Ott Aardami „Dora-Mia“ pälvis teise-kolmanda koha Rakvere teatri näidendivõistlusel. 7. mail loeti see näidend ette Rakvere teatri kohvikus, osalised Peeter Rästas, Anneli Rahkema ja Rainer Elhi, remarke vahendas lugemise lavastanud Urmas Lennuk. Jälgisin seda veebisalvestusena, kargelt-kergelt distantseeritud ettelugemisel pääses isegi rohkem mõjule teksti põnevus ja pinevus, mitte aga humoorikas tasand, mis Aardami näidendites kunagi ei puudu.

Mängupaik keset loodust. Suvel lavastas Maria Peterson „Dora Mia“ Saaremaal Andruse mahe- ja turismitalus, La Rahtla küünis. Kui põhimõtteline on pealkirja muudetud kirjapilt, sidekriipsu ärajätmine kahe pärisnime vahelt, ei oska oletada, aga ühteseotum „Dora-Mia“ tundub sisutäpsem, sestap jään selle juurde. Dora on hobuse nimi, Mia peategelaste tütrekese nimi, mõlemad tegelased ja nimed on sündmustikus üliolulised. Huvitav, et täiskasvanutele ei ole autor andnud üldse nimesid. Tegelaste loendis on kirjas abielupaar, mees (M) ja naine (N), ning mehe endine kolleeg (O). Muide, see O võib kirjapildis mõjuda nagu null või suletud ringis vurav ratas.

Mängupaik heinaküünis, keset loodust, loob ehedama õhustiku kui teatrilaval. Teine põhjus, miks „Dora-Mia“ lavastati nii rõõmustavalt kärmesti, on AI teema ajakohasus, tehisintellekti võimu- ja võimaluste haare laieneb iga sekundiga. Meenub, et sedasama aegumise momenti rõhutas ka lavastaja Andres Noormets Ugala „Cosmopolitani“ (2024) puhul, kus samalaadne temaatika, ehkki teises valguses. Muide, hetkel, kui seda arvustust kirjutan, kiikan teleekraanilt Paide arvamusfestivali tehisintellekti-teemalisi arutlusi, mis „Dora-Mia“ ohumudeliga pidevalt kattuvad. Tundub, et Aardami näidendi lavastust ei ole vestlusringis osalejaist keegi näinud.

Saaremaa suvelavastuse teeb köitvaks näitetrupp. Mehe rollis autor Ott Aardam ise, teadupärast saarlane; naise osas Laura Peterson-Aardam. Ja külaline O Indrek Sammul, kelle puhul lisab muige­noodi tõik, et Saaremaal mängib kaasa suvehiidlane. Hobuse roll on nii tähtis, et Dora osatäitja vahetati proovide käigus välja – hobune Virsik on tõesti hea teatrinärviga. Kusagil eelintervjuus mainis Ott Aardam muigamisi, et päris hobune päästab iga lavastuse. Teisipidi teame ju, et loomad ja lapsed laval võivad kaaperdada kogu tähelepanu. „Dora-Mia“ puhul see ei kehti: hobune ei kipu soleerima, vastupidi, mängib inim­lastest partnerid targalt suurde plaani.

Proosaline mänguruum. „Dora-Miat“ mängiti juulikuus kümme korda, nägin neljandat ja eelviimast etendust. Taas sai tõeks, et päris õige kokkusaamine huvitava lavastusega algab teisest vaata­misest. Suuresti määras etenduse meeleolu just nimelt hobune. 24. juulil ei tahtnud Virsik-Dora kuidagi küüni siseneda, tõrkus päris kaua. Hiljem selgus, et põhjuseks oli äsja sähvinud äike, looma hirmutanud välgulöök. Ebalev algus muutis kogu etenduse hajusamaks ja kramplikumaks. 29. juulil oli hobune hoopis teises meeleolus, algusest lõpuni erksalt kohal, suhestus sündmustega ega raatsinud viimaks lavalt lahkudagi, vaid jäi küünilävele, publikut pilguga saatma.

Esmavaatamisel tekkis paralleele Jaan Tätte näidenditega, tagasiteel tuli jutuks nii „Meeletu“ kui ka „Ristumine peateega“. Aga kui järele mõelda, on elu maal ning raha olnud Aardami näitemängude läbiv teema. Raha puudutus väljendub ainuüksi pealkirjades: „Mee hind“, „Börs ja Börsitar“. Linna ja looduse vastandus on kesksel kohal aprillikuus Vanemuises esietendunud lavaloos „Armas ilves“, tegevuspaigaks mets; ka näidendis „Making of „Kapsapea““ minnakse rappa Lutsu „Kapsapead“ lavastama.

