See artikkel on järg Sirbis 28. märtsil ilmunud artiklile „Murdeealiste lugejate kirjanduse kaitseks ehk Kas esimesed üksteist eluaastat on olulisemad kui järgmised üksteist?“. Kirjutan noorte­kirjaniku vaatevinklist. Saanud hariduse Tallinna tehnikaülikoolis, olen koostanud kahes valdkonnas ka strateegia­dokumente, rakenduskavasid ja analüüse. Selle artikli kirjutamise käigus suhtlesin mitmete noortekirjanike ning noortekirjandusega seotud inimestega. Loodan, et artikkel elavdab mõttevahetust noortekirjanduse üle ja et sel teemal ilmub veel kirjutisi.

Mind huvitab praegune olukord, ja eelkõige mitte just väga glamuurne teema, nimelt eesti noortekirjanduse statistika ehk viimasel viiel aastal noortele vanuses 12–15 ja 16–18(21) suunatud ilukirjanduslike esmatrükkide arv. Tutvusin ühtlasi meie põhjanaabrite statistikaga – mitte selleks, et meie noortekirjandust parastada või halvustada, vaid et luua taustsüsteem. Eesti noortekirjandus ei ole üksik laid meres, ümbruskonnas on suuremaid ja väiksemad keelesaari, ka peaaegu niisama väikseid laide kui meie oma. Põhjanaabrite noortekirjanduse olukord annab tausta, kuid seejuures ei tohi unustada, et Eestis on elanikke Soomega võrreldes üle nelja korra vähem. Ei saa eeldada, ja keegi ilmselt ei eeldagi, et meil peaks noortekirjandust ilmuma niisama palju kui neil, või et meie autorite töid peaks tõlgitama sama palju kui soomlaste omi. Arvesse tuleb võtta ka seda, et Nõukogude ajal arenes meie noortekirjandus hoopis teistsugustes tingimustes ning murrangulistel 1990ndatel tuli tagasilöök: on väidetud, et sel kümnendil ilmus eesti autorite noorteromaanide esmatrükke vähem kui ühel käel sõrmi.

Põhjanaabrite ja meie statistika ning viimasel viiel aastal noortekirjanduse vanemale vanuserühmale suunatud Eesti autorite teoste ülevaate põhjal tõuseb eesti noortekirjanduse arengu seisukohalt esile kolm suurt probleemi: väga vähe tõlkeid teistesse keeltesse, agentide puudumine ja avalikkuse vähene emotsionaalne toetus.

Noortekirjanduse funktsioon ja ajalugu

Kui terminit „noorte täiskasvanute kirjandus“ (young adult literature – YA) 1960. aastate lõpus Ameerika Ühendriikides esmakordselt kasutati, märgiti sellega realistlikku väljamõeldist, kus tegevus toimub tõepärases keskkonnas ning käsitletakse teemasid, mis huvitavad 12- kuni 18aastasi noori. Teaduskirjanduses peetakse noortekirjanduse esimeseks teoseks J. D. Salingeri romaani „Kuristik rukkis“ (1951), mis ilmus eesti keeles esmakordselt 1961. aastal (tlk Valda Raud). Salinger oli üks esimesi, kes pidas oma tekstides silmas noorte keelekasutust. Algselt täiskasvanud publikule mõeldud teose vormi iseloomustavad mõtete vaba kulgemine ja 17aastase minajutustaja sisemonoloogid. Kuigi Salinger polnud sugugi esimene selle vormi viljeleja, hakati noort minajutustajat pidama noortekirjanduse üheks iseloomulikumaks jooneks.

Noortekirjanduse väärtuseks on peetud ja peetakse tänapäevalgi noorele lugejale pakutavat võimalust näha oma elu raamatulehtedel peegeldumas, selle võimet suunata mõistma ja kaasa tundma. Raamatuvõõrale noorele võib see jääda kättesaamatuks. Paljud noortekirjanikud on oma intervjuudes maininud, et noored on huvitavad, sest muutuvad sel eluperioodil niivõrd kiiresti. Noortekirjanikke köidabki noorte intellektuaalne ja emotsionaalne areng, samuti vastuolulisus. Noor tunneb ühest küljest kõikehõlmavat vajadust kuhugi kuuluda, ent mõnel juhul on sama tugev ka ta soov olla ainulaadne ja teistest eristuda. Erinemine tähendab aga seda, et ei kuuluta mitte kellegi hulka ning ollakse kõrvalejäetu. Võimalus samastuda raamatu lehekülgedel eakaaslastega võib anda noorele kindlustunde, et ta pole üksi, et temasuguseid on kuskil veel.

