Tammsaare „Tões ja õiguses“ rassis Varga­mäe Andres kogu elu selle nimel, et soo saaks kuivendatud. Nüüdsed olud on teised: mõnda metsa – kunagist kuivendatud sood – püütakse soona taastada.

Sõna soo evib mitmeid tähendusi, näiteks samblane ja turbane kidura taimekasvuga märg maa-ala. Kujundlikult tähistab soo kõikuvat, vetruvat ja ebakindlat jalgealust või olukorda, mis on vastand kindlale jalgealusele või turvalisele olukorrale.

Keelemälu viskab vempe

Enam kui kümme aastat tagasi, 2014. aasta 14. märtsil, olin Saaremaa ühisgümnaasiumis emakeelepäeva aktusel. Seal pajatas kirjamees Ülo Tuulik ühe õpetliku loo, mille talle oli omakorda kunagi Lundis kõnelnud Valev Uibopuu.

Tartus elanud perekond: isa, ema ja lapsed, kes pagenud Teise maailmasõja keerises Rootsi. Nad olid haritud, oskasid mitut keelt: saksa, prantsuse, rootsi ja vene keelt. Selle perekonna ema ja isa emakeel oli eesti keel, mida välismaal elades oma lastega ei pruugitud. Tõenäoliselt sellepärast, et nn tähtsamad keeled pidi esmalt selgeks saama … Aastad läksid ning ühel päeval tabas pereema insult. See oli nõnda ränk, et pühkis tema mälust kõik elu jooksul õpitud võõrkeeled, jättes alles ainult emakeele – eesti keele. Kuna oma lastele ei olnud ta eesti keelt õpetanud, siis oli ta elu lõpuni oma järglastest keeleliselt ära lõigatud.

Pärast aktust läksin Ülo Tuulikut tänama ning lühikese vestluse käigus sain kuulda teisegi loo. Kirjanik Vladimir Beekman, Astrid Lindgreni rootsikeelsete teoste suurepärane eestindaja, olevat oma viimasel elunädalal ära unustanud kõik keeled, isegi eesti keele (!) ning suhelnud ainult rootsi keeles.

Saatus võib visata inimese, aga ka rahva mäluga kummalisi vempe.

Indiviidi ja rahva kujunemine on keeleline nähtus

Keele vahendusel jõuab esivanemate tarkus uute põlvkondadeni. Inimesel on võimalus seda andi kas hästi või halvasti kasutada või see kasutamata jätta. Keele kasutamise oskus määrab paljuski tema edasise elukäigu. Keeleoskus on harituse tunnusmärk.

Haridus, kasvatus ning teadus on ühiskonna ja riigi vundament. Eesti rahva ja riigi loodud „eestikeelne maailm“, eesti keelele tuginev kultuuri- ja suhtlusväli ning eestikeelne haridustee algkoolist alma mater’ini on olnud tõeline ime.

Eestikeelne haridus, eesti keele kasutamine eri valdkondades, eesti keele- ja kultuuriruumis on jätkuvalt paleuslik hüve, ühtlasi määratu kohustus või pingutus, kui tagada selle kestmine senises ulatuses ja mahus. Haridustase mõjutab ka inimese oodatavat eluiga ja elukvaliteeti: mida madalam haridustase, seda suurem risk vara surra.

Eestikeelse hariduse tulevik sõltub sellest, kas ühiskonnal jätkub rahvaarvu kahanemisel piisavalt raharammu ja arukust ülikoolide ülalpidamiseks ning kui paljudele läheb jätkuvalt korda eesti keel ja eestikeelse hariduse sisu – kui palju leidub inimesi, kes haritust ja sellega kaasnevat heaolu hinnata oskavad.

Marju Lepajõe mõtte kohaselt kirjutises „Tarkus ja õiglus kaitsevad kõiki. Reformatsiooni mõjust hariduskäsitusele Eestis“¹ on indiviidi kujunemine suurel määral keeleline nähtus, samuti on rahva kujunemine keeleline nähtus, sest rahvas kujuneb koos keelega ja vastupidi, keel kasvab koos rahvaga. Kui keel hägustub või kaob, siis on see tagasilöök ka rahvale.

Tänapäeval kummardatakse hariduselus sageli formaalsust, vormi, kus sisul polegi enam tähtsust: olulised on positiivsed hinded ja kraadid. Praegune bakalaureusekraad tähendas veel lähiminevikus lõpetamata kõrgharidust.

