Kiwa, Tagasi Hukkunud Alpinisti hotelli. Toimetanud Hasso Krull. Kujundanud Tuuli Aule. ;paranoia, 2025. 288 lk.

Kuigi ulmet võib pidada „žanri“ võrd­kujuks, väldib parim osa sellest määratlemist nagu saarma kasukas vett. „Tagasi Hukkunud Alpinisti hotelli“ (edaspidi THAH), on vaikelu ja teekonnafilm ühes raamatus. Sarnaselt hea vaikeluga on tegu tähendusliku esteetilise assamblaažiga, mille autor valdab meisterlikult kokku toodud ainese nüansse. Raamat liigub nagu mõnus teekonnafilm mingis rahuliku kulgemise vaimus, muutes võõranduse koduseks. Võõrandumist saatvad paratamatud kaugused on siin ühtlasi tuttavad distantsid, mille vahel on kontakt täiesti võimalik. Küll mitte tulnukatega, aga vähemalt omavahel.

Saarmast aga naljalt pihku ei saa. Kui raamat kõrvale panna, hakkab assamblaaž vaimusilmas meenutama kaksikportreed „Hukkunud Alpinisti hotellist“¹ (edaspidi HAH) ja neist, kes temaga koos kasvanud. Seegi protsess on parajalt haaramatu. Inimesed ja tekst nagu seguneksid või tekiks lühis. Kes nüüd kirjutas mida? Kirjutab Kiwa HAHist? Või on HAH – ühes Grünbergi krestomaatilise heliribaga – üle kirjutanud Kiwa, ning raamat on mitmetasandiline sünkroniseerimisprotseduur, milles kohtuvad minevik ja olevik, isiklik ja kultuuriline, hingeline ja intellektuaalne. Nagu laulupidu.

Stiiliikoon

Pöörame hetkeks psühhedeelse põimumise ekstaatilistelt radadelt tagasi ning vaatame väikest musta raamatut, millest jutt. Kujunduslikult kompromissitu eseme nahkne kaas, paksemapoolsest paberist lehed, kastanpruuni tooni kirja­tähed ning helesinised alapealkirjad kirjatähtede kontrapunktina mõjuvad esteetilise manifestina. Teos väärib lugemist soojas valguses, sest erinevalt LEDide jahedast kumast lubab soe valgus kujunduslikel nüanssidel tõeliselt särada! Kujundaja Tuuli Aule loodud füüsiline raamatukehand mõjub raamatu vaimse omailma objektina.

Väljapeetult dändilik, ent risoomselt harali nagu kartulipõld. Saatesõnast alates mõjub Kiwa ladusalt, selgelt ja siiralt. Loomulikult on raamatus paras annus trikitamist – muidu ei saaks lugeja mõtet nõtkuma –, kuid mina-häälega jutustaja oma sõnades lugejaga ei trikita. Teksti on mõnus jälgida ning üleüldiselt saatis lugemist süvahumanistlikule kirjandusele omane kergelt hubane vaimsus. Jääb mulje, nagu vaataks HAHi rahulikul õhtupoolikul (kineskoobiga) telekast, selle asemel et ekselda hotelli peegeldavate pindade vahel.

Peegeldavatele pindadele viib jutustaja hääl meid siiski päris lähedale. Raamatu ülesehitus meenutab psühhedeelset kogemust. Meid tutvustatakse kesksete kontseptsioonidega (Teisiku-täisiku-tühiku triaad), asetatakse hotelli füüsilisse peegeldavasse ruumi ja tõstetakse kõrgele mägedesse. Lähivaatlusega pannakse meid kahtlema selles, mis on tõeline. Müütiline ideaallinn Šambala vilksatab hetkeks hotelli aknast, ning äkitselt avastame ennast võõraste kehade keskelt oma kehas, raamat näpus. Hea eelhäälestus ning peatükist peatükki vahelduv somaatiline fookus annavad THAHile haarava – hüpnootilisegi – rütmi.

Ent seejuures ei ole raamat kuidagi­moodi pillutav. Kaksipidi liikumisi ideeliselt konkreetsele ja tiire HAHi orbiidil ankurdab isiklik. Eesmärk pole tarka panna või lugejat trippima ajada. THAHi psühhedeelsed mõõtmed tulenevad HAHi psühhedeelsetest mõõtmetest Kiwas. On aimatav, et raamat on suuresti kirja pandud enda jaoks – mõne mälupildi värskus on lausa rabav. Ent liigset hõllandust THAHist siiski ei leia. Inimene, kes räägib olulisest, on tähendusrikas niigi.

Erudiit

Raamatu rütm ning mõtiskluste kaal on kantud avarusest, mille võib avastada HAHi süvenedes. THAHi puhul peab vett psühhedeelne deviis „süvenemine on avardumine“, kuid mitte viisil, mis kanduks üle üleloomulikule. Tulnukate ja inimeste vaheline kontakt lõppes HAHis ikkagi sellega, et maavälised jõud hukkusid suusaõnnetuses ning mõned hinged jäid oma küsimuste ja paratamatusega üksi. Inimene jääb ikkagi inimesega üksi.

