Mais tähistas 90. sünnipäeva Eero Loone. Kui ma eelmise sajandi üheksakümnendate aastate esimeses pooles filosoofiasse jõudsin, oli Loone parasjagu osakonnajuhataja marksu majas, mille krigiseva põrandaga kitsas koridoris võis kohata Ülo Matjust, Leonid Stolovitšit, Rein Vihalemma, Tõnu Luike jt erisuguseid filosoofilisi figuure.
Erisugused olime meiegi, kes me Loone ajaloo- ja poliitikafilosoofia loenguid kuulasime. Oli filosoofe, ajaloolasi, oli semiootikuid ning mina tulin üleüldse kehakultuurist. Mäletan, et kuulsin neis loenguis esimest korda presentismi eksimusest, Collingwoodi valudest ja re-enactment’i mõistest; veenvatest definitsioonidest ja kriitikat loosungile „vabadus on tunnetatud paratamatus“. Arutleda sai ka selle üle, kes õigupoolest on metsavennad, partisanid ja vabadusvõitlejad; et naabreid ei pea tingimata ära vallutama, sest nendega võib arendada majandussuhteid ning et 1940. aastal oleks pidanud ikkagi vastu hakkama, sest läbi kitsukese Narva piiripunkti ei saa korraga suurt väge sisse tuua.
Loone loengud olid värvikad ja intrigeerivad, sisaldades teooriate-väidete aluseelduste kriitikat, kandvaid mõttepause ning näiteid Suurbritannia ajaloost kuni moodsa arvutimaailmani. Loone rõhutas ka korduvalt, et tõsiseltvõetav filosoofia nõuab kirjaliku teksti olemasolu (emotsionaalne sõnavõtt võib ainukordses kuulamiskogemuses haihtuda või tekstina osutuda lamedaks). Üldse tekitas kirjalike tööde esitamine kõhedust, sest Loone oli ühe mu kursusekaaslase essee kohta ütelnud, et „see ei ole filosoofia“.
Marek Järviku jaoks oli Eero Loone esimene professor, kellega ta teadlikult kokku puutus: „See oli 1995. a suvel erialase sisseastumiseksami eelsel konsultatsioonil. Oma heleda ülikonna ja tumehallide Tartu botastega ei vastanud ta täpselt vastselt keskkooli lõpetanu vaimusilmas loodud professori ettekujutusele. Seevastu loeng, kus ta rääkis, milline peab üks tulevane filosoof olema, ei jätnud kahtlust tema teadmiste põhjatuses. Ilmselt oli seal jutus palju terasid, kuid mulle jäi meelde neist kaks: filosoof peab tundma asjaolusid ehk ajalugu ja saama aru, mis on põhjus ja mis tagajärg. Millised küsimused erialaeksamil tulevad, sellele vastust ei saanud. Oma hilisemates vestlustes professor Loonega panin ma tähele, et ta ei andnud oma vastustes kunagi valmis retsepti, vaid avas mõtetele teeotsi, jättes otsuse langetamise küsijale.“
On üldteada, et õppe- vms küsimustega Loone poole pöördumisel tuli olla hea kuulaja, varuda aega ja kannatust. Tanel Mätlik, juhendatav, meenutab korduvat ja iseloomulikku situatsiooni: „Pidime tunniks ajaks kokku saama (nt bakalaureusetöö osas), ja kui kohtumine lõppes ja ukse avasin, siis Loone rääkis edasi, nii et lisandus juurde veel tunnike sealsamas ukse juures.“
Et Loone orienteerus ingliskeelsele filosoofiale (mu keskkooliaegne kogemus vene ja saksa keelega polnud kõige roosilisem) ja loengutes kuuldu näis sobivat mu vaimulaadiga, sattusin 1990ndatel esteetikaga tegelema just Loone (mitte Matjuse ja Stolovitši) juurde; Margit Sutrop oli toona veel Konstanzis ja sai Loonelt praktilise filosoofia õppetooli võtmed 2000. aastal. Vähetähtis polnud seegi, et mitu ajaloofilosoofias olulist autorit (Collingwood, Danto, Mandelbaum) olid juhtumisi kirjutanud olulist ka kunstifilosoofias. Niisiis salvestasin endasse enam-vähem kõike, mida Loone oli eales esteetika kohta ütelnud-kirjutanud, muu hulgas sedagi, et esteetika on „filosoofialähedane mõte“. Ühel talvisel kokkusaamisel kohvikus, kus pidime arutama doktoritöö kavandit, küsis Loone, miks saabusin paljapäi, ja lisas muigega: „Nojaa, ei tea, mis neil esteetikutel seal peas on.“
Noil üheksakümnendail, kui osakonna kapinurkades leidus veel nõukogudeaegset filosoofialektüüri, hakkas Loone juhitavate projektide abil osakonda laekuma arvestataval määral uuemat lääne filosoofiakirjandust. (Kõik mäletavad neid „Tempuse“ märkega raamatuid.). Nii sain minagi õppe- ja uurimistööks suisa trükisooja lugemisvara mõne Dickie või Wollheimi teose näol. Et tollal interneti andmebaase polnud, võimaldas Loone mul tellida kaalukama osa kunsti, tõde, teadmist, kunstitõde käsitlevatest artiklitest. Loone kirjutas juhendatavatele omaenese käega ohtralt soovituskirju stipendiumide, kodu- ja välismaiste konverentsidel osalemise, enesetäiendamise jms lähetuste rahastamiseks. Õigupoolest avaldavad tema soovitused mõju seniajani: rasketel aegadel on ikka hea lugeda, kuidas ma vaestest oludest, kaugelt Eesti äärealalt Läänemaalt tulin Tartu ülikooli ja sain lootustandvaks esteetikuks.
