Loode-Eestis Rannakülas asub võrgukuur. Kunagisse kalurivõrkude ladustamise hoonesse on režissöör Marko Raat teinud kinosaali ja on seal jõudumööda viimased viisteist suve kino pidanud. Programmiline rõhuasetus on eesti dokkidel ja kohtumistel filmitegijatega. Sel suvel sai Raadil peetud ka ammu mõttes olnud ühe-ööpäeva-filmifestival „Hunditund“.

Programmis leidus nii viimase aja festivalidel pakutut, dokiklassikat, videokunsti, täiskasvanute filme kui ka näitemängu. Esmalt pakuti üllatusseansil sügisel kinolevisse jõudvat Kullar Viimse dokfilmi „Torn“ (2024). Võrgukuuri kinno sobis ihuüksi 19meetrise vaatetorni ehitamisest rääkiv film kui valatult.

Järgmisena sai „Hunditunnil“ näha eelmisel aastal Rotterdamis esilinastunud Serbia filmi „78 päeva“¹. Tegevus toimub sõja eesliinist eemal ühe pere kodus ning on filmitud pealtnäha juhuslike koduvideoklippidena, klippidest ei moodustunud midagi enamat kui lihtsalt osade summa. Siiski oli nii mõnigi vaataja lõputiitrite saabudes üllatunud, et tegu ei olnudki dokfilmiga, vaid meisterlike näitlejatöödega.

Võrgukuurist liikus rahvas sadama kunagisse südamesse, kalavastuvõtu hoonesse, mis on kohandatud omamoodi kultuurimajaks. Siin sai näha videokunsti ja filmiteatrit. Jaan Toomikust filmigi teinud Marko Raat tutvustas kaht talle endale korda läinud Toomiku teost. „Liina“ (2003) on paljastavalt isiklik lugu Toomikule lähedasest inimesest, kellel on skisofreenia.

„Nähtamatud pärlid“ (2004) aga üks teistmoodi paljastav dokk. Täpsemalt kõiki selle loo tahke ma lahti rääkima ei hakka, aga märksõnadena võib välja tuua vanglakultuuri, augustamise ja eesnaha. Toomikuga astus dialoogi Marko Raadi enda lühidokk „Harro“ (2011, avaldatud pseudonüümi Saša Gerne alt) – vestlused Rannaküla vanglatätoveeringuga mehega, kelle napsisest jutust kooruvad välja siiras hing ja kurvad teemad.

Videokunstiploki lõpetas teine Raadi film „Illegaalsete infopankade muusikaline esiettekanne“ (1998) – lustakas sissevaade ühte Kadaka turult ostetud CD-ROMi, millel pealtnäha leidusid kõikide eestlaste isikukoodid, aadressid, sealhulgas info, et Hans H. Luigel on 13 autot.

Sadamas toimus ka Andres Maimiku ja Rain Tolgi tegemata jäänud filmi stsenaariumi ettelugemine. Tõesti­sündinud skandaali ainetel kirjutatud stseeni esitas Nõva sadamas Maimik ise koos oma sõprade ja näitlejatega. Polegi kahju, et see jantlik stsenaarium omal ajal riiulile jäi, aga lõbus seksinali jääb lõbusaks seksinaljaks ja „töötab“ rõkkava naeru saatel etteloetuna ka 20 aastat hiljem.

Tagasi võrgukuuris jätkus kava dokfilmiga „Neetud! Soomemaa vaated“², kus lahatakse Soome ühiskonda anno 1970. Kirja- ja filmimees Jörn Donneri film näitab nii toonaseid tänavaid, tüdrukuid ja ängi kui ka tänavatüdruku sängi. Moodustub vaba mosaiik vaese ühiskonna uljusest ja sihitusest. Võrdlusmoment meie raudse eesriide taguste seitsmekümnendatega oli terav, kuid nagu seansi sissejuhatuses mainiti, jõudsime Eestis analoogsesse olukorda paarkümmend aastat hiljem. 