Kahel nähtud etendusel erines ka mu vaatepunkt. Kuigi A-sektorist avanes panoraamsem loodusvaade ja tänu sellele nägi ratsutamisstseene, jäi päris mitu põnevat lavahetke misanstseenide tõttu varjatuks. Nii pakkus istekoht külgsektoris isegi nüansirikkama pildi. Produtsent Karl Kermes avas etenduse sarmika osutusega mobiiltelefonide kohatusele, kuna näidendi tegevuspaigas puudub elekter. Kui seejärel süttis küünis prožektorivalgus, kostus publikust kerge (pettumuse?)kahin. Väike tinglikkus kulub teatris ikka ära, vastukaaluks oli sobilik muusikalisest kujundusest loobumine.

Valdavalt olid kunstnik Andri Luup ja kujundaja Lennart Pihl loonud proosalise mänguruumi: küünis nägi igasugu kola, tööriistu ja argist pudi-padi, mitmed eluolu rekvisiidid kaasati leidlikult mängu. Refrääniks kujuneb lavastuses ilmatu hulk munareste, sest kanamunade müük on maale kolinud pere ainus elatusallikas. Sellega haakub mehe toore muna joomine, ilmse mõnuga, aga ikkagi siis, kui naine ei näe. Kujund­likuna mõjuvad vertikaalsed köied (n-ö maa ja taeva vahel), millest haarates võimendatakse mõnda tekstikohta.

Virgutab vaataja tahet kahelda. 24. juulil kippus esimene vaatus paigal tammuma, abikaasade nägelemine mõjus peaaegu olustikuliselt, mis omajagu jahmatas, teades Maria Petersoni peene koomikatajuga lavastajakäekirja. Aga nagu öeldud, 29. juuli etendus käivitus kohe särtsakana, tekkis just selline ohudraama ja komöödia vae­kausside õõtsumine, mida Aardami tekstist, sõna- ja mõttemängudest pidevalt hoovab. Tänu sellele ei kummitanud enam Tätte lavailmad.

Mida mängulustilisem, paindlikum, vilkamate registrivahetustega on mehe ja naise duettmäng, seda enam pääseb hiljem mõjule lavaloo ärevam, tõsisem, valusam pool. Tasahaaval hakkavad kõlama vihjed paar aastat tagasi toimunud šokeerivale sündmusele: väike tütar Mia rööviti, alatult nutika virtuaalse kelmusega. Lapserööv sai otsustavaks tõukeks, miks arvutigeeniusest mees hülgas oma töö, karjääri ja leiutise. Ta kolis koos perega maale, eraldatud paika metsade rüpes, kus puudub elekter ja levi, nähes tsivilisatsioonist irdumises ainsat võimalust tehisaru eest põgeneda.

Ott Aardam alustab lavaelu muheda, tsipake flegmaatilise rahumeelsusega. Esialgu näib mees peaaegu lihtsameelne, näiteks see kena stseen, kui ta ise südamest naerab vana kulunud anekdoodi üle. Aga just tänu sellele heatahtlikule, mõnusale olekule muutuvad peagi mõjusaks hetked, mil mees tõsineb järele­andmatuks, isegi karmilt otsusekindlaks.

Laura Peterson-Aardami lavaelus on samuti oluline naise meeleolude vaheldumine, veetlevast ja südikast enesekindlusest tülpimuse ja kurnatuseni. Seejuures säilib õhkkerge kõrvalpilk rollile, näiteks teatraalne koketsusenoodike enesehaletsuses nutta tihkudes. Mehe ja naise dialoog on kord pinev, kord vallatlev, kord vastastikku hoidev, samas kiuslikum pingpong, abieluslepp on ses duettmängus pidevalt tuntav, südamliku huumorivarjundiga. Ja publikus tekitavad õige mitmed tekstikohad elevust, kuulsin, kuidas üks naine saalis sõbrannadele õhinal kommenteeris, kui tuttav see mehe-naise dialoog talle on, kuigi tema (abi)elus point on mujal! Kuuldav mõistmiskahin läbis saali ka siis, kui mees kirjeldab jõusaalis käimise absurdsust.

Aga see kõik on üksnes teksti pinnakiht. Aardami näidendis paelubki see peenike süsteemsus, kuidas pealispinnal justkui triviaalsed, argised teemad vargsi hakkavad tähendama midagi hoopis enamat. Näiteks mehe arutlus, kuidas abikaasad väidavad, et teavad teine­teise mõtteid, aga tegelikult ju ei tea, üksnes kujutlevad. See tundub esmapilgul tabav ja vaimukas tähelepanek, aga just siit hargneb mõtete lugemise ja kaasinimeste mõjutamise ohustsenaarium.

Teine moment, mida külalise saabudes muudkui korratakse, on läbikostvad uksed ja teiste jutu pealtkuulamine. See omakorda kasvab teravaks üldistuseks jälgimisühiskonna kohta, kus „avatud uksed“ on nähtamatud ja neid ei saagi enam sulgeda. Aardami tekstis õnneks puudub well-made play lõpetatus, „Dora-Mia“ lavaversioonis jäetakse otsad veelgi rohkem lahti. See on hea, sest virgutab vaataja tahet kahelda, edasi mõelda, nähtut-kuuldut oma aruga ja kujundlikult mõtestada.