THAH üritab pigem luua kontakte mitte inimeste, vaid lugeja ja tundmatu vahel, jättes kõrvale potentsiaalselt meeldiva dialoogi jutustajaga lugeja peas. Kultuuriteadmiste pagas, mis väiksesse raamatusse mahub, avaldab muljet. Kui eelnevalt sai poole lausega üle libisetud peatükist, mis räägib Šambalast, jõuab jutuks olev peatükk käsitleda nii mägede allegoorilisust, läänemaailma Kaug-Ida fantaasiate ajalugu, Thomas Manni, mägedel kogetud ilmutusi, nende ilmutuste neurobioloogilisi põhjendusi ning loomulikult HAHi ennast. Kiwa mõjub raamatus nagu ära tinistatud arheoloog, kes asub iga peatükiga uuesti HAHi luustikku välja puhastama ning leiab iga peatükiga HAHilt uue jäseme.

Tegu pole abstraktse hämaga stiilis „kõik on kõigega seotud“. HAH on konkreetne koondumispunkt, mille retrofuturismist, nihestatud esitustest, ainulisest heliribast ning väljakutsest konsensuslikule reaalsusele uuristab THAH mõtte- ja tõlgendusrajad, mis juhatavad tagasi hotelli, et sealt teha juba uued rajad. Paar peatükki annavad parima kohaliku käsitluse elektroonilise muusika ajaloost. Leiab suurepärase selgituse, miks modernistlik tühjus suudab trotsida tühja ruumiga kaasnevat õõva. Kusagilt saab lugeda kõrguse mõjust otsmikusagarale. Iga käiguga käib raamatus enamasti kaasas liikumiste selgitus ja põhjendus. Mõtted püsivad jälgitavad, aina laienev horisont huvitav.

Kui HAHi keskse teljena saab võtta hirmu võõra ees, siis THAHi keskseks teljeks on selle hirmu ületamine – uudishimu tähistamine. Seejuures kõigis filosoofilistes kaliibrites. Kusagil THAHi poole peal suudab Kiwa ühes lõigus selgitada ja mõtestada nii Marxi võõrandumist (die Entfremdung / alien­ation), Freudi võõristust (das Unheimliche / uncanny) kui Brechti võõritust (die Verfremdung / estrangementi), et võtta järgmises lõigus HAHi kohta kasutusele sõnavorm võõrandustunud, mis viitab omakorda sotsiaalsete protsesside kaudu toimunud tasalülitamisele ja tuttava tundmatuks muutmisele.

Ent THAHi mõttekonstruktsioonide ümber- ja taassõnastamine polegi siinse teksti eesmärk. Neid on liiga palju ning nad sõltuvad üksteisest nagu närvi­süsteem. Samal põhjusel ei taha ma siin liigselt kommenteerida ka HAHi ennast. THAH ongi juba üks suur kommentaar HAHile! Lisaks olen isegi HAHi vaatevinklist peaaegu võõras. Lugesin raamatut alles läinud aasta talvel ning filmi vaatasin ära kevadel. THAHi sära tabamiseks ei pea õnneks olema valitute klubis või noorusest saati süntesaatorihäältest seestunud. Piisab avatud mõtlemisest.

Tulnuk

Kõrvalpõigete ja tagasipöördumiste ahel jookseb THAHi mõistelisel dünamol, Kiwa kasutusele võetud teisiku, täisiku ja tühiku triaadil, millega selgitada liikumisi ja muundumisi – peegeldusi, otsatut välja ja tühjust.

Mudelis on täisik ja tühik vastandid. Täisik on otsatu, piiritu ja täitunud. Selle sees olles paistab see ulatuvat kõikjale. Täisik on täiuslik, kogu eksistentsi ühendav põhimõte. Tühik on seevastu arusaam eimiskist, mis lubab juurdepääsu „kõigele“. Tühik on aimatav ja tunnetatav puudu- või ilmaolekuna, kuid pakub ka vabadust vaimu hingusele ja lennule. Nende kahe vahele jääb teisik. Või pigem teisikud või teisikute seeriad. Teisik on küll seotud paralleelide, analoogide ja peegeldustega, ent lubab ka ligipääsu identiteedi haprale ja nihkuvale olemusele. Läbi teisiku saab küsida, mida vaatan, kui vaatan „mind“. See avab omakorda tee mõtestamaks võõrast või tundmatut, millega HAH meid vastamisi seab.

See kolmik meenutab natuke psühhoanalüütiku Jacques Lacani kolme psüühilise subjektiivsuse mõõdet – sümboolset, imaginaarset ja reaalset. Mõlemad kolmikjaotused on totaalsed. Nagu lacanilikus mõtteaparatuuriski on subjekt võimetu eksisteerima väljaspool neid mõõtmeid. Teisiku, täisiku ja tühiku kolmikjaotus muudab meie mägihotelli sarnaseks Eaglesi „Hotel California’ga“: „you can check out any time you’d like. But you can never leave.“²

Ma pole kindel, kas Kiwa eesmärgiks on lugeja häälestamine endaga samale lainele. Pigem on tekst teadlikult avatud. Ruumi on jäetud lugejapoolseks tõlgendusnihkeks, mida tekstile tagasi peegeldada. Kui THAH puhastab mõneti HAHist välja tulnukad, saab lugeja ise sisestada autori mõttelõnga mõne tulnuki, mis dialoogist raamatuga äkitselt pähe tuli.

Sedasorti tulnukid, poolvõõrad mõtted, on kujutlusvõime magusad viljad. Naudingupunktid, kus autori range võimu­positsioon lööb murenema. Kogemata saab lugemisest loomine, mõte teiseneb ning hotelli aknast paistev horisont haarab endasse veel ühe mäetipu. Kiwa on HAHi süvenedes pannud sõnadesse keeruka ja mitmekihilise omailma, milles film hõljub, ja andnud seal liiklemiseks lugejale kaardi ja kompassi. Siit edasi jääb tulevik juba meie teha.