Naine, kes tegi tuleviku vaatamise masina – nii võiks rahvakeeli kokku võtta Donella Meadowsi elutöö. On üsna usutavalt vaetud, et Isaac Asimovi „Asumi“-sarja tulevikunägemisteaduse, psühhoajaloo looja Hari Seldoni prototüübiks oli Meadowsi õpetaja, arvutiinsener ja kuulus süsteemiteadlane Jay Forrester. Panen omalt poolt juurde, et geniaalse robotpsühholoogi doktor Susan Calvini tegelaskuju luues oli Asimovil silme ees Donella Meadows. Erinevalt külmhunnitust, sisimas krooniliselt õnnetust juhtivpsühholoogist Calvinist oli proua Meadows küll soe karakter, aga need võrdlused peaksid kätte näitama, mis suurusjärgus isikutest ja ideedest siin juttu tuleb.
Nii et kahtlemata oli Donella Meadows (1941–2001) XX sajandi mõjukamaid inimkonna kimbatuse külmkaineid tuvastajaid-mõtestajaid. Rooma klubi tellimusel valminud analüüsi „Kasvu piirid“ (1972) juhtivautor ning selle aluseks olnud WORLD3 arvutimudeli peaarhitekt (või vähemalt töödejuhataja) väärinuks ilmselt ohtramalt loorbereid, kui talle osaks sai. Ta ei saanud kunagi isegi Rooma klubi täisliikmeks. Kas sellepärast, et ta oli naisterahvas? Väga võimalik. Iseasi, kui väga ta oma maavanaemaliku olemusega sinna valgustatud kapitalistide härrasmeesteklubisse igatseski. Avalikult epistemoloogiliselt tulejoonelt eemale ning isegi „Kasvu piiride“ töörühmast lahus omaenda „tuleviku vaatamise masinaga“ nokitsema tõmbus ju ka süsteemidünaamika isa, WORLD1 looja Jay Forrester (1918–2016). „Kasvu piiride“ töörühm ainult konkretiseeris järeldusi, milleni Forresteri „masin“ oli juba jõudnud: eksponentsiaalne majanduskasv põrkab vastu maiseid müüre, ja üsna kiiresti. Mingeid tähelende ei tule.
Mõjub pisut kooliõpikulikult
Nagu ka eessõnas sedastatakse, on näited postuumselt ilmunud raamatus pisut aegunud. Osalt ehk selsamal põhjusel mõjub teos pisut kooliõpikulikult. Mõned rõhuasetused on ka end süsteemianalüütikuteks nimetava koolkonna sees vahepeal mõnevõrra nihkunud. Nii toonitatakse tänapäeval kas või kiire kollapsi fenomeni rohkem, kuigi ka Meadows nimetab näiteks sotsialistliku Rumeenia kokkukukkumist vaat et ööpäeva jooksul. Mitte et „Süsteemimõtlemise alused“ oleks halb valik, aga kuna eestikeelsete mõtteraamatute avaldamine on niikuinii äriliselt tänamatu tegevus ja järge ei pruugi tulla, oleks ma ise soovitanud avaldada midagi värskemat. Näiteks midagi Ugo Bardilt, samuti Rooma klubiga seotud teadlaselt, kes on kiire kollapsi ilmingu tuntuks kirjutanud nimetatuna Seneca kuristikuks1. „Rikkus kasvab vaevaliselt, kuid põrmu variseb kärmelt“, tõdenud stoiline filosoof ja riigimees Seneca stoiliselt, kui tujukas keiser Nero võttis talt nii hiigelvaranduse kui ka elu.
Mõnigi „Süsteemimõtlemise alustes“ palju ruumi võtnud küsimus on vähemalt akadeemiliselt juba värskemal ja avaramal moel käsitlemist leidnud, kui mitte rakenduse või üldise teadvustamiseni jõudnud. Näiteks käsitleb Meadows liiga kõrgel üldistustasandil ja liiga teoreetilis-analüütiliselt ühisvara tragöödiat kui mingit kultuuri- või süsteemiuniversaali, kuigi sellelt kui „inimkonna ürgõnnetuse“ teesilt on empiirikale toetudes ammu jalad alt löödud. Ühisvara tragöödia sünnib enamasti just siis, kui võimukandjate piiratud ratsionaalsus paika loksunud süsteemi koloniseerib, avades selle võõrastele (turu avamine, natsionaliseerimine vms), võttes ressurssi kasutava kogukonna käest võimaluse vastutada ja oma „vigu emmata“. Inimkogukonnad on Garrett Hardini „nähtamatu jala“ probleemiga tantsides osutunud silmapaistvalt võimekaks – kui ainult keskvalitsused oma piiratud ratsionaalsusega üha ja üha uusi tragöödiaid ei sepitseks ega külmutaks2.