Raha maitse suus. Indrek Sammuli tegelaskuju ilmub esimese vaatuse lõpul, käivitades teises vaatuses pöörase sündmuste virvarri, tormilisemas linna­inimese tempos. Mees ja naine kord kohanevad, kord protesteerivad, raevuvad ja kahetsevad, loodavad ja pelgavad. Ka külalise süü suhtes Mia röövis jõudsin ma kahel etendusel üsna erisuguse järelduseni, järelikult on siin võimalikud variandid: „katuse ärasõitmine“, purjuspäi patukahetsus, sihilik provotseerimine, läbikostvad uksed …

Kui Sammul mängib negatiivse põhiheliga rolli, on ikka sihuke veider tunne, otsekui oleks jõevesi vastupidi voolama pandud. Nüüdki on tema lavaelu tulvil üllatusi, rabavaid kohandumisi, mis nihkuvad groteski ja absurdi piirile, aga püsivad põhiteema, ohuteema teenistuses. Külaline, mehe endine kolleeg, provotseerib õrritavalt ja läbinägelikult, naerab palju, kontrastiks tõsineb oo-kui-siiraks.

Kaasatoodud külakosti kaudu pilatakse arutut rikkust, jaburuseni luksuslikku tarbimist. Kalamari gluteenivabal küpsisel, selle peale tilgutatav ekstra vastiku maitsega ollus, eksklusiivne ja kallis; maailma parim õlu, mida müüakse Belgia nunnakloostris … Ent tegelik „kingitus“ on sularahalaadung. Siit võrsub teravmeelne, paroodiline kriminaalne stseen, kus külalisel on sõna otseses mõttes „raha maitse suus“. Pööraselt naljakas on intermeedium, kus kinniseotud mehike ringi hüpleb ja end köidikutest vabastada püüab: kirve, sae, mootorsaega … Ei raatsi siinkohal jätta mainimata oma vaatlejakiiksu: kui laval satub Indrek Sammuli kätte kirves, siis on alateadvuses ilmtingimata platsis ka Raskolnikov!

Ilmeka irooniaga on tembitud külalise sõnakasutus, edumehe ingliskeelsed väljendid: wireless, slow living. Kohe alguses jääb kuulmetesse kinni kummaline väljend „jumalale tänatud“, mis oleks justkui vildakalt kokku monteeritud sõnapaaridest „jumal tänatud“ ja „jumalale tänu“. Siitki võrsub hoopis süngem läbiv teema: kui inimene hakkab etendama jumalat, võtab jumala positsiooni, saab aina tõenäolisemaks Tammsaare „Põrgupõhja uue Vanapagana“ sõnum, et on aeg inimkond tagasi võtta.

Kellele kuuluvad unenäod. Külaline toob fookusesse ka „Dora-Mia“ alapealkirja või tunnuslause „Kellele kuuluvad unenäod“. Nimelt on mees leiutanud ärevusevastase peavõru, mille edasiarendust „kodumaatu“ kontsern Medicorp nüüd ootab ja nõuab. Mõistagi manipulatsioonideks, mille ulatust on raske isegi kujutleda. „Tuumapommi on ka võrdlemisi vähe kasutatud, peale leiutamist,“ argumenteerib külaline, kahmates oma väite illustratsiooniks sülle laua, hoides tasakaalus purunemisohus klaaspudeleid laual – see ümmargune (või lame!) laud muundub viivuks maakera võrdkujuks. Küüniliseks illustratsiooniks märksõnale „hirm“ asub külaline dirigeerima kujuteldavat laulupeoliste massi, viitega Pärt Uusbergi koori­laulule „Armastus on kõige all“, asendades armastuse hirmuga, moondudes koorijuhist diktaatoriks.

Finaali liginedes järgneb üks puänt teisele, distantsilt mõjutamine kandubki unenägude sfääri, loodetavasti on see düstoopia, vähemasti seni veel … Aga viimane sõna, õigemini küll tegu, jääb siiski Dorale, kelle seljas külaline bravuurselt loojangule vastu kappab. Ka lõpustseen on lavastuses muudetud saladuslikumaks kui näidendi tekstis. Ühelt poolt see justkui tähistaks lootust, et tehisaru ei suuda iialgi vaba loodust alistada, et inimene ei ole kõikvõimas, ei ole jumal.

Aga valusaks ja ärevaks lõppa­kordiks jääb lühike kahekõne indiaanlast mängiva elurõõmsa Mia (Rebecca Arabella Kermes või Freya Aurora Ait) ja isa vahel. Ott Aardam mängib siin äärmiselt täpseks vapustuse, hajevil oleku ja heitumuse. Isa püüab last kuulata, vastab masinlikult ja õigesti, aga tema ainus mõte on, kuidas nüüdsest oma lapsi kaitsta, kuhu saaks neid ja ennast ära peita, kas kusagil on veel tõeline elu ja päris kodu, nii unes kui ka ilmsi.