Äärmuslik inimlik häda ja Iisraeli valitsuse jätkuv sõjaline operatsioon Gazas on lõpuks pannud Euroopa valitsusi ja rahvaesindajaid Gazast ja Palestiinast rääkima. Olukorrale vastavaid tegusid ei ole aga seni järgnenud. Euroopa Liidu välisministrid kogunesid 15. juulil, aga ei leidnud üksmeelt ühegi võimaliku sanktsiooni kehtestamiseks. Aga nii nagu Ukraina sõja puhul peame rääkima ka Venemaast, tuleb praegu rääkida Iisraelist. Mida arvata riigist, mis rahvusvahelisest õigusest ei hooli, mille tegevusele on kaua aega läbi sõrmede vaadatud ja mis praegu teostab kõige hullemaid kuritegusid? Võimalus edasiseks tegevuseks on ELi liikmesriikide ühepoolsed otsused vastavalt rahvusvahelisele õigusele. Praegu näen nelja põhilist tulevikuvõimalust – neist kaks on kooskõlas rahvusvahelise õigusega, kaks aga sellega, mis praegu meiegi vaikse toetusega toimub.

Iisraeli riigi loomine 1948. aastal toimus ehtkolonialistlikus stiilis, ilma kohalike elanikega arvestamata. Eks olnud mängus ka eurooplaste must südametunnistus Saksamaa teostatud genotsiidi pärast. Samal 1948. aastal sõlmitigi seni kehtiv rahvusvaheline konventsioon genotsiidist, millena määratletakse muu hulgas (rahvus)-rühma liikmete tapmine, nendele tõsise füüsilise või psüühilise kahju tekitamine ning rühma elutingimuste kahjustamine viisil, mille tagajärjel kogu rühm või selle osa füüsiliselt hävib. Lisaks eeldatakse, et eesmärgiks on hävitada rühm osaliselt või täielikult.

Loodud Iisraeli riigi alusideoloogia oli sionism ehk rahvusluse vorm, mille eesmärk on luua ainuüksi juutide hallatud rahvusriik. Ka ÜRO toonases soovituses jäeti kõrvale võimalus samal ajaloolisel Palestiina alal, endisel Briti mandaatterritooriumil, luua ühtne, kõigi kohalike ühiselt hallatud demokraatlik riik. Praegusest perspektiivist vaadates oli see järgnenud vastuseisude seeme. Juba enne seda algas Iisraeli piiridesse jäänud alade etniline puhastamine, mida palestiinlased mäletavad kui nakbah’t, katastroofi.

Iisraeli riigi asutajateks olid Euroopast ümber kolinud ja põgenenud juudid. Probleemiks oli toona ja on siiamaani see, et kohapeal elas lisaks kolonistidele ka kohalik rahvas. Praegu valdab Iisrael mitte ainult oma esialgset ala, vaid okupatsioonivõimuna kogu Palestiinat Jordani jõest Vahemereni. Kahe rahvusrühma, Iisraeli juutide ja palestiinlaste (moslemite ja kristlaste) rahvaarv on sel alal umbes ühesuurune, mõlemal 7 miljoni kandis (siin ei ole arvestatud Palestiina põgenikke naaberriikides).

Iisraelist ja selle võimalikust tulevikust rääkides peame kõigepealt selle tõsiasjaga arvestama. Näib, et tulevikuga toimetulemiseks on neli põhilist alternatiivi. Nendest kaks on rahvusvahelise õiguse vastased (ja vastu ka Eesti ametlikele seisukohtadele, kuigi mitte tegudele), kaks sobituvad rahvusvahelise õigusega.