Ühes oma teises essees „Miks haridus on püha?“² on ta kirjutanud: „torkab selgesti silma, et hariduse toimejõud ei ole olnud Eestis väga kaua aega nii nõrk kui praegu“. Haridusega käiakse ümber nagu laibaga, hariduselus on keeruline märgata ideed. Haridusega (haridust kinnitava dokumendiga) võib kaasneda majandusliku heaolu tõus, kuid majanduslikud hüved, aineline tasuvus ei saa olla haridustee peamine siht: see orjastab, kaotab vaimuvabaduse. Sisulist väärtust omab hariduse sisu ehk tuum – harituse väärtustamine, selle pühaduse tunnustamine. Harituse märksõnad on tarkus, õiglus, hoolivus, mõõdukus, mõtlemisoskus. Tõeliselt haritud inimesed peavad peale erialase asjatundlikkuse suutma maailma asju ja nähtusi mõtestada, s.t kriitiliselt mõelda ning oma mõtteid ja tundeid selgelt ja ladusalt väljendada.

Vabadus ei tähenda vastutustundetust

Meie ühiskonnaski leidub mõnikord vabaduseks või uuenduseks nimetatavaid vastutustundetuid algatusi, mis on tekitanud tohuvabohu, korralageduse.

Eestikeelse hariduse üks olulisi ülesandeid on ühiskond vaimselt ja sotsiaalselt siduda: meie kultuuri nn tüvitekstide tundma õppimise, samuti eesti keele rikkuste, väljendite ja sõnavara õpetamise-õppimisega. Eesti keelekorraldus ja keelehoole peavad jätkuvalt kuuluma hariduse ja igapäevase elukorralduse juurde. Võõrkeeleõppe senised printsiibid vajavad taas läbimõtlemist ning täiendamist: tänapäeva lingua franca’t, s.t inglise keelt, oskavad paljud noored kohati paremini kui eesti keelt.

Meie teine iseseisvusaeg on olnud esimesest pikem. Oleme saanud rohkem või vähem oma riigi asjades kaasa rääkida. Edusammude kõrval esineb, paraku, tagasilööke.

George Orwelli teoses „1984“ kirjeldatud uuskeelt ehk keelelist manipuleerimist kohtab ka tänapäeval Eestis. Selle eesmärk on piirata inimeste mõtlemisvõimet, teda lollitada, vähendada teadlikult ja sihipäraselt kriitilist mõtlemist sõnade tähenduse moonutamisega.

Riik on inimeste jaoks, mitte vastupidi

Kohalike omavalitsuste valimiste eel tutvustavad kandidaadid oma programme. Leidub neidki, kes külvavad lubadusi nagu Joosep Toots seemneid köstri peenrale. Ja valijad esitavad kandideerijatele oma soove ning unistusi. Minu valimiseelne soov ei ole seotud maksusoodustuste, palgatõusu ega teiste aineliste hüvedega, kuigi needki on hädavajalikud. On olulisemat: Eesti Vabariigi põhiseaduse ja selles sisalduvate põhiväärtuste, inimeste põhiõiguste ja -vabaduste austamine. Väärtuste lõdvenemise, nende kadumise või puudumise korral on tulemuseks anoomia.

Inimeste põhiõiguste ja -vabaduste seas rõhutan inimväärikust: õigust omada head nime, mitte karta enese ega oma lähedaste tuleviku pärast, õigust inimlikule identiteedile, õigust õiguslikule võrdsusele kõigi teiste inimestega. Siia kuulub ka mõtte- ja südametunnistuse vabadus. Inimväärikuse hulka võiks arvata sellegi, et inimest ei peeta rumalaks, et temaga suheldakse lugupidavalt selges ja arusaadavas keeles.

Riik on inimeste jaoks, mitte vastupidi. Paraku toimivad valitud valitsejad mõnikord nõnda, nagu ei tohiks: inimesi objektistades. Neisse suhtutakse üleolevalt, nende kohta langetatakse tagaselja otsuseid, viimaseid sisuliselt selgitamata ja põhjendamata, inimeste seisukohti ära kuulamata. Kuulatakse ainult oma tuttavate, lähikondlaste ning mingit lühiajalist kasu lootvate isikute ühepoolset teavet. Üldsusega suheldakse orwellilikus uuskeeles.

Valitute ülesanne on teenida ihu ja hingega rahvast, mitte isiklikku kasu. Erakondadesse ja valimisliitudesse kuulub tõenäoliselt ka aatelisi, arukaid, asjalikke, ausaid, julgeid, hoolivaid, tasakaalukaid ning seejuures teravmeelseid ja koostöövõimelisi inimesi. Aga paraku neidki, kes ei suuda jagu saada oma halvemast poolest ehk oma inimlikest nõrkustest: ahnusest, kadedusest, kõrkusest, laiskusest, rumalusest, pahatahtlikkusest, ükskõiksusest, hoolimatusest jne. Soovin, et jääks kestma Eesti Vabariigi esimesel iseseisvusajal rajatud „eestikeelne maailm“, et see ei võsastuks ega soostuks.