Tänavusel Veneetsia filmifestivalil võitis peapreemia Kuldlõvi film, mida ei peetud tugevaks auhinnakandidaadiks, kuid mis polnud sugugi vähem tähele­panu­väärne. Jim Jarmuschi „Isa, ema, õde, vend“¹ koosneb kolmest osast ja sisaldab rohkelt veidralt huumorikaid hetki selliste suurepäraste näitlejate esituses nagu Charlotte Rampling, Cate Blanchett, Adam Driver, Mayim Bialik, Vicky Krieps, Indya Moore, Luka Sabbat ja muusik Tom Waits. Ameerika indie-filmi suurkuju Jarmusch on ühendanud kolm üksteisest sõltumatut lugu oma kaubamärgi kuiva huumori ja loomingus ikka ja jälle korduvate motiividega. Tulemus on valjuhäälset naeru esile kutsuvate ja märksa õrnemate hetkede segu. Nime tegi Jarmusch endale kaheksakümnendatel, aga on tõestanud filmiga „Isa, ema, õde, vend“, et on endiselt tippvormis.

Paljud ennustasid peavõitu Kaouther Ben Hania filmile „Hind Rajabi hääl“², mis aga sai samuti olulise Hõbelõvi. Filmis on kombineeritud kuueaastase tüdruku Hind Rajabi hääl taaslavastatud stseenidega päästemeeskonnast, kes püüab tüdrukut Gaza sektorist välja toimetada. Rajab on jäänud lõksu autosse koos oma surma saanud perekonnaga. Punase Risti kiirabiauto on vaid mõne kilomeetri kaugusel, aga piiramisrõngas Gaza sektoris nõuab selle vahemaa läbimine tunde hoolikat ettevalmistust ja mitmete organite luba. Päästeoperatsiooni südantlõhestavad hetked, kus lootus seguneb kasvava meeleheitega, tõid inimestele pisarad silma nii pressi- kui ka esilinastusel. „Hind Rajabi hääle“ produtsentide hulgas on Brad Pitt, Joaquin Phoenix ja ka Rooney Mara. Phoenix ja Mara olid kohal ka esilinastusel Sala Grandes ning samuti pisarates, kui film võeti vastu 23minutilise aplausiga.

Reisigraafiku tõttu jäin ilma festivali avafilmist „Armulikkus“³, mis pidi nagu „Isa, ema, õde, vend“ näitama, et autor – Paolo Sorrentino – on endiselt ülesannete kõrgusel. „Armulikkuses“ üles astuv Toni Servillo võitis ka festivali parima näitleja auhinna.

Shangjun Cai tugevate melodraama elementidega sotsrealistlikus draamas „Päike tõuseb meie kõigi kohale“⁴ on peategelaseks noor naine, kes püüab navigeerida endise partneri ja uue elukaaslase vahel, aga see pole kuigi lihtne, kui minevikust on kaasas süükoorem. Naine ei võlgne eksile raha, vaid palju enamat. Mida ausamalt ta püüab oma elu elada, seda keerukamaks olukord läheb ning enamasti ei paista kõik nii optimistlik, kui filmi pealkirja järgi võiks arvata.

Kuigi võistlusfilmides on näha mitmeid tugevaid osatäitmisi, siis teeb alati rõõmu, kui tõstetakse esile andekaid, kuid üldsusele tundmatuid näitlejaid. Nimelt sai peaosatäitja Xin Xhilei Veneetsias parima näitlejanna auhinna.

Parima režissööri preemia läks Benny Safdiele, kes oli lõputseremoonial pisarateni liigutatud. Tema uues filmis „Löögimasin“⁵ on saanud Dwayne Johnson ehk The Rock lõpuks ometi oma näitlejavõimeid tõestada. Benny Safdie tõi Lidole oma versiooni „Maadlejast“⁶, kus ta võtab kokku šõumaadleja Mark Kerri võidud, kaotused, katsumused ja ohverdused ajal, mil too tundus olevat karjääri tipus, ent järsk pööre halvemuse poole seadis Kerri silmitsi deemonitega maadlusringis ja ringi kõrval. Kerrina teeb Johnson karjääri muutva rolli, näidates tema naist mängiva Emily Blunti kõrval veenvalt oma draamanäitlejavõimeid.

Parima stsenaariumi auhind läks Valérie Donzellile ja Gilles Marchandile Donzelli filmi „Töö juures“⁷ käsikirja eest, mille alusel oli küll tehtud tänavuses võistlusprogrammis mitte just märkimisväärne film. Paul (Bastien Bouillon) jätab täielikult maha oma eelmise elu eduka fotograafina, et alustada kirjaniku­karjääri. Elatise teenimiseks müüb ta kõigepealt oma kaamerad, siis hakkab töömehena vastu võtma juhuotsi. Edenemise ja progressi asemel näeme filmis tema elu järkjärgulist lagunemist. Film osutab sellele, et Prantsuse tööturul on praegu lihttöö tegijatel järjest keerulisem ots otsaga kokku tulla.