See äratundmine ei pea sugugi tulema ainult realistlikke kujunemis- ja kasvamisromaane lugedes. Nii nagu noortekirjanduse mõiste on vanuseliselt laienenud, ei hõlma see ka enam ammu vaid probleemromaanidesse kätketud realistlikke väljamõeldisi, vaid sellest on saanud üks dünaamilisemaid, loominguliselt põnevamaid valdkondi, mis tervitab uudsust ja kunstilist eksperimenteerimist. Sarah J. Maasi „Rooside ja okaste koda“ või Suzanne Collinsi „Näljamängud“ ei ole mitte sellepärast üle maailma armastatud, et nende sündmustik peegeldab tegelikkust, vaid seetõttu, et loo äratatud emotsioonid peegeldavad tegelikke.

Noortekirjandus muutub ja areneb koos ühiskonna ja kultuuriga. Realistlikud kujunemis- ja kasvamisromaanid (ning noorteromaanid laiemalt) on justkui noorte elu dokumenteerijad. Just nii mõjuvad aastakümneid hiljem pärast romaani ilmumist näiteks Aino Perviku „Õhupall“ (1969), Holger Puki „Rikas suvi“ (1969) ning Aidi Valliku „Kuidas elad, Ann?“ (2001).

Kas inglise keelest tõlgitud noortekirjanduse osakaal väheneb?

Möödunud viie aasta jooksul on 16- kuni 21aastastele lugejatele lastekaitse liidu ja lastekirjanduse keskuse koostatud hea noorteraamatu nimistu kaudu soovitatud 23 tõlgitud raamatut. Näiteks norra keelest on nimistusse jõudnud Ane Barmeni „Unenäod ei tähenda midagi“ (tlk Riina Hanso, Eesti Raamat, 2022), taani keelest Janne Telleri „Mitte midagi“ (tlk Eva Velsker, Eesti Raamat, 2022), saksa keelest Benedict Wellsi „Hard Land“ (tlk Bibi Raid, Rahva Raamat, 2023) ning soome keelest Salla Simukka „Vangistatud“ (tlk Kadri Jaanits, Pegasus, 2022) ja Mari Kujanpää „Koleda tüdruku päevaraamat“ (tlkEvelin Banhard, Varrak, 2024) jt.

Enim tõlgitakse noorteraamatuid eesti keelde siiski inglise keelest, mõnel juhul ka alles pärast seda, kui need on maailmas edu saavutanud. Ometi müügiarv kahaneb. Noorteraamatute müügi vähenemise põhjuseks on peetud asjaolu, et noored lugejad, kes oskavad inglise keelt, loevad neid huvitavad raamatud läbi kohe nende ilmudes, originaalis, jäämata ootama eesti tõlget. Võib eeldada, et kirjastused üle maailma püüavad edaspidi pakkuda rohkem oma riigis loodud algupäraseid tekste ning ka muust kui inglise keelest tõlgitud teoseid. Niisugused asjaolud võiksid väliskirjastajatega suhtlemisel ja teoste tõlkeks pakkumisel anda paremad võimalused ka eesti keeles kirjutavatele autoritele.

Sel taustal paistabki märgiline noortekirjanduse käekäik Soomes: 2022. ja 2024. aastal noortekirjanduse tõlgete osakaal langes, sealsete autorite teoste arv seevastu tõusis. 2024. aastal ilmus seal algupärast noorte ilukirjandust peaaegu kaks korda enam kui tõlkeid (vt tabel 1).

Selgituseks: Soomes peetakse aasta jooksul ilmunud lastele ja noortele suunatud esmatrükkide kohta arvestust kaheksas kategoorias¹. Lisatud on rida, kus on aastate kaupa kirjas soome keelest teistesse keeltesse tõlgitud laste- ja noorteraamatute arv².

