Margo Tedre uuslavastus „Lühis“ Iisraeli näitekirjaniku Noa Lazar-Keinani sulest räägib Taavist (Ott Aardam) ja Kadrist (Maarja-Mitt Pilchen), neljakümnendates eluaastates paarist, kelle näiliselt toimiv suhe ähvardab laguneda, kui nende poeg Robin saab autismidiagnoosi. Taavi püüab olukorraga toime tulla nalja, õlle ja eiramise teel, Kadri aga otsib vastuseid, spetsialiste ja lahendusi, kuni normaalsuse säilitamise pinge mõlemad väsitab enam kui kriis ise. „Lühis“ on lugu perest, kes peab oma „katkise“ lapse parandamise asemel ise muutuma.
Selle muidu üsna traditsioonilist trajektoori pidi kulgeva erivajadustega lapse vanemate kogemusloo vormiline eripära on osalusteater. Nii autistlikku Robinit kui ka tema õde Emmat, samuti vanavanemaid, terapeuti ja veel mõnda tegelast kaasatakse esitama inimesed saalist. Ma ei tea, kas oma elulise emakogemuse üles kirjutanud Noa Lazar-Keinan on kokku puutunud psühhodraama teraapiavõtetega, aga publiku kaasamise viisidest kajavad mõned psühhodraama võtted läbi.
Kui publikust ühele poisile öeldi „teie olete nüüd Robin“ või (meie etendusel) esireas istunud kriitik Karin Allik õe Emma rolli valiti, siis see meenutas selliseid psühhodraama tööriistu nagu rollivõtt või abiego ehk grupiliige, kes mängib protagonistile olulisi isikuid, et mingi olukord saaks kehastatud. Meie etendusel pisteti kriitik Pille-Riin Purjele ruupor pihku, et ta hüüaks Kadri sisekõne kehastades „te olete halb ema“. Ka selle häbistava hüüatuse korduvas kuuldavale toomises võib leida teraapilise ekspositsiooni loogikat.
Näidendi teksti lugedes lisandub sellele veel metateatraalne kihistus, sest see „roll“ ongi mõeldud eelistatavalt saalis istuvale naiskriitikule: „KADRI (pöördub teise naise poole, näiteks saalis istuva teatrikriitiku poole). Ja teie? Kas teie arvate, et ma olen halb ema? TEATRIKRIITIK. … KADRI. Te võite mulle kõva häälega öelda: „Te olete halb ema.“ TEATRIKRIITIK. Te olete halb ema. KADRI. Kõvemini. TEATRIKRIITIK. Te olete halb ema. KADRI. Teate mis, võtke see (annab talle ruupori). Öelge seda nüüd uuesti, aga alles siis, kui ma teile märku annan (helistab hotelli vastuvõtuleti kella). TEATRIKRIITIK (ruuporisse). Te olete halb ema.“
Kellelgi publiku hulgast lasti teha midagi moraalselt ebamugavat. Hirmu ja häbi tunne kutsuti turvalises raamistuses esile, et näidendi tegelane Kadri saaks seda esmalt taluma õppida ja siis võimaluse anda sellele torkele teine tähendus. Kusjuures päriselt teraapiline saab selline kogemus olla vaid ootamatult kaasatud publiku esindajale (näitleja on ju laval ja rollis). Pille-Riin Purje, kel on suurepärane lava- ja eetrihääl, võttis viimase ettenähtud ruuporisse hüüu ajaks võimu taas enda kätte ja ütles Kadrile vastu ootusi „te pole halb ema“, lõpetades tegelase teraapiasessiooni heatahtliku sisekõne ümberkodeerimise aktiga.
Tavapäraselt on kriitik teatris väline vaatleja, kes sõnastab hinnangu pärast etendust. Selles stseenis pöörati olukord radikaalselt ümber. Näidendi tegelane – Kadri – annab kriitikule teksti, helivõimendaja ning dikteerib sekkumise rütmi ja valjuse. Kriitik ei hinda enam teost, vaid kehastab tegelase sisemist süüdistajat. Aga võim selles stseenis on tegelase, õigemini näitekirjaniku käes: narratiiv ei ole kriitiku kontrolli all, ta allub autorile. Et sellise allutatuse korral võib kriitikule osaks saada mingitest pingetest tervenemine, seda näib VAT-teater kindlalt uskuvat, sest lavale kutsuti veel kolmaski kriitik – Heili Einasto –, kes kandis Narva-Jõesuu spaahotelli administraatori osa ette hiilgava enesekindlusega. Mitte et kriitiku lavalekutsumises oleks midagi erakordset, aga ruuporistseen näitab, et Noa Lazar-Keinani tekstis on veel teemasid lisaks autistliku lapse vanemlusele.
Vaatajad said peale laste, sisemise kohtumõistja, Taavi sõbra Mehise ning hotelliadministraatori kehastada ka institutsioone, kellega vanemail tuli suhelda (lasteaed, arstid), ja perekonda (vanavanemad). Nii tehti nähtavaks laiem peresüsteem. See on omane pereteraapiale, kuigi siin esitatud dramaturgilises vormis ja, nagu öeldud, teraapiline pigem kaasatutele kui pingeid ravivale paarile.