Meadows ei väsi rõhutamast, et süsteemidel on inerts: Titanicu pöördumine võtab aega, see ei pruugi üldse võimalikki olla ja võib-olla polegi kellelgi selle üle kontrolli. Küllap vist. Aga kustmaalt muutub lepitav intellektuaalne mantra, et „kellelgi pole kontrolli“ ja „keegi pole süüdi“, privilegeeritu tugitoolitarkuseks, Titanicu kurssi hoidvaks ideoloogiaks – omaette probleemse käitumise mustriks, arhetüübiks või lõksuks, kui kasutada Meadowsi sõnu? Kanaarilind võib olla nii koidu- kui ka õuelaulik, sama hästi unelaulik. Donella Meadows oleks ilmselt vastanud: võib-olla; tantsime!
On kahetsetud, et Meadows ei jõudnud oma hilisperioodi ideid süsteemidest kvantifitseerida. Raamatut lugedes jääb mulje, et maailma kvantifitseerimise maailmameistrina suhtus Meadows oma „masinasse“ nukra ära- või üleolekuga. Minu-mudel-on-suurem-kui-sinu-mudel-mängudega ta kaasa ei läinud, pigem vahetas kannapealt tegevusala. Ka tema SKT-mõõdiku kriitika eesmärgiks ei paista olevat pakkuda asemele midagi paremat (sama mäng!), vaid vaikne möödaminek meetrikamaaniast. Mõõtes aetakse segi pingutus ja tulemus, nii et süsteem hakkab tulemuse asemel tootma pingutust, toonitab ta. Jõutakse perverssusteni, kus emakaspiraalide arv hakkab paistma eduka pereplaneerimisena või pommide arv turvalisuse tagajana.
Tegelegem tähtsa, mitte mõõdetavaga
Meadows kutsub pöörama tähelepanu sellele, mis on tähtis, mitte vaid sellele, mis on mõõdetav. Ta ei kritiseeri mõõtmist küll niimoodi näkku paisates nagu üks teine tema põlvkonna suur süsteemimõtleja ökonomist Herman Daly (keda Meadows raamatus ka korduvalt mainib), kes on provokatiivselt küsinud, miks me üldse peame progressi mõõtma. Arvestades SKTga vehkimise masendavaid tagajärgi oleks idiootlik oodata, et mõni muu margapuu kaalub magusamat vilja. Herman Daly (1938–2022) pidas alternatiivseid mõõdikuid – ehtsa progressi mõõdikut (Genuine Progress Indicator, GPI) ja rahvusliku koguõnnelikkuse mõõdikut (Gross National Happiness, GNH) raskekujulise arvusõltuvusravi ajutisteks võõrutusaseaineteks, omamoodi metadooniks, millest tuleb järk-järgult vabaneda3. Meadowsi väljenduslaad on muhedam, summutatum ja sõbralik. Isegi teravaid maksalööke jagab ta lugejat õhku ahmima panemata. Auditoorium lihtsalt ei saa sotti, oli see nüüd süütu intellektuaalne iroonia või võitlev kuriketserlus: ülikoolisüsteemi eesmärk on raha, ajupesu ja jalgpall … julgeolekusüsteemi eesmärk on toota sõjalisi kulutusi …
Süsteemid on ebaloogilised, kordab Meadows oma õpetaja Jay Forresteri mõtet. Riiklik sotsiaalehitus ei pruugi leevendada eluasemeprobleemi. Karistused võivad suurendada kuritegevust, keemiline tõrje vallandada kahjuri- või haiguspuhanguid, relvastumine suurendada pingeid. Kala kõrgem hind ei pane tingimata kalaressurssi säästma, vaid motiveerib investeerima tehnoloogiasse (kaugsõidulaevad, külmutusseadmed, sonarid jne), nii et üles leitakse ja välja tõmmatakse viimnegi kalamaim. Majanduskasv võib vaesust suurendada, ümber jaotada või seda moderniseerida. Eliidi ületootmine ei pruugi kindlustada tema positsioone, vaid viia revolutsioonini.