Soomlastel on oma autorite teoste tõlkeks pakkumisel pikk ja edukas ajalugu. Kõige enam on viimastel aastatel soome kirjandust tõlgitud just eesti keelde. 2020. aastal teatas Soome laste­kirjanduse instituut, et aastate jooksul on soome laste- ja noortekirjandust tõlgitud juba 22 keelde. Nende seas oli toona 1712 teost, millest mõni oli tõlgitud mitmesse keelde. Kokku oli 4086 erinevat tõlget³. Märgitakse, et aastaga lisandub keskmiselt 200 laste- ja noorte­kirjanduse tõlget.⁴ 2024. aasta siiski nii edukas ei olnud: lisandus 138 tõlget. Soome kirjanduse teabekeskus ehk FILI⁵ (Finnish Literature Exchange), kes esitab oma kodulehel aruandeid sealse kirjanduse ekspordi väärtuse arengu kohta, väidab, et aastal 2022 saadi Soomes tõlke­õiguste müügist ja autori­tasudest tulu ligikaudu 3,9 miljonit eurot, sellest 46% moodustab laste- ja noortekirjandus. Kuna arvesse ei võetud neid autoreid, keda esindavad välisagendid, oli ekspordi tegelik väärtus tunduvalt suurem.

Missugune on samal ajavahemikul Eestis laste- ja noortekirjanduse esmatrükkide statistika? Ülevaate saamiseks koostasin soomlaste eeskujul tabeli (vt tabel 2). Aluseks on võetud lastekirjanduse keskuse koostatud mitteametlikud kirjandusnimestikud aastatest 2020–2024. (Võimalik, et eri spetsialistide arvamuse lisamisel arvud pisut erineksid.)

Selgituseks: Eestis on tavaks eristada noortekirjanduse puhul kaht rühma. Määratlusega „Noortekirjandus 12aastastest kuni 15aastasteni“ viidatakse raamatutele, mis võiksid sobida tegelaste vanust, raamatu sisu ja/või mahtu aluseks võttes noortekirjanduse nooremale vanusegrupile ehk murdeealistele, määratlusega „noortekirjandus 16aastastest kuni 18(21)aastasteni“ raamatud vastavalt vanemale vanusegrupile.

Eesti algupärast noorte ilukirjandust ilmus 2024. aastal 2,5 korda vähem kui tõlgitud noortekirjandust. (Soomes oli olukord peaaegu vastupidine.) Kui võrrelda koguarve, siis Eestis ilmus 2024. aastal 5,95 korda vähem algupärast noortekirjandust kui Soomes. Tõsi, nagu juba mainitud, siis on ka Eesti elanike arv Soomega võrreldes väiksem ning meie noortekirjanduse ajalugu erineb põhjanaabrite omast suurel määral.

Eesti eripalgeline noortekirjandus

Piiratud valik kahtlemata mõjutab noori lugejaid. Kui see on liiga väike, loetakse rohkem inglise keeles või loetakse lihtsalt vähem. Sama mõju on ka informatsiooni puudumisel: kui noor ei saa teada, et ilmunud on eesti autori noorteromaan või huvipakkuv tõlketeos, siis seda raamatut lihtsalt ei leita ja see jääb raamatukoguriiulile tolmama (halvimal juhul see riiulile ei jõuagi, sest raamatukogude rahalised võimalusedki on piiratud).

Möödunud viie aasta jooksul on 16- kuni 21aastastele noortele lastekaitse liidu ja meie lastekirjanduse keskuse koostatud hea noorteraamatu nimistu kaudu soovitatud 11 eesti algupärandit (kõik need on allpool ka nimetatud).

Eesti autorite realistlikud kujunemis- ja kasvamisromaanid (mõnel juhul ka ulmekirjanduse teosed) väärivad erilist tähelepanu kas või ainult seepärast, et nende tegevus toimub siin, Eestis. Tõenäoliselt ei saa ükski tõlketeos Eesti noorte elu kujutada nii, nagu teevad seda meie oma autorid. Lisaks klassikalistele (aga mitte vähem oluliste) esimese armumise, armastuse ja eneseleidmise teemale on esile kerkinud veel niisugused teemad nagu gümnaasiumi lõpetamine ja elluastumine, koolivahetus ja uude koju kolimine, noorte kogetud vaesus ja ebavõrdsus, keskkonnaaktivism, nutisõltuvus, kiusamine ühismeedias jm.