Loonelt sai ohtralt näpunäiteid, kuidas praktiseerida filosoofiat akadeemilise eluviisina. Konverentsile minnes andis ta kaasa hulga tervitusi ja detailse kirjelduse sellest, kust, kuidas ja mis värvi bussi või rongiga saab Londonist Oxfordi või Leedsi ja tagasi. Ettevalmistus Ljubljana konverentsiks sisaldas ülevaadet Sloveenia turismi eripärast ja sealsest eluolust, mille hulka kuulus ka, et „neidsamuseid naisterahvaid tänaval ei ole“. Kauaaegne praktilise filosoofia dotsent Valdar Parve meenutab üht Loone legendaarsemat ütlust: „Kui naine hakkab väitekirja kirjutamist segama, tuleb võtta teine naine.“ (Ringlemas on ka versioon „kui naine hakkab filosoofiat segama, tuleb uus naine võtta“.) Ilmselt kehtiks öeldu ka siis, kui väitekirjaga tegeleks naine. Endla Lõhkivi väitel toetas Eero „naisteadlaste pürgimusi ajal, kui see ei olnud üldiselt kombeks“.
Loone on enda kohta kirjutanud: „Raske on kindlaks teha, miks ta M. Makarovi innustusel ei kujunenud hegeliaaniks, fenomenoloogiks või heideggeriaanlaseks. [—] Võib-olla on muidugi analüütilise filosoofia mõistmine seotud inglise kultuuri mõistmisega.“ Eesti filosoofia lähiajaloo tarvis oleks vaja välja selgitada, millal sai ajaloolasest Loonest ajaloofilosoof ja sellest omakorda poliitikafilosoof (ja mitte nt poliitika- vms sotsiaalteadlane). Loengutes sai ruttu selgeks, et Loone poolehoid kuulus kriitilisele ja mitte spekulatiivsele filosoofiale (C. D. Broadi eristuse raames): „Descartes’ist alates on selgus ja täpsus olnud filosoofilise kompetentsi tunnuseks. Segane ütlemine või kirjutamine on isegi sügavalt müstilise või ilusana näides tavaliselt segase mõtlemise tulemus.“
Hiljem selgus, et Loonet saab pidada analüütiliseks marksistiks, nn septembrigrupis osalejate (Gerald Allan Cohen, John Roemer, Jon Elster jt) laadis, kelle jaoks analüütiline marksism ei ole marksismi vorm, vaid ratsionaalne meetod marksismi uurimiseks. Selle voolu esindajana pälvis tema inglise keelde tõlgitud monograafia („Soviet Marxism and Analytical Philosophies of History“. Verso, London, New York 1992) tähelepanu ka läänes. Noorema põlve filosoofid muidugi ei tea, et lääne marksismiuurijad (nt James P. Scanlan) lugesid 1980ndate algul Loonet vene keeles ning olid meeldivalt üllatunud, et eesti filosoofi raamatu mahukas bibliograafia sisaldab rohkem artikleid ajakirjast History and Theory kui tollastest Nõukogude ajakirjadest ning „kui sellel oleks register, oleks seal sama palju viiteid R. G. Collingwoodile ja Maurice Mandelbaumile kui Marxile ja Leninile“.
Eero Loone on mitmel moel eesti filosoofia eest seisnud. Et ta väisas tuntumaid filosoofiakeskusi üle ilma ja lõi Suurbritannias ja Skandinaavia maades kontakte juba ajal, mil „suure kodumaa“ embusest liiga hästi välja ei pääsenud (1970ndatel võis oma puhkuseajast välismaine konverentsikülastus takerduda ebapiisava panuse eest sotsialistlikku põllumajandusse – kui ei oldud käidud kolhoosipõllul), saame uhkusega meenutada maailmanimesid, kelle loengud alma mater’i auditooriume eelmise sajandi viimasel kümnendil ehtisid: Ernest Gellner, Rom Harré, Hugh Mellor, James Griffin, Ilkka Niiniluoto jpt.
Liiatigi taunis Loone igasugust filosoofiat mittesoosivat akadeemilist tegevust: „… keemia-alase artikli või matemaatika-alase raamatu ülesehitusmall ei tarvitse kehtida filosoofia-alase teksti suhtes. Kui mingid institutsioonid (nt kõrgkoolid teaduskraadide kaitsmisjuhendites või multidistsiplinaarsed akadeemilised ajakirjad) taolist ühtlusmalli juurutada proovivad, siis ehitavad nad sisse varjatud filosoofiavastase ja filosoofiat hävitava lähtepositsiooni.“ Loone administratiivne taip oli tõeliseks õnnistuseks nii teaduskonna dekaanidele (meenub Birute Klaasi sõnavõtt Loone 70 aasta juubeli puhul) kui ka oma osakonna õppejõududele.
Filosoofiaosakonna töökas kollektiiv soovib juubilarile veel kauaks erksat vaimu, jõudu ja tervist!