Palju erilisem on Ildikó Enyedi „Vaikne sõber“⁸, mis võlus oma vaikse ja mõtliku laadiga vaatajaid pressi- ja ka esilinastusel. See rahvusvaheline koostööfilm tõi Lidolt ära lausa kuus auhinda. Üks filmi peaosatäitjatest Luna Wedler sai parima noore näitlejana Marcello Mastroianni auhinna. Wedleri kõige meeldejäävamat stseeni, kus teda eksamineerib vaid meesprofessoritest koosnev komisjon, saatis pressilinastusel aplaus ja juubeldamine.

Gianfranco Rosi mustvalge dokfilm „Pilvede all“⁹ Vesuuvi vulkaanist ning Napoli minevikust ja olevikust selle jalamil oli kogu festivali vältel kriitikute lemmikute hulgas. Mõni ime, et see võitis ka žürii eripreemia. Filmis kujutatakse ühe regiooni eilset, tänast ja ka homset päeva kaunis mustvalges pildikeeles.

Tänavuses Veneetsia võistlusprogrammis oli omajagu vanameistreid. Peale juba mainitud Jarmuschi ja Sorrentino võistlesid Kuldlõvile veel ka Park Chan-wook, Guillermo del Toro ja Veneetsia lemmiklaps Yorgos Lanthimos. Park Chan-wooki „Ainus valik“¹⁰ näitab komöödiat trilleriga segades pereisa Man-soo (Lee Byung-hu) tegemisi. Too töötab suures paberitöötlemisfirmas. Man-soo idülliline elu, mille tagab tema positsioon korporatiivses maailmas, saab aga otsa, kui firma on sunnitud järjest digiteeruvas maailmas uksed sulgema. Man-sool tuleb leida töö, mis osutub kahanevas paberitööstuses arvatust keerulisemaks ülesandeks. Tal ei jää üle muud kui elimineerida oma konkurendid. Lugu läheb järjest absurdsemaks ja lausa ülinaljakaks, kui Man-soo meeleheide muudkui kasvab ja teod muutuvad üha äärmuslikumaks. „Ainus valik“ pole vahest Park Chan-wooki parim film, aga on kindlasti näide selle Lõuna-Korea meistri erakordsest lavastajapilgust ja -oskustest.

Kolme Oscari laureaat del Toro astus Veneetsia võistlustulle tänavu Mary Shelley „Frankensteini“ ekraniseeringuga (2025). Shelley XIX sajandi alguse romaan on korduvalt toodud nii väikesele kui ka suurele ekraanile. Uuematest on tuntuim ehk Kenneth Branaghi „Mary Shelley Frankenstein“¹¹, kus ta ise mängib Victor Frankensteini ja koletise rollis on Robert de Niro. Guillermo del Toro versioon erineb kardinaalselt eelmistest ekraniseeringutest, rääkimata raamatust. Lugu esitatakse kolmes osas ja ka koletis saab sündmusi omast rakursist valgustada. Jacob Elordi on koletisena silmale meeldiv vaadata, aga mõnele võib tunduda, et seetõttu on koletise tegelaskujust midagi eluvajalikku kaduma läinud. Shelley kirjeldab hirmuäratavat koletist ja ta koleduses peitubki tema tragöödia. Del Toro „Frankenstein“ on mingis mõttes aja märk ja tõsiasi, et ka koletisele antakse seekord taustalugu, on üsna unikaalne. Nii jõuline irdumine originaalmaterjalist ja loo radikaalne ümberkirjutamine on muutnud aga selle rõhuasetust ning tulemuseks on täiesti uus versioon, mis seisab vaid ühe jalaga maapinnal. Koletise saamislugu lisab märkimisväärselt ka pikkust (kokku 2:29) ja seegi töötab lõpptulemuse kahjuks.

Nii Cannes’i kui ka Veneetsia festival ega ka terve rida väiksemaid põlga ära poliitiliselt kuumi kartuleid. Seekord osutus üheks selliseks prantslase Olivier Assayasi ekraaniversioon Guiliano de Empoli raamatust „Kremli võlur“¹²: kujutatud on Vladimir Putini võimule­tõusu ühe ta halli kardinali, Vladimir Baranovi silme läbi. Baranov, keda mängib suurepäraselt Paul Dano, on väljamõeldud tegelaskuju. Tema prototüüp on Vladislav Surkov, keda on kutsutud „poeediks huntide hulgas“. Telefilmilik pildikeel ja ühekülgne lähenemine töötavad Assayasi sõnumi edastamise vastu, aga Jude Law Putinina ja eriti Paul Dano vaikne hääl ning rahulik, aga intensiivne olek panevad filmi käima.

