Esmaseks kaardistuseks loen üle mõned näituse tutvustuse eri suunas sõitvad kirja- ja jäljeread. „Kunstnik on pöördunud tagasi fotograafia algusaegade tehnikate juurde,“ kirjutatakse seal, „osaledes paratamatult vanas võitluses fotograafia õiguse eest olla kõrgkunsti meedium – olla graafika, olla maaliline. Selleks tuleb fotomeediumi vahetu dokumentaalsus ja kujutise teravus ületada. Tema trükid tõestavad, et reportaaž võib muutuda pastoraaliks niipea, kui fotolt kaob teravus.“*

Milles, kui üldse, on siin probleem? Nimelt selles, et „olla graafika“ ja „olla maaliline“ on, minu arusaama järgi (võib-olla vaidleks autor mulle siinkohal vastu), vähemasti foto puhul, kaks (tehniliselt? sisuliselt?) täiesti eri asja, mistõttu kehtib ka nõue „ületada kujutise teravus“ neist ainult ühe, nimelt maali puhul. Ütleb ka näituse tutvustus järgmises lõigus, et „fotograafia on alati tahtnud saada jooneks“, mis iseloomustab minu meelest pigem graafikat kui maali.

Olen küll nõus paratamatu sedastusega, et „reportaaž võib muutuda pastoraaliks niipea, kui fotolt kaob teravus“ – olemata samas kindel, et sama ei võiks juhtuda ka näiteks foto graafikaks muutumise puhul. Ove Maidla varasemad broomõlitehnikas teostatud tööd on teravuse kaotusest tuleneva pastoraalsuse suurepärased näited. Tõsi, seal oli veel nii mõndagi (nt kompositsioon, kadreering, valgus ja ürgaegne tehnika ise), mis kogu kupatust broomiuduse ja pruuni pastoraalsuse suunas nügis.

Näitusega „Soovide täitumisel enne rukki õitsemist“ on kunstnik liikunud teises, graafika, joone ja teravuse suunas, kuid oma valikutest, visioonist ja kujutatust tulenevalt jõudnud välja ikkagi samasse punkti, s.t pastoraalsusse. Või õigemini: ta pole teinud vähimatki katset sealt kunagi lahkuda, kuigi tehnika (sügavtrükk), nagu ka sellega ette antud graafiline suund on broomõli läbipaistmatute pilvedega võrreldes hoopis teine.

„Alam-Pedja“, „Rahutus“, „Ausus“ ja „Kevade kontrastid“ näevad välja nagu graafilised tööd, täpsemalt nagu ofort või kuivnõel (need on samuti sügavtrüki liigid). Ei puudu näituselt ka udusema dominandiga („Natüürmort“, „Nosin“, „Kulukustutajad“, „Hommikul“, „Vihm Emajõel“) või fotograafilisemad („Head isu“, „Päike, sibul, leib“, „Filosoofia“, „Romantika“, „Kodune“, „Tardunud maastik“) teosed, mis on samuti sügavtrükitehnikas. Seega ei saa nähtut seletada ainult tehnikaga. Lisaks veel mõned vahepealsed saavutused, nagu „Ürgne“ ja „Õrnus“.

Võib-olla olekski sobiv analüüsi alustada viimastest. Olen ise varasematel aastatel oma juhuslikel ringkäikudel Lõuna-Eestis sattunud sellistele maastikele ja kooslustele, mis ulatuvad looduse või ka inimtegevuse vaikimisi etteantust kuidagi väljapoole, kehastades mingit teist, paremat maailma. Nimetagem seda siis ürglooduseks, õnnelikuks juhuseks, arusaamatuks mälestuseks või kuidagi neljandat moodi. Olgu siinkohal selguse mõttes öeldud, et Eestis on nii-öelda tehniliselt vist ainult üks ürgmets (Järvseljal), kus – ma pole seal küll just sage külaline – ma midagi sellist näinud ei ole. Aga mida siis ikkagi? Seda miskit võiks nimetada näiteks „ebatavaliseks tavalisuseks“ või „looduslikuks risuks“, mis on suutnud luua äärmiselt vaheldusrikka ja ligitõmbava miniatuurse ökosüsteemi – ehkki see vaheldusrikkus, ligitõmbavus ja ehk isegi ökosüsteem on äärmiselt juhuslik ja võib-olla isegi (sõna otseses mõttes) vaatepunkti küsimus. Mõne teise nurga alt või kümne meetri kauguselt paistaks kogu asi hoopis teisiti (või üldsegi mitte, s.t jääks täiesti märkamatuks, mis võib muidugi seletada ka seda, miks ma Järvseljal midagi selletaolist märganud pole).