Realistlike kujunemis- ja kasvamisromaanide ritta sobivad Ene Sepa „Lumelinnu surm“ (Eesti Raamat, 2020), Heli Künnapase „Mälestusteta suvi“ (Heli Kirjastus, 2020), Merilin Paas-Loeza „Mida silmad ei näe“ (Tänapäev, 2021), Kaia Raudsepa „Lihtsalt ära jää üksi“ (Tänapäev, 2021), Marilyn Jurmani „Mul Hakkasid Päevad. #eionei“ (Lyynik, 2021), Tuuli Tolmovi „Esimene käik“ (Eesti Noortekirjanduse Ühing, 2023), Kristi Piiperi „Esimene kord“ (Tänapäev, 2023), Liina Vagula „Lenda, vaba lind“ (Tänapäev, 2023), Reeli Reinausi „Iiris, ilu ja instapildid“ (Ronk Ronk, 2024) jt.

Mitmest raamatust käib probleemina läbi narkootikumide tarvitamine. Enim on teema esil Evelin Alliksaare ja Silja Kerge noorte krimiromaanis „Rääkimine hõbe, vaikimine kuld“ (Tänapäev, 2022).

Õigusest olla enda moodi, sallimise, sallimatuse ja eneseleidmise (sealhulgas seksuaalse sättumuse) teemat käsitletakse näiteks Laura Evisalu romaanis „Õiged mehed“ (Hea Lugu, 2024) ning ka Sven Mikseri „Varedas“ (Rahva Raamat, 2023). Viimast pole küll noorteromaanina määratletud, kuid mitmete noortekirjanike ja paljude lugejate hinnangul see seda siiski on.

Omanäolisena eristub rahvusvahelisse laste- ja noortekirjanduse kataloogi „The White Ravens“ ehk „Valged varesed“⁶ valitud Lille Roometsa vabavärsiline ajalooline romaan „Mina ja August“ (Hea Lugu, 2023). Samuti torkavad erilisena silma Anete Kruusmäe tudengielu troopilises Indoneesias kirjeldav „Viimane päikesetõus“ (Tänapäev, 2024) ja Mia Cordelia Kitsingu õrn, mõtlik ja tundelise keelekasutusega päevikusissekannetest koosnev eneseleidmise lugu „Vanaema, miks sa mind ära ei tunne?“ (Hea Lugu, 2023).

Eelkõige ingliskeelses maailmas on lugejate valiku lihtsustamiseks 2009. aastast raamatukaantele sugenenud termin „uus täiskasvanute kirjandus“ (new adult (NA) fiction). Seda määratlust võib kasutada ka näiteks Mariann Rückenbergi usutavate karakterite ja sorava keelekasutusega romantilise põneviku „Hull elu“ (Varrak, 2021), Katariina Libe romaani „Ohverduste sügis“ (Varrak, 2021) ja Koidu V. G. Ferreira sarja „Kui armastus külmutab südame“ (Koitev, 2022–2023) puhul. Viimati nimetatud sari võiks sama hästi olla esitatud ka fantaasiakirjanduse lõigus.

Ulmekirjanduse laia vihmavarju all on viimasel viiel aastal ilmunud teisigi ägedaid teoseid. Ja nagu noorteromaanide puhul sageli, ei ole need tingimata ainult noortele mõeldud. Teoste suhtelist rohkust arvestades tundub, et ulmekirjandusel läheb üldpildiga võrreldes hästi. Teadusulmest paistavad meisterlikena silma Maniakkide Tänava „Laeva­kaitsjad“ (Lummur, 2021) ja Mairi Lauriku „Grathelia“ (Lummur, 2024).

Noortele suunatud fantaasiakirjandus tõukub sageli rahvapärimusest, kus lugude tegevus toimub pealtnäha tavalises ümbruskonnas tänapäeva Eestis. Sellised on näiteks Berit Sootaki romaanitriloogia „Viimane hingelind“ (Raudhammas, 2020–2023) ja Grethe Rõõmu fantaasiaromaan „Kaarnapuu“ (Varrak, 2023). Lugejad on need teosed hästi vastu võtnud, ja „Kaarnapuu“ autor pärjati Tartu lastekirjanduse auhinnaga. Lugejaid on köitnud ka Meelis Krafti paranormaalne noortepõnevik „Tiuhkamäe“ I-II (Soorebane, 2021, 2024). Fantaasiakirjanduse debüütide seas väärib veel esiletõstmist Krista Logbergi „Maagi­lise maailma vardjad“ (Eesti Raamat, 2024).