1) Iisraelil on võimalik püüda jätkata nii nagu seni. USA ja EL on andnud sellele teele oma vaikse heakskiidu, kuigi nad seda sõnades aeg-ajalt hukka mõistavad. Palestiinlasi hallatakse erinevatel viisidel – puudulike kodanikuõigustega Iisraeli kodanikena; otsese apartheidirežiimi abil okupeeritud Läänekaldal; ilma algelisemategi inimõigusteta Gaza sektoris. Ilma eriliste välismaiste reaktsioonideta hävitatakse palestiinlaste põllumajandust ja laiendatakse Iisraeli seadusevastaseid asundusi Läänekaldal.

Senine praktika tundus siiamaani toimivat. Neljakohaline mõrvatute ja kolmekohaline vangistatute arv oli tavaline Iisraeli korduvates rünnakutes Gaza ja Läänekalda vastu. Millegi samasuguse toimumine 7. oktoobril 2023 vastupidises suunas tuletas iisraellastele meelde, et okupatsiooni ja apartheidirežiimi pole võimalik jätkata nii, et vägivald on ainult ühesuunaline.

2) Praegu teostuv alternatiiv on genotsiid. Gaza „operatsiooni“ puhul pole tegemist strateegilise valearvestusega. Praegu valitud viis demograafilise reaalsusega toime tulla on mittesoovitud inimesed hävitada. Palestiina ehk praegu reaalsuseks saanud Suur-­Iisraeli rahvastikus ei moodusta juudid veel enamust. Pole kindel, kas me kunagi saame teada käimasoleva genotsiidi üksikasju. Selleks oleks vaja sõltumatut uurimist. Praegu takistab Iisrael ajakirjanike kohalviibimist ja on tapnud rohkem ajakirjanikke, kui on maailmas tapetud ühegi teise konflikti jooksul.

3) Kahe riigi lahendus on see, mida Eestigi sõnades toetab. See tähendaks iseseisva Palestiina riigi loomist praegu Iisraeli poolt okupeeritud territooriumile, pealinnaga Jeruusalemmas. Samal ajal on Iisrael aastakümneid tegutsenud selle vastu – muu hulgas pikaaegse toetusega Hamasile selleks, et lõhestada palestiinlaste ühisrinnet. Asundusi, mida Iisrael on loonud Läänekaldale, on mitu korda (mh ÜRO ja Rahvusvahelise Kriminaalkohtu poolt) ebaseaduslikeks nimetatud, aga need laienevad jätkuvalt.

Samas jäävad Eesti ja teised kahe riigi lahendust toetavate riikide protestid Ida-Jeruusalemma annekteerimise ja Läänekalda asunduste vastu ainult sõnadeks. Kahe riigi lahenduse puhul on suur küsimus ka see, kas tulevasel Palestiina riigil lubataks olla päriselt suveräänne riik, mis tõstataks küsimuse põgenike õiguse kohta oma kodukohtadesse naasta, kompensatsioonidest röövitud omandi eest jne. Iisrael seda ei taha, ja on seda aastakümnete jooksul korduvalt ka öelnud.

4) Iisrael ja okupeeritud territooriumid on praegu ühe riigivõimu all. Vaatamata apartheidile on nende elu ja majandus läbipõimunud. Ükski rahu, ei juutidele ega palestiinlastele, pole võimalik ilma ühiskonnakorralduseta, millega on nõus mõlemad rahvad. Ühe riigi lahendus tundub praegu ainus, mis tulevikus rahu võiks tagada. Kogu Palestiinas – s.o Iisraelis ja selle okupeeritud aladel (ehk jõest mereni) – saaks luua demokraatliku võrdsete õigustega riigi, olenemata usulisest kuuluvusest. Vaja on ka kokkuleppimise protseduuri, nii nagu apartheidi lõpetamise puhul Lõuna-Aafrikas. See ei ole vajalik ainult palestiinlaste jaoks, vaid ka iisraellaste jaoks, kes lõpuks peavad enda kordasaadetuga silmitsi seisma. See saab olema valuline.

Ma ei tea, kas siin esitatud soovid on utoopilised. Aga utoopiline tundub ka soov põlisrahvast jätkuvalt alla suruda ja samal ajal rahu saavutada.