Kaameraga varustatud fotograafile – eriti kui tegu peaks olema Maidlaga – on iga kohtumine sellise eneseküllase nurga(taguse)ga muidugi pidupäev. Pole vähimatki kahtlust, et ta selliseid pidupäevi endale spetsiaalselt korraldab, s.t neid jahib – eriti kuna juhtusin kusagilt lugema tema kunagistest (ja vist isegi avalikest) ringkäikudest Enriko Talvistuga Tartu peidetud tagahoovides, kus tehtud võib-olla nii mõnigi ülesvõte („Filosoofia“, „Romantika“, „Kodune“) , mis on jõudnud ka sellele näitusele.

Need pildid on minule, kuigi mitte samasuguse kaaluga kui „Ürgne“ ja „Õrnus“, vähemalt samavõrd müstilised, kuna näib uskumatu, et Tartus midagi sellist kusagil veel leiduda võiks. Võimalik muidugi, et ei leidugi … Põhjus, miks ma need võttepaigad siiski Tartuga piiran, peitub, lisaks juba mainit ringkäikudele ja asjaolule, et tegu on Maidla kodulinnaga, nende ebausutavates kontrastides. Need peaksid minu tagasihoidlikku arusaamist mööda iseloomustama vähemasti keskmise suuruse ning piisavalt pika ja heitliku ajalooga linnu, mis vähemalt Eestis midagi peale Tartu (ja võib-olla ka Tallinna nurgataguste, millest, nagu ma eeldan, mina ega Maidla midagi ei tea) sõelale ei jäta.

Kui eelmainitud teosed on nagu aknad teise maailma ja tegelevad just nimelt sellega, millega fotograafia tavaliselt (ehkki kahtlemata mitte just sellisel, vaid märksa poeetilisemal viisil), siis niisuguste kunstiteostena, kus ületatakse habras piir, mis eristab kujutav-dokumenteerivat funktsiooni kujundav-stiliseerivast, võiks esile tõsta „Alam-Pedja“, „Kevade kontrastid“ ja eriti „Aususe“. Viimasel on kujutatud uskumatut puhmastikku, millel on kas maastiku(reljeefi) või kaamera geniaalse nurga tõttu õnnestunud varjata terve oletatav elumaja. Siin pääseb maksvusele graafika, täpsemini on need sügavtrüki jooned, mis selle puhma (puud, põõsad ja kurat teab mille) üles ehitavad. Foto tahe „saada jooneks“ realiseerub lõplikult „Alam-Pedjas“ ja „Kevade kontrastides“. Kui esimene kujutab endast sisuliselt Wiiralti oforti, siis fassaadi peegeldust (oletatava Emajõe) jääservaga vees kujutav „Kevade kontrastid“ teeb sealt veel ootamatu sammu arvutigraafika poole.

Kuna näituse pealkiri tundub samavõrra õnnestav kui õnnestunud, võiks midagi öelda ka selle kohta. Ma ei tea, millal rukis õitseb – tõtt-öelda ei teadnud sedagi, et ta seda üldse teeb –, ja parem võib-olla ongi. Nii võib mõelda, et ehk on rukis ära õitsenud või parasjagu just õitseb, mistõttu on juba täitunud nii mõnigi soov. Ja teisalt, kui ta veel õitsema ei peaks, on seda rohkem, mida oodata.

* https://kunstimaja.ee/2025/05/ove-maidla-2