Visuaalse kommunikatsiooni kasvava tähtsuse tuules pakutakse noortele lugejatele koos ilukirjandusliku tekstiga aina sagedamini ka pilte. Siin nimetatutest on illustreeritud näiteks „Õiged mehed“ (Karoliina Suve pildid), „Grathelia“ (Karoliina Tomassoni pildid) ning „Iiris, ilu ja instapildid“ (Marja-Liisa Platsi pildid). Pakutakse mõistagi ka koomikseid ja graafilisi romaane. Joonas Sildre graafiline romaan „Värviline Mägi“ (Konrad Mägi Sihtasutus, 2023) ja Veiko Tammjärve „Rehepapp. Novembri esimene pool“ (Vida Verde, 2021) pole tingimata suunatud vaid noortele, kuid sobivad kahtlemata ka neile.

Noori luule ja proosaluule lugejaid võivad kõnetada Aliis Aalmanni „Verihaljas“ (SA Kultuurileht, sari „Värske raamat“, 2021) ja „Väe võim“ (Tuum, 2023), Hanneleele Kaldmaa „Sinustki võib saada fossiil“ (Hunt, 2022), Reijo Roosi „kured kotkad kajakad“ (Näo Kirik, 2022), Sanna Kartau „Ma hääletan selle sõja poolt oma kehaga“ (Tuum, 2022), Mirjam Parve „Varjukeha“ (Puänt, 2023), Gregor Kulla „Peenar“ (SA Kultuurileht, „Värske raamat“, 2024), Janika Läänemetsa „Linnupetja“ (Puänt, 2024), Maarja Pärtna „Ülestõusmise serval“ (Tedretäht, 2024), Päiv Dengo „Kilpkonn üheks päevaks“ (Hunt, 2024), Karola Ainsari luuletused ajakirjas Värske Rõhk (nr 85) ja mitmete teiste tööd.

Kirjandusajakiri Värske Rõhk tutvustab järjepidevalt laiemale publikule uuemat noort kirjandust, vahendades nii luulet, proosat, tõlkeid, kriitikat kui ka esseistikat. Mida tähendab noor kirjandus? Värske Rõhu eapiir on kõrgemal kui eespool statistikas esitatud 18 või 21 eluaastat. Ajakiri ootab kaastöid kuni 33aastastelt autoritelt ja teeb igal kevadel ka kokkuvõtte aasta jooksul ilmunud alla 35aastaste autorite esikteostest (luule ja proosa). Debütantide arv on viimase viie aasta jooksul kõikunud: kui 2022. aastal oli debütante 22, siis 2024. aastal vaid kuus⁷. Kuue debütandi teoste seas oli 2024. aastal kolm romaani.

Olen koos autori nime ja teose pealkirjaga esile toonud ka kirjastuse, sest näib, et anda Eestis välja noorteraamat on omalaadne kangelastegu. Lisaks nimetatutele mõeldakse noortele kindlasti ka Päikese ja Postimehe kirjastuses ning Ersenis ja Fantaasias.

Tõlked ja agendid

Salla Simukka, tuntud, tunnustatud ning palju tõlgitud Soome noortekirjanik, tõdes 2014.aastal Sirbile antud intervjuus: „Kahjuks valitseb Soome laste- ja noortekirjanduse taseme ja sellele pööratava tähelepanu vahel vastuolu. Seda tõlgitakse ohtralt võõrkeeltesse .., kuid sellest hoolimata käsitleb meedia laste- ja noortekirjandust ja -kirjanikke, nagu need oleksid täiskasvanute kirjandusega võrreldes teisejärgulised.“⁸