On muidugi ka süsteeme ja asjakorraldusi, mis töötavad hästi. Neid ei maksa surkida. Sageli on need märkamatud. Meadowsi vaimne testament on, et süsteeme ei saagi kontrollida ega neid lõpuni mõista. Aga süsteemidega saab tantsida! „Edukas elamine süsteemide maailmas nõuab meilt enamat kui võimekus arvutada. See nõuab meie kogu inimlikkust – meie ratsionaalsust, meie võimet eristada tõde valest, meie intuitsiooni, kaastunnet, ettenägelikkust ja moraalsust.“
Mida hakata peale kosmilise küsimusega planetaarsest süsteemist, mille vereringesse on paari põgusa sajandi jooksul süstitud poole miljardi aasta päikesepaiste ülejääk? Inimlikul tasandil meenutab Donella Meadowsi ja „Kasvu piiride“ mõtterännak Charlie Gordoni lugu Daniel Keyesi unustamatus jutustuses „Lilled Algernonile“ (1959). Kirurgiline sekkumine lennutab vaimse puudega mehe IQ 185-le. Teaduslik-tehniline dopingulaks pressib kogu elu intellektuaalse võimekuse üheksakuisesse perioodi. Vastse geeniuse teaduslik tähelend päädib Algernoni-Gordoni hüpoteesi publitseerimisega: Charlie Gordoni (ja laborihiir Algernoni) „tehisaru“ tõusu kiirus on proportsionaalne allakäigu tempoga. Jumalamängu ette tuntud kurbloolisus.
Nartsissism kulub hõredamaks
Meadows jõuab oma mõtterännakul põlisrahvaste süsteemitarkuse juurde. Ta tõdeb, et tööstusühiskond „alles hakkab tähelepanu pöörama komplekssusele“ ja vastavaid sõnu leiutama. Pole imestada, et kogi indiaanlased nimetavad industrialiseerunud rahvaid „väiksemateks vendadeks“4: nood alles õpivad seda, mida põlisrahvad on tuhandeid, võib-olla kümneid või sadu tuhandeid aastaid teadnud ja osanud. Tõepoolest, mis kestlikkusest saab rääkida mõnesaja-aastase tööstusplahvatuse puhul? Kuue tuhande aasta jooksul üha uuesti mulla oma jalge alt õginud põllumajandustsivilisatsioonide puhul? Isegi kasvu piiridega ausalt (juhtub sedagi) silmitsi seistes ei suuda teaduslik-ratsionaalne kultuur välja pakkuda midagi paremat kui puritaanne enesepiitsutamine. Kultuur, mille tõelised eesmärgid on muust elusloodusest lahutatud, mis defineerib isegi ökoloogilist kestlikkust eituse kaudu, s.t looduse mittehävitamisena, on möödapääsmatult ökoloogiliselt mittekestlik, nurjuma määratud.
Tsivilisatsiooni nartsissistlik arusaam endast kui evolutsiooni kõrgeimast astmest ja selle ainulaadsest põllumajanduslikust „revolutsioonist“ kulub üha hõredamaks. Sama viledaks on jäänud arusaam, et põlisrahvaste „loodussõbralikkus“ (seegi kaheldav) on läbi ajaloo tähendanud „metsiku“ looduse armuandidest sõltuvat häda ja virelemist. Hakkab paistma, et inimesed on mäletamatutest aegadest ressursse luues ja hallates ehitanud maailma, mida nad soovisid – et isegi uue maailma „metsik loodus“ oli hoolikalt „maniküüritud“ aiamaastik. Et suurem osa inimkonnast pole kunagi püüdnud hoida „ressursikasutust piisavalt madalal tasemel“, vaid on valinud eluküllust sigitava ja sünnitava, ütleme, „taasloova majanduskasvu“ tee. Viimastel põlisrahvaste kontrolli all maastikel pulbitseb Maa järelejäänud elurikkusest ebaproportsionaalselt suur osa5 – hakkab paistma, et see pole juhus, vaid tuhandeid aastaid kestnud teadliku aedniku- ja arhitektitöö, omamoodi „geoinseneeria“, „maaparanduse“ vili.
