Harjutused professionaalses ettekandes

Harjutused professionaalses ettekandes

Ansambel Cantores Vagantes 23. I Kadrioru lossis. 

Ansambel Cantores Vagantes on ette võtnud tänuväärt ürituse, esitades neljaks jagatult kõik teosed Georg Philipp Telemanni kogumikust „Essercizii Musici”. Ilmselt olid kuuldused pärast kahte juba toimunud kontserti aktiivselt levima hakanud, sest tagasihoidlikule reklaamile vaatamata oli sarja kolmandale kontserdile  kogunenud hulk kuulajaid. Õnnelikke kuulajaid, sest olgu etteruttavalt, kuid ilma liialdamata öeldud: esitus oli nauditav algusest lõpuni ja tiiskandist bassini.     

Muusikakogumikud, mille pealkirjas sisaldub  sõna „harjutused” (Essercizii, Übung), olid XVII sajandi lõpust XVIII sajandi keskpaigani üsna populaarsed – selle nimetuse alla on oma teoseid koondanud näiteks Kuhnau, Lübeck, Krieger, Bach ja Scarlatti. Ajal, mil Telemann asus elama Leipzigisse, oli Kuhnau sealse Tooma kiriku kantoriks ning oli avaldanud juba oma klaviirteoste kogumikud pealkirjaga „Neuer Clavier Übung”. Telemann on öelnud, et kontrapunkti ja fuugade kirjutamist  õppis ta just Johann Kuhnau teoseid uurides.   

Kontserdi avaloona kõlanud sonaat andis võimaluse saada osa vioolamängijana tuntud Arvo Haasma debüüdist viola da gamba’l. Oli rõõm tõdeda, et selle sulnikõlalise, inimhäälega kõige sarnasema kõlaga pilli valdajate väike hulk Eestis on kasvanud ühe andeka ja tundliku muusiku võrra. Sonaat kõlas kindlalt ja kaunilt ning tekitas mõttes paralleeli teose autoriga, kes oli teatavasti samuti multiinstrumentalist. Teose viimase osa algus sundis korraks  heitma pilku kavalehele – kõrvale kostus, nagu olnuks tegemist menuetiga, kuid mälu ütles ja seda kinnitas ka kava, et kõlas Vivace. Järgnevalt esitatud Triosonaat g-moll on üles ehitatud kahe väga erinevate võimalustega pilli, oboe ja viiuli dialoogile ning sisaldab hulgaliselt fuuga elemente. Selles ansamblis oli viiul asunud pigem kommenteerija rolli, Elo Tepi pill kõlas pisut nagu sordiini all. Oleks väga tahtnud, et ta need nii puhtalt intoneeritud ja  väga kaunilt kujundatud fraasid sagedamini „vaka alt” välja päästaks ja julgemalt TaaviMats Uti oboega diskuteeriks.       

Sonaat plokkflöödile ja basso continuo’le  oli esitatud täiuslikult. Reet Suka, Reinut Tepi ja Egmont Välja ansamblit kuulates võis end rahulikult nende meelevalda usaldada ning vastu tooli seljatuge nõjatudes lihtsalt muusika loomulikku voolamist nautida. „Essercizii Musici” sisaldab kahte klavessiini soolosonaati, üks neist itaalia-, teine prantsuskeelsete osanimetustega. Stiililiselt on mõlema puhul tegemist prantsuse ja itaalia mõjutuste seguga. Sellel kontserdil kõlanud  F-duur sonaati esitades tõestas Reinut Tepp järjekordselt, et ta pole mitte ainult väga hea ansamblipartner, vaid ka suurepärane solist. Tema esitus oli rahulik ja kindel, samas intensiivse sisemise tulega, mis hetkekski ei muutunud laisaks, vaid hoidis kuulajat algusest lõpuni oma kütkes.       

Viimase teose, järjekordse triosonaadi lõppedes oli kahju, et ei õnnestunud kuulda selle tsükli kahte eelmist kontserti. Hea meel oli aga  sellest, et tulemas on veel üks! Kontsert, kus ei tegelda interpreteerimise, oma isiku tähtsustamise või originaalitsemisega, vaid muusika professionaalse ja väärika vahendamisega.

Sirp