Meie noortekirjanduse ja -kirjanike olukord on 11 aastat hiljem üsna samasugune. On aga üks oluline erinevus: eesti autorite noortekirjandust ei tõlgita veel ohtralt võõrkeeltesse. Praeguste andmete põhjal tõlgiti meie autorite laste- ja noorteraamatuid 2024. aastal 21 nimetust (võimalik, et nimekiri veel muutub). Mõni neist tõlgiti mitmesse keelde, nii et kokku ilmus 33 tõlget.⁹ Murdeealistele lugejatele võiksid neist sobida kolm (Reeli Reinausi „Morten, Emilie ja kadunud maailmad“, Juhani Püttsepa „On kuu kui kuldne laev“ ning küllap ka Leelo Tungla „Samet ja saepuru ehk seltsimees laps ja kirja­tähed“) ning 16–21aastastele kaks (Joonas Sildre kõiki lugejarühmi kõnetav „Kahe heli vahel“ ning Reeli Reinausi „Rahel, Anders ja ajaaugud“).

Eesti noortekirjandusel on seljataga üsna pikk, kuid kitsas tee. Lugedes praegu meie noortekirjandust vaheldumisi tõlkekirjandusega, ei jää segama tasemevahe – vastupidi, meil on häid ja omanäolisi autoreid, kelle teosed vääriksid tõlkimist ja palju enam tähelepanu. Tõsine kitsaskoht on hoopis asjaolu, et väliskirjastustega suhtlemiseks puuduvad meie autoritel agendid. Jah, meil on Eesti Kirjanduse Teabekeskus, mis loob ja arendab suhteid väliskirjastajatega, kuid klassikalisi agenditeenuseid pakub Eestis teadaolevalt vaid üks kirjastus, sedagi peamiselt lastekirjanduse vahendamiseks. Iseseisvalt agendi palkamiseks ei piisa päris kindlasti ühe autori honorarist, mis on kuue, kaheteistkümne või isegi enama kuu töö eest ligikaudu ühe keskmise brutokuupalga suurune. Väliskirjastustega suhtlemise probleemi on esile toonud paljud noortekirjanikud. Muret annaks ehk leevendada, kui kultuuriministeerium ja/või kultuurkapital toetaks esialgu vähemalt üht spetsialistiteadmistega agenti, kes võiks vahendada ühekorraga paljude eesti autorite noorteraamatuid.

Kahtlemata innustaksid tõlked eri keeltesse noortele kirjutama nii kogenud autoreid kui ka uusi tulijaid.

Põhjanaabrid on praegu oma noortekirjandusega palju paremas seisus kui meie. Sellele vaatamata tõdeb sealse lastekirjanduse instituudi direktor Kaisa Laaksonen 2024. aastal avaldatud artiklis, et laste- ja noortekirjanduse vallas tegutsevad spetsialistid tunnevad muret laste- ja noorteraamatute halva nähtavuse pärast. Laaksonen tuletab meelde laste- ja noortekirjanduse tähtsust ühiskonnas ning sedagi, et laste- ja noortekirjandus on osa kultuuripärandist. Laaksonen rõhutab, et Soome laste ja noorte lugema innustamine on kõigi täiskasvanute mure: on ülimalt oluline, et soomekeelset laste- ja noortekirjandust avaldataks Soomes ka tulevikus.¹⁰

Eestis märgatakse murelikult, et noored loevad üha enam inglise keeles, ning räägitakse veel murelikumalt noorte lugemis­harjumuse kadumisest. Kas meil aga mõeldakse ka noortekirjanduse tähtsusele samamoodi nagu Soomes?

Artikli statistikale tuginedes saab väita, et Eestis ilmub algupärast noortekirjandust liiga vähe. Sellele vaatamata suhtutakse noortekirjandusse sageli eelarvamusega või ei tunta selle vastu üldse huvi. Leian end aeg-ajalt mõlemast, kuidas keegi üldse veel julgeb oma noorteromaani noorteromaaniks nimetada või mis peale missioonitunde veel noortele kirjutama motiveerib.

Eesti noortekirjandus vajab esmalt meie endi suhtumises otsustavat muutust. Seejärel võiksime püüda tõsta noortekirjanduse nähtavust ning hoogustada selle tõlkimist. Nende probleemide lahendamise tähtsust on raske ülehinnata.

Artikli valmimisele aitasid kaasa Tiina Soopa Eesti Rahvusraamatukogust, Stiina Sild Tallinna Keskraamatukogust ja Mairi Tempel Tartu Oskar Lutsu nimelisest Linnaraamatukogust. Aitäh!