Üks kõige naljakamaid ja meelelahutuslikumaid võistlusfilme tänavu oli Yorgos Lanthimose „Bugonia“ (2025) Jesse Plemonsi, kahekordse Oscari-võitja Emma Stone’i ja uustulnuka Aidan Delbise osalemisel. Film põhineb kaudselt Lõuna-Korea 2003. aasta triller-komöödial „Päästke roheline planeet!“¹³ ning Plemons ja Delbis mängivad vandenõuteoreetikutest mesinikke, kes on veendunud, et tulnukad on tegelikult meie hulgas. Nende tähelepanu alla on sattunud peaaegu ebainimlikult kaunis ja võimukas firmajuht, keda mängib Stone. Ühel päeval otsustavad nad ta röövida, et planeet päästa, aga asjad lähevad kiiresti käest ära. Enne festivali liikus kõmu, et Stone on viiendaks koostööks Lanthimosega oma juuksed maha ajanud ja film tõi sellele jutule kinnitust. Taas leidis kinnitust ka see, et Lanthimosest on saanud stabiilselt tugev lavastaja, kes toob järjest linale kummalisi, tihti haiglasi olukordi, kus tegelased käituvad sobivalt ekstravagantsel moel. Lanthimose filmid on ainulaadsed seetõttu, et tema maailmas näidatakse kõike läbi musta huumori ja seejuures tundub kõik väga loomulik. „Bugonia“ põhjal võib taas ka veenduda, et Emma Stone on oma põlvkonna üks säravamaid tähti.

Mõnd raskesti seeditavat ja veel raskemini levitatavat filmi sai samuti näha ning nende hulgas on ka tõelisi pärleid, näiteks „Ann Lee testament“¹⁴ , mille nimitegelane on ühe kveekerite kõrvalharu, šeikerite usuliikumise looja. Šeikerid said nime intensiivse tantsimise ja vappumise järgi usutseremooniatel. Rangete reeglitega usulahk propageeris muu hulgas tsölibaati. Ann Lee (Amanda Seyfried) isiklikud katsumused viisid ta jumalani ning lõpuks ka koos käputäie järgijatega Manchesterist Uude Maailma, kus teised asunikud nad vaenulikult vastu võtsid. Vaenulikkus tõi Anni ellu ainult tragöödiat juurde. Lugu ei pruugi esialgu tunduda teab kui intrigeeriv, aga selle esitamise viis on märksa põnevam. Režissöör Mina Fastvold on valinud ballaadi vormi tugeva muusikalise poolega: kokku on pandud folkrütmid, psalmid ja tantsuliikumised, kaasaegse tantsu elemendid ja religioosse ekstaasi väljendused. Koreograafia, ohkavad helid ja muusika teevad „Ann Lee testamendist“ ainulaadse kunstilise saavutuse. See on seda sorti film, mida kas tunnustatakse või lahkutakse pärast 20 minutit saalist. Pressilinastusel oligi täpselt seda näha. Minule jääb see ilmselgelt üheks filmiks, mille erakordset kunstilist väärtust mäletan veel kaua, aga mida lähitulevikus ehk uuesti vaatama ei kipu.

Sektsioonis „Fuori concorso“ ehk „Väljaspool võistlust“ oli samuti mitmeid meedejäävaid teoseid. Luca Guadagnino „Pärast jahti“¹⁵ põhineb Ameerika mainekas Yale’i ülikoolis aset leidnud lool. Julia Roberts mängib filosoofiaprofessorit, kes loodab saada ülikoolis tenuuri, aga tema minevikust hakkavad asjad pinnale ujuma, kui üks ta õpilastest süüdistab ta lähedast kolleegi, usaldusisikut ja eksarmukest vägistamises. Guada­gnino uurib ülikoolikeskkonna kõrgendatud tundlikkust metoo-ajastul. Film on nii hästi kirjutatud ja Robertsi mängitud ülikooliprofessor nii kompleksne, et „Pärast jahti“ on haarav uurimus Ameerika akadeemilisest elust ja tänapäeva elu kohta üldse.

