leida ja uuesti defineerida. „Proximas“ (2019) mängib Eva Green naisastronauti, kellel tuleb missioonile minnes jätta Maale maha oma tütar, „Pariisi mälestustes“¹ on aga Virginie Efira kehastatud tegelane üle elanud Bataclani terrorirünnaku ning peab pärast seda taastama oma mälu ja tagasi saama eluisu. Uusim lavastajatöö „Kõrgmoe fassaad“² räägib Angelina Jolie mängitud õudusfilmilavastajast Maxine’ist, kes saab teada, et tal on rinnavähk. Maxine võtab vastu töö Prantsuse moenädalal, kus peale tema püüavad endale koha leida veel kaks naist: meigikunstnik (Ella Rumpf) ja noor modell (Anyier Anei). „Kõrgmoe fassaadis“ ristuvad seega kolme naise lood ning kõik nad püüavad selles kummalises, kunstlikus keskkonnas leida oma tee.

Kuidas te saite filmis osalema Angelina Jolie?

Ma lihtsalt saatsin talle käsikirja ja ta vastas mulle kohe: oli nõus. Angelina on ka filmi produtsent, et asjad sujuvamalt liiguksid, aga see ei tähenda, et ta oleks olnud kirjutamisprotsessi või kunstiliste otsuste juures. Tema osalemisest produtsendina oli muidugi abi filmi rahastamisel. Ta oli filmile ettevalmistuse käigus väga pühendunud, aga see oli ka kõik.

Kui palju on „Kõrgmoe fassaad“ seotud teie enda eluga?

See on väga isiklik film: ka mul oli vähk. Mul polnud siiski soovi üles võtta omaenda lugu, vaid mõte oli põimida lihtsalt oma lõim teiste naiste lugudesse, teha naistest ja nende kehadest koondpilt.

Töö käigus mõistsin, et see film on mulle vajalik ning peab olema tehtud koostöös kellegagi, kellel on teemaga samuti isiklik seos. Angelinal loomulikult on. Tal ei olnud tegelikult vähki, kuigi paljud nii arvavad, aga ta ema ja vanaema surid rinnavähki ning ta laskis ennetavalt teha mastektoomia ning ka munasarjaoperatsiooni.

Nii et meil on samad armid. Kui panite tähele, siis mu filmi originaalpealkiri on „Coutures“, mitmuses, mis tähendab prantsuse keeles nii arme kui ka õmblusi.

Mulle tundub, et vahel mõistetakse mu filmi teemat valesti. Moemaailm on lihtsalt keskkond, kus käib filmi tegevus, aga film ei räägi moest. Mu filmid on alati isiklikud, aga mida isiklikum on film, seda endale kaugemasse maailma ma tahan tegevuse viia. „Proximas“ kujutan naisastronaudi ja tema tütre suhet ja see on tegelikult minu ja mu tütre lugu, aga toimub kõik hoopis kosmonautikavaldkonnas ja kosmoses. Moemaailm on mulle samasugune kosmos. Stsenaariumi kirjutamise käigus tahan avastada uusi maailmu ja teha need veidike justkui enda omaks. Kohtasin paljusid moevaldkonna tegijaid, kes on emad, õmblejad, või meigikunstnikud. Filmi lood põhinevad nende naiste lugudel ja paljud neist mängivad ka ses filmis.

Tahtsime valgustada välja moemaailma telgitagused. Võimujaotuse seisukohast on see absurdne maailm. Enamasti otsustab kunstiline juht, kes on tavaliselt mees, aga seekord olime rohkem huvitatud sellest, mis ja kes on nende täiuslike naisekujutiste taga, piltidel, mida näeme naeratavana kõikjal enda ümber: lennujaamades, tänavatel, metroos jne.

Kes on need tüdrukud pildil ja millised on nende lood? Meie tütred elavad nende fotodega koos ja tahavad olla fotol kujutatud naiste moodi. Tahtsin rääkida naisekeha lugu ja näidata nende naiste elu kulisside taga.

See on küll juhuslik kokkulangevus ja ma polegi selle peale varem mõelnud, aga Angelina Jolie oli ka ise modell. Modellid on ilusad, neid jumaldatakse ja tõstetakse rambivalgusse, aga neil on ka aegumistähtaeg – 23.