Otsesuhtlus publikuga sunnib eriti Ott Aardamit veiklema konferansjee ja tegelase rolli vahel. See võiks teoorias Eesti publiku reserveeritust arvestades põhjustada kohmetust, aga kohmetu olukord sobib Aardamile, kohmetute meeste mängimisel tunneb ta end nagu kala vees. Üllataval kombel sel etendusel seesuguseid väga ei tekkinudki.
Maarja Mitt-Pilcheni kimbatus nii ärevalt last terveks ravida püüdva emana kui ka mehe käitumises pettunult Narva põgenenud naisena mõjub kord sooja ja siirana, siis kui karikatuurse sit-com’i tegelase seisund. Sit-com’ilikult mõjub ka Iir Hermeliini lavakujundus, mis on ehk isegi pingutatult lapselik. Äkki muu hulgas sellepärast, et publikust kaasatuil oleks turvaline laval mängida?
Kahe peategelase psühholoogiline kontrast on puhas ja loogiline. Isa Taavi fantaasia on „ravida“ mängu kaudu. Taavi „Supertohtri“ müüt on tema viis kriisiga toime tulla: naljaga olukord taas kontrolli alla saada. Mõlemad taipavad lõpuks, et nende kohastumine ei lahenda midagi, sest lapse erivajadus on jääv.
Nii Noa Lazar-Keinani tekstis kui ka Margo Tedre lavastuses mõjub huumori ja valu täpne põimumine: paljud stseenid algavad naljaga ja lõppevad valuga (või vastupidi). Eraldi sümbolsüsteemi moodustavad lavalises tegevuses esinevad kittel, lusikad, lamp, telefon, redel, ruupor – need pole juhuslikud, vaid omandavad stseenides emotsionaalse tähenduse. Robinile on Supertohtri kittel nagu kest: see hoiab maailma koos. Kui kittel katki läheb või kaob, laguneb ka taluvus ja algab eskalatsioon. Samamoodi omandab Robini pidevalt põrandale visatav lusikas seose Taavi enesevalitsusega.
„Lühise“ kõige otsesem kujund on aeg-ajalt laelambist kaduv elekter. See markeerib stseenisiirdeid ja sisemisi murdekohti, aga ka Taavi või Kadri närvisüsteemi blackout’i, mil mõistus, keel ja viisakus korraga ootamatult kaovad nagu vool virvendavast lambist. Nutitelefoniga, mis on üha enam saanud ka meie lavareaalsustes normaalseks rekvisiidiks, võimleb Ott Aardam kohe etenduse alguses isegi närviajavalt palju. Tekkis tunne, et näitleja saab nüüd lõpuks Eesti telefonipuudega publikule mõnuga tagasi teha.
Keskse sümbolobjektina laval tihedat kasutust leidval ehitusredelil aeg-ajalt turniv Taavi ei tunne end seal sugugi kindlalt. See ebastabiilne tugi on paralleel ta pere vaimsele olukorrale: vanemate jalgealune kõigub, sest toetutakse valelootusele, et laps on varsti taas tavaline. See redel on ühelt poolt lühise parandamise instrument, aga samal ajal satub parandaja ise seal lõksu. Ruuporit Purje käes sai juba mainitud, aga lisaks heli valjendamisele toob see esile, kui absurdselt võimendatud ja kare võib olla puudega lapse vanema ennast süüdistav sisekõne.
Dramaturgiliseks puudujäägiks võib pidada asjaolu, et erivajadusega Robinist on näidendisse jõudnud peamiselt tema autistlikkus. Tema erivajadus on konflikti käivitaja ja pinge näitaja, Robin pole täisvereline tegelane. Lõpus tasakaalustab seda väike, ent kõnekas kitlita magama jäämise võit. Ka Robini tekstis viidatud superkangelase identiteet korvab siin üht-teist. Näidendi keskmes ongi rohkem vanemate läbielamised, Robin ilmub tekstis valdavalt diagnoosimustri ja vanemate projektsioonide kaudu, mitte autonoomse subjektina.
Epiloog annab lõpuks hääle ka muidu statisti ossa taandatud Emmale. Too on perekonna kõrvaltegelaseks surutud keskpunkt: laps, kes tajub kõike, mäletab (peab päevikut) ja tõlgendab, kuid kelle vajadused ei mahu perekriisi fookusesse. Ta hoiab omaette ja on haavatav, tema headus ja abivalmidus toimivad ka enesevaigistusena: ta õpib selles loos, et ruumi ja tähelepanu saavad need, kel on kriis.
Lõpus, kui Taavi loeb katke Emma päevikust, pöördub näidend korraks Robini ja vanemate loost Emma loo juurde. Selle päevikukatke esitamisega tuuakse esile peredünaamika ebaõiglus ja antakse hääl vaiksele kannatajale. Kogu näidendi jooksul on Emma samuti pigem funktsioon (küsimuste esitaja, „normaalne“ laps). Lõpus saab ta lõpuks oma minakõne: on oma nähtamatuse pärast tige ja solvunud tüdruk.
Kuna „Lühises“ kasutatakse publikut samuti kitsastes rollides, siis on Emma päevikust loetud lause „mul on ainult väike osa“ ka torge teatri aadressil: kriisiloos kipub ka laval tähelepanu koonduma kõige dramaatilisemale tegelasele. Teatris käies tasub vahel küsida: ega me äkki kellestki mööda vaadanud?
