Poliitiline kaklusklubi kogub hoogu. Ma ei käi somes, aga mõnikord tekib tunne, et tuleks lõpetada ka kõik ajakirjanduse tellimused. Aga peab ju siiski lootma lootusetuse maailmas.
Et poliitikud saaks aru, et usaldus on kõige alus ning avalik ja aus suhtlus, vastutuse võtmine ja oma vigade tunnistamine on tugevuse näitaja ning usalduse alus.
Et poliitika kese on veenmine ja veenmine on argumenteerimine, mitte sõimamine, mõnitamine, ilkumine ega oma arvamuse pealesurumine. Ja argumenteerimiseks on vaja teadmisi ja oskust oma peaga mõtelda ning suhtekorralduse teenusejagajate peadest ei piisa.
Et veenmise aluseks on vaja poliitiku väärtustamist valijate silmis. Kui seda ei ole, siis veenda ei saa. Ja et ülbus on väärtustamise hävitajana parim. Ja muuseas, sümpaatne inimene paistab ka asjatundlikum …
Et poliitika on alati koostöö ja koostöö suunas liikumine on protsess, millel on üks ja ainus põhireegel: alusta ühisest ja liigu erinevuste poole. Teistpidi ei jõua kuhugi. Ja et tuleb iga hinna eest vältida nurkasurutud kaotajaid, kes tõlgendavad kõike ja kõiki enda vastasena.
Et ei ole olemas ainult ühte ja ainsat R-parteid, kelle languse järel saabub pimedus. Et pideva välistamise tulemuseks on poliitiline Pontu laiba loopimine ja lõpuks jääb ikka nii, et kes välistab, see valetab.
Et poliitikud ei plärtsataks välja, mida sülg suhu toob. Et nad suudaks lugeda enne klahvidele vajutamist kümneni ja tulla siis välja faktidega. Või veel parem, et nad postitaks oma arvamused järgmisel päeval, mitte öösel. Ja peseks kaks korda päevas hambaid.
Et poliitikast kaoks pateetilised plekksõnad ja ülivõrded ning inimeste tegusõnadega mõnitamine, mille järgi kõik vaid vinguvad ja tänitavad. Ja lõppeks inimeste valimatu Moskva kremli narratiivide järgimises süüdistamine. Et nende sõnade kasutajad saaks lõpuks aru, et emotsioonidele mängimine on labane demagoogiavõte.
Et kaoks moodne manipuleerimise võte, milles pannakse kokku positiivne põhisõna ja negatiivne täiend. Et negatiivne majanduskasv on siiski majanduslangus ja Rail Baltic ei saa 2030. aastaks valmis mööndustega, vaid ei saa selleks ajaks üldse valmis.
Et poliitikast kaoks laused Minust on valesti aru saadud ja See on kontekstist välja rebitud. Et vabandus oleks vabandus, mitte mõnitav Vabandan, kui see kedagi riivas. Ja et tervisekassa uus juht ei hakkaks seletama, et tal on kahju, et töötajate tänamine (loe: raha laristamine) riivab rahva õiglustunnet.
Et pideva suure pildi hüüdmise asemel saaks poliitikud aru, et suur pilt koosneb väikeste piltide kogumist ja keskmiste asemel on väga erinevad rühmad. Ja just need on inimestele olulised. Ja et peale raha lähevad inimestele korda ka armastus ja sõprus, tõde ja õigus, usk ja lootus.
Et ajakirjandus saaks aru ka enda vastutusest, suudaks vaadata ka peeglisse ega unustaks poliitikute süüdistamise kõrval ka pinde ja palke enese silmas. Et ajakirjanikud saaks aru, et ka nende jaoks kehtib samasugune usalduse krediit nagu poliitikutele ning ei ole olemas eraldi usalduse saavutamise viise ajakirjanduse ja poliitika jaoks.
Et lõppeks sõjahüsteeria üleskütmine ja ajakirjanikud loeks üle omaenda 2022. aasta kirjutised ja õpiks sealt, kuidas sõjast kirjutada. Et mitte ajada suust välja absurdi, mille järgi sõjahirm on ise sündinud sõnastamata ühiskondlik kokkulepe.
Et valijad oskaks läbi näha igasuguseid manipuleerimise märke. Ja teaks, et manipuleerijale vastu astumiseks tuleb iga hinna eest säilitada rahulik meel, sest manipuleerija just nimelt ootab, et teine tasakaalu kaotaks.
Et kõige tähtsam on poliitikutelt küsida, küsida, küsida. Selgitusi ja fakte, mitte tunnetust.
Et lõppeks see maailm, kus inimesed ei usalda poliitikuid, ajakirjandust (ega teadust), nii et tõde on nende meelest see, kuidas poliitikud, ajakirjandus ja teadus ei mõtle. Ja et nad saaks aru, et selline mõte on liiga sageli lihtsalt vale.
Ja lõpuks. Et poliitikud ja ajakirjanikud ja kõik inimesed saaks aru, et demokraatlik poliitika VÕTAB AEGA.