Lars von Trieri varane telefilm „Medeia“³ linastus Peraküla baptisti palvemajas. Mind tabas film täpselt unisuse kõrghetkel, kuid mõned pildid jäid teravalt mällu. Meelde jääb ka see, kui võrratu linastuspaik oli sellele filmile palvela pärast päikeseloojangut. Linastuse eel lausuti tänupalve või loits ja muidu tühjalt seisev pühamu täitus filmiõhtuks huviliste hea energiaga. Palvemajas linastus ka Ukraina täie­mahulise sõja eelset elu kujutav „Ühendus“⁴.

Keskööks jõudsin korra arusaamisele, et kuigi festivalipaik võimaldab justkui rahulikku hingamist, liigub eeskava halastamatu kiirusega ning pidin oma matkatelgi ülespanemise tõttu ilma jääma järgmise filmi algusest, milleks oli belglase Gust Van den Berghe „Sinilind“⁵, laste vaatepunktist jutustatud südamlik teekonnafilm ja mõistulugu. Selle sügavalt sinine koloriit, meeletult lai pildiformaat ja tegevuspaik Põhja-Togos lõid väga tugeva atmosfääri. Suure ekraanikanga peegeldus värvis kogu kuurialuse sügavsiniseks ja haaras endaga filmimaailma kaasa. Öine festivalimaagia oli alanud.

Kella kahese Antonioni „La notte“⁶ ajaks oli saali jäänud vaid kümmekond filmifriiki. Kuid just sellel kõige pimedamal ja veidramal ajal säras festival kõige eredamalt. „Hunditund“ on tõesti üritusele tabav nimetus, sest sellel kummalisel koidueelsel ajal oli Antonioni filmi õrritavalt kütkestav efekt maksimaalne. „La notte“ rikaste ja ilusate eksistentsiaalne äng võiks ju mõjuda ka tüütult, kuid hunditunni deliiriumis see labürintlik retk öhe naelutas enda külge ning pühkis silmast igasuguse une. Publiku seas oli ka paar naabrit küla pealt, kes kippusid filmist üle rääkima. Eks kutsubki seletama, kui vaatad midagi nii seletamatut.

Pärast lõputiitreid ilmus tagareast taas välja tseremooniameister Marko Raat ja teatas: nii, teeme siis selle kino ristimise ka ära. Kirsiks tordil oli „Rohelise ukse taga“⁷, pornoklassika seitsmekümnendatest. Kell oli pool viis ja tunne selline, et jah, muidugi, nüüd see ka veel! Sensuaalsuse meistriklassi kuuluv teos ajast, mil pornograafia tähendas filme, mitte videoid ning lausel „ma vaatan neid süžee pärast“ võis olla mingigi tõepõhi. Võrreldes eelmise seansiga oli publik selle filmi ajal vaiksem. Ju oli tegevustik tunduvalt selgem.

Kuraator Marko Raadi programm oli läbi mõeldud ja vaheldusrikas. Kui näidata, siis juba midagi, mida mujal pole võimalust kogeda. Suur osa filmiprogrammist koosnes kas Eesti esilinastustest või muidu haruldustest. Lisaks olid esindatud siinmail harvad nähtused nagu pornokino auväärne traditsioon või arhiivist leitud stsenaariumi esitus. Programm mõjus ka kui austus­avaldus festivali toimumispaigale. Näiteks „Harro“ oli omamoodi armastuskiri külanaabrile, kes oli Raadi esimesena uues elukohas soojalt vastu võtnud. Eri seansipaigad põimisid festivaliga küla loo ning toimus ka Rannaküla kuue (!) ajaloolise kino tuur. Ah jaa, festivali käepaelana olid kasutuses vanad paberist toiduetiketid kirjaga „Räimerümbad marinaadis“.

Nüüdseks on Rannaküla loo osa ka võrgukuur. Kinosaal, millel on omad kiiksud. Pooltelt kohtadelt subtiitreid hästi ei näe ning istmepehmendust ei ole, aga see ei ole sellises armsas omaalgatuslikus paigas enam üldse oluline. Post on veidi ekraanil ees, aga vähemalt piletimüügipoisil on luksus saada lae­taladele ronides parim koht õrrel. Kuigi kuur ja festival on justkui väikesed, jõudis „Hunditunnile“ muljetavaldav kogus filmiarmastust.

Veel parem oleks, Marko, kui sa seda ikka ja jälle korraldaksid!