Moemaailmas peavad kõik maski kandma. Ka Maxine, kes on pealtnäha nahkjakis enesekindel õudusfilmide tegija, aga tegelikult märksa hapram ning peab toime tulema oma vähidiagnoosiga.

Ma ei ütleks, et Maxine on habras. Ta on küll haavatav, aga ka tugev ja tahab maha raputada suhtumise, et inimese identiteedi määrab tema haigus. Ta tahab jääda naiseks ja sellepärast on filmis ka armastuslugu. Kas teate, et on tohutult palju mehi, kes jätavad oma abikaasa või elukaaslase maha, kui kuulevad, et neil on rinnavähk?

Maxine avastab oma haiguse kaudu küll selle, kui habras on elu, kui ta ühtäkki surmaga silmitsi seatakse. Minu filmi teema ongi pigem elu haprus. Sain võimaluse jätta maha mingi jälg, märk sellest.

Kas Pariisi moenädal on praeguse välimusekeskse maailma metafoor?

Täpselt. Ma pole moest eriti huvitatud, aga mind köidab meie aja näilisus, olukord, kus tuleb oma haavu peita. Ja see uskumatu võidujooks, mida moemaailmas kohtab, iseloomustab kogu tänapäeva elu. Meil pole aega mitte millegi jaoks, sest alati on kohe tulemas järgmine hooaeg, järgmine show, järgmine, järgmine …

Alati ihaletakse midagi uut, aga kui see kätte saadakse, on see surnud.

Ja moemaailm on välimuse tähtsustamise äärmuslik vorm. Suures osas on ju filmimaailm ka samasugune oma punaste vaipade ja festivalidega. Oli huvitav näidata hullumeelsust, mis selles maailmas valitseb.

Olete väitnud end olevat leppinud sellega, et traumade käsitlemine on teie loomingulise teekonna lahutamatu osa. Mis teid traumade suunas tõmbab? Teie filmides on alati kohal ka selline kõikehõlmav kaotustunne …

Ma olen sellega ausalt öelda tõelises hädas. Püüan kõigest hingest traumade mõju alt vabaneda ja sooviksin lähiajal hoopis ühe komöödia teha. Võib-olla traumakomöödia! Mu eelmine film „Pariisi mälestused“ rääkis Bataclani sündmustest, kuna mu noorem vend oli terrorirünnaku ajal seal klubis. Mul on ka tunne, et film ei pruugi küll kedagi päästa, küll aga võib see lohutust pakkuda. Publik saab kinos kollektiivse kogemuse, kui viibitakse koos ühes ruumis ja vaadatakse samas suunas. See kehtib ka filmitegemise kohta: on meeskond, kellega ollakse samal lainel, ja „Kõrgmoe fassaad“ tõi kokku kõik need erilised naised: Angelina USAst, Ella Rumpfi Zürichist, Anyier Anei Lõuna-Sudaanist. Ukraina tüdrukut kehastanud modell Julia Ratner ongi pärit Ukrainast Zaporižžjast ja tal on täiesti oma lugu. Ta elab Kõjivis ja pidi igale moeüritusele sõitma pika maa rongiga Poolani ja sealt läbi Euroopa edasi. Kõigi naiste elu, igaühe erinev lugu, koondub ses filmis ühte moenädalasse, kus ootab ees nende transformatsiooni hetk. Kõigil tuleb teeselda, et nende elu on täiuslik, aga see pole nende päriselu.

Kas vahetasite Angelina Joliega filmi tegemise ajal ka omavahel kogemusi ja lugusid?

Muidugi, esimesest päevast peale. Eesmärk oli kõnetada selle filmiga naisi, kes on pidanud sarnaseid asju läbi elama, ja öelda neile, et nad pole üksi. Me teame, millest te räägite. Ja oli väga liigutav näha nii suurt staari haavatavana: see võib talle ilmselt olla isegi keerulisem, kui seda on mõni füüsiliselt nõudlik märulistseen. Vahel mainis ta lausa, et Maxine ongi tema ja et tegelaskuju tuleb talle liiga lähedale. Väga muljetavaldav on näha kedagi nii jäägitult filmile pühendumas, nagu see Angelina puhul oli. Suures osas tegi ta seda ka oma emale mõeldes: ta kandis kogu võtte­aja kaelas amuletti, mille sees on ta ema tuhk. Kõlab kõhedalt, aga tegelikult on see väga ilus.