Milline võiks olla põimsust embava teaduse sõnavara ja metafüüsika? Kui õige alustaks enese kurssi viimisest süsteemiteaduse süvaajaloo ja state of art’iga. Diné indiaanlasest muusik ja teadlane Lyla June Johnston on kaardistanud ootamatut rakendusteadust, mida ta nimetab pärismaiseks taasloovaks ökosüsteemikujunduseks (Indigenous Regenerative Ecosystem Design)6. Tsivilisatsioon, mis toodab elurikkust, on biolagunematule ja monumentaalsele keskendunud arheoloogiale ning ajalookirjutusele olnud seni peaaegu nähtamatu. Kilpkonnasaare (tuntud ka kui Põhja-Ameerika) teaduses mõtestatakse loomist nelja põhielemendi kaudu: Vesi (vetikametsade istutamine jms terveid vesikondi hõlmav kudemis- ja toitumiskohtade arendustöö), Tuli (mulla süsinikusisalduse suurendamine, ulukite ja inimeste söödabaasi samaaegne edendamine kontrollitud maastikupõlengute jms-ga), Maa (piisonimajandus, mulla mikrobioomi maniküürimine) ja Õhk (maastikutarkus, süvaajalooline vaade, väärtused). Põhiolemuselt radikaalselt materialistlik, eristab seda lääne ekstraktivistlikust teadusest kõige põhjapanevamalt Õhu element: kõigipoolse tänuvõla eetika, maastikuline sugulustunne, tõekspidamise ja teo ühtsus.
Hoiatus eskaleeruva enesekoloniseerimise eest
Tõlge on korralik, aga tekitas mõningaid tõlketeoreetilisi või lausa kultuuripoliitilisi mõtted. Õnnis Kaplinski tavatses hoiatada noori tõlkijaid emakeele puidustamise jm eskaleeruva enesekoloniseerimise eest – eesti keeles öeldakse puu (puumaja, puujalg jne). See manitsus meenus mulle näiteks sõnu „sissevoog“ ja „väljavoog“ lugedes. Kriibib ju kõrva? Nii et miks mitte läbivalt sisse- ja väljavool (eriti kui jutt on vanniveest)? Poliitikaresistentsusest (originaalis policy resistance) mõistetavam oleks ehk sekkumisresistentsus või -immuunsus, veel parem sekkumistõrksus, meetmetuimus, jonnakus. Või vahest saaks sootuks läbi ilma kadakaeuroopaliku nimisõnastamiseta, andku see kui tahes teaduslikku mekki? Kas miskit läheks kaduma kõneldes maakeeli ja maameeli tegusõnaliselt või kõnekujundeis – või võidaks tõlge hoopis midagi juurde? Mille poolest pakub resistentsus – meditsiinist just selleks puhuks meelevaldselt laenatud mõiste – tabavamat metafoori kui jonn või paks nahk? Mõned võimalused: probleemile ei hakka hammas peale, tee või tina, nagu hane selga vesi; ummik, umbne (olukord, süsteem); hakkab/paneb/punnib vastu; paksu nahaga, tuim süsteem, tuim kui tallanahk …
PS. PS. Sõna „komplekssus“ vastena kiideti 2023. aasta sõnause võistlusel heaks „põimsus“, Kaupo Vipp hakkas seda kasutama juba 2017. Tõlkijad ja süsteemimõtlejad, olge moodsad!
1 Ugo Bardi, The Seneca Effect: Why Growth is Slow but Collapse is Rapid. Springler, 2017.
2 Kõige tuntum ühisvara tragöödia teesi kummutaja on Elinor Ostrom, keda on selle eest lausa Nobeli majanduspreemiaga tunnustatud (2009). Ostrom on näidanud, et loodusvarade kestliku kasutustava kujunemise eelduseks on piiritletud kohalik iseseisva otsustusõigusega kogukond ning ühis- ja eraomandi kohaspetsiifiline laad ja tasakaal. Vt Elinor Ostrom, Governing the Commons: The Evolution of Institutions for Collective Action. Cambridge, UK: Cambridge University Press, 1990.
3 Herman E. Daly, Beyond Growth: The Economics of Sustainable Development. Boston: Beacon Press, 1996.
4 Lucas Buchhholz, Tasakaalu raamat. Vestlused kogi tarkadega. Koosoloome Koda MTÜ, 2024.
5 Palju tsiteeritakse versioone Maailmapanga ringlusse lastud väitest, et põlisrahvaste eluala pakub peavarju neljale viiendikule järelejäänud elurikkusest, kuigi põlisrahvad moodustavad kahekümnendiku maailma rahvastikust ja elavad viiendikul maast. Ses väites on omajagu tõendamatut numbrimaagiat ja linnalegendi, kuid selge on, et põlisrahvaste asualad on tõesti ebaproportsionaalselt elurikkad.
6 Lyla June Johnston, Architects of abundance: Indigenous Regenerative Land Management and the excavation of hidden history. PhD thesis, 2022.