Taani lavastaja Anders Thomas Jensen tõi tänavu välja oma uue filmi „Viimane viiking“¹⁶, mille peaosas kauaaegne sõber Mads Mikkelsen, kes mängib Manfredit, endise pangaröövli Ankeri (Nicolaj Lie Kaas) pooletoobist venda. Vennad naasevad oma lapsepõlvekoju, et üles otsida röövist saadud raha, mille Manfred pidi maha matma, kui Anker vangis oli, ja et teha minevikuga rahu. Rahutegemine pole aga nii lihtne, sest nad satuvad rea äparduste otsa, rääkimata sügavatest ja süngetest saladustest, mis puudutavad kuritarvitamise ja koduvägivallaga seotud lapsepõlvekannatusi. „Viimane viiking“ on kummaline segu mustast huumorist, äkilistest vägivallapursetest, julmusest, traumadest ja naerulaginahetkedest – ja see segu osutus publiku seas üsna menukaks.

Tänavuste suurte nimede hulgast leiab ka Gus Van Santi, kelle „Surnud mehe juhtme“¹⁷ võib kokku võtta sõnadega „kõrged ootused ja ei mingit pettumist“. Film on 1977. aastal aset leidnud pantvangidraama meenutus või pigem taaslavastus. Tony Kiritsis (Bill Skarsgård) väidab, et investeerimispetturi (Al Pacino) juhitud laenufirma on tal naha üle kõrvade tõmmanud. Meeleheites võtab Kiritsis relva ähvardusel pantvangi juhi pojast firma asepresidendi (Dacre Montgomery). Pingelist ja laialdast meediakajastust leidnud pantvangidraama läbirääkimisprotsessi aitas vahendada populaarne raadiodiskor (Colman Domingo). Olukorra pingelisuse eest on film suuresti tänu võlgu Skarsgårdi, Montgomery ja Domingo peenhäälestatud näitlemisele. Filmi lõppu on Van Sant lisanud ka arhiivikaadreid sellest tõsielusündmusest.

Kathryn Bigelow’ „Dünamiidimajas“¹⁸ on vaatluse all tõsielulised reaktsioonid fiktiivsele tuumakriisile. Filmis tekitatakse seis, kus tuumaraketitabamus ähvardab üht suuremat Ameerika linna. Üht ja sama olukorda näidatakse neljast vaatenurgast. Publik saab täispildi reaktsioonidest ja kalkulatsioonidest, protokollidest, isiklikest tragöödiatest ja poliitikast otsuste taga tuumasõja ohu eel. Kuigi loo alguspunkt, tuumarelvarünnak USA-le, on fiktiivne stsenaarium, samuti võtmeisikute isiklik taust, mis nende tegusid mõjutab, siis on protokoll ise üsna tõepärane, ja see muudab kõik veel hirmuäratavamaks. Bigelow’ viimane film suudab vaataja sundida põnevuses tooliservale.

Veneetsia festival oli üks esimesi, kus hakati laiemalt näitama ka voogedastus­platvormide tehtud ja seal näidatavaid filme. Festival otsustas tunnustada VOD-sektori potentsiaali ja mõjuvõimu ning see on teinud nii võistlusprogrammi kui ka väljaspool seda linastuvate filmide valiku mitmekesisemaks ja haaravamaks. Veneetsia oli ka esimene, kus võeti kavva teleseriaalid, kas siis tervikuna või mõne osaga. Sel aastal sai Marco Bellocchio HBO sari „Portobello“ küll palju kajastust, aga tõeline aare oli pigem Stefano Sollima neljaosaline minisari „Firenze koletis“¹⁹. Mõlemad sarjad põhinevad tõsielusündmustel ja -tegelastel. „Portobello“ räägib 1970. ja 1980. aastate kõige populaarsemast Itaalia telesaatest ja selle saatejuhist, keda hakati seostama maffia hämarate tegemistega. „Firenze koletises“ uuritakse päris sarimõrvari lahendamata juhtumit, kui Firenze kandis rünnati autos amelevaid noori paarikesi. Neljas osas keskendutakse neljale kahtlusalusele ning näidatakse samu sündmusi neljast eri perspektiivist. Iga osa laiendab vaatenurka ja lisab uut informatsiooni, kuni jõutakse kulminatsioonini, neljanda osani, mis on kõige keerukam ja märkimisväärsem.

Veneetsia valik tõestas taas, et arthouse ja meelelahutus ei pruugi üksteist välistada ning võivad nii kinosaalides kui punasel vaibal koos ja kõrvuti eksisteerida. Seekord pakuti omajagu põnevust ja naeru raskekaaluliste draamade kõrvale. Festival tõestas ka, et voog­edastuse tarbeks tehtud filmid äratavad sama palju tähelepanu kui peamiselt kinolevisse mõeldud filmid ja et tele­sarjadel on samuti oma koht festivalikavas.

Tõlkinud Tristan Priimägi