KRISTA KAER: Kui 2007. aasta oli selgelt tuntud kirjutajate suurte romaanide aasta, siis 2008 on toonud suurema mitmekesisuse ja uued teemad. Huvitavad teemad võib aga ka igavaks  kirjutada. Õnneks pole seda juhtunud Tiit Aleksejevi „Palverännuga”, mille tegevus toimub I ristisõja ajal ning mis on kindlasti üks 2008. aasta huvitavamaid romaane. Ainult teema pole määrav ka Mihkel Raua raamatus „Musta pori näkku” – tegu on hästi kirjutatud raamatuga. Seda, kui huvitavaks, nauditavaks ja elavaks on võimalik reisikirja kirjutada, näitas Roy Strider „Himaalaja lugudega”. Eesti ulme, mis on niigi päris korralikul tasemel, on  saanud uut hoogu Leo Kunnase militaarulme teosega „Gort Asryn: Enne viimast sõda”. Luules on mul südamest hea meel, et Liisi Ojamaa üle hulga aja jälle ennast ilmutas. Mulle tundub ka, et sel aastal on saanud hoo sisse üks huvitav suund: mitmed autorid eelistavad avaldada oma raamatud varjunime all. Põhjusi on kindlasti mitmeid, aga oma rolli mängib kindlasti Eesti väiksus ja soov, et raamat elaks tõepoolest oma elu, ilma et autoriga  seonduv seda segaks.

JÜRGEN ROOSTE: 2008. oli kirjanduses üle keskmise aasta. S.t et ilmus raamatuid, mis märgivad mõnusasti me aega ja vaimu, ning ilmus ka neid, mis usutavasti jäävad pikemaks kirjanduslukku. Noh, nii pikaks, kui meile teda antud. Viimase paari aasta proosas on domineerinud meeskirjanike naturalistlikud-grotesksed rämejutud. Kaks ulmelisema koega jõhkrat  lugu Chaneldiori „Kontrolli alt väljas” ja Vahur Afanasjevi „Kosmos” ei pruugi igaühele sobida, aga olid mõnusad lugeda. Nende kõrval mõjub õrnahingelisemana ja realistlikult samuti miskitest mehelikest kvaliteetidest lähtuv Peeter Helme „Puudutus”. Ent, kui päris palju on virisetud, et meil on vähe suuri moodsaid sotsiaalseid romaane, siis Olle Lauli „Niguliste õpilased” vastab mu arvates täiesti noile parameetreile. Ja nagu kirss tordil, nagu kärbes lehmakoogil on aasta lõpul ilmunud Peeter Sauteri „Baby blue”. Üldiseltki on kirjandus naturalismi- ja realismija biograafia- lainele jõudmas, mingi „uus ausus” tõstab pead, lugejad tahavad „päris lugusid”, seepärast siis ka tänavused suurimad menukid, väga hea tundega kirjutatud Mari Tarandi „Ajapildi sees” ja Mihkel Raua „Musta pori näkku”. Dokumentaalsena, psühhoanalüütilise enesevaatlusena mõjus ka  suur osa Elo Viidingu „Pühast Maamast”. Ehk haagib selle suunaga ka ajaloolise materjaliga töötamine – Tiit Aleksejev ja Andrei Hvostov tallavad Ristikivi ja Krossi radu. Kurta pole proosa üle tänavu küll põhjust. Luulega on asjad muidugi veel paremini: kassetlased ja 70ndatel alustanud luulestaarid on tippvormis, Ehin, Runnel, Traat, Sang, Kareva avaldasid võimsad ja tähtsad raamatud. Iseasi, kas Runneli vaimusõnastikku  just luuleks saab nimetada, aga see ongi tore, et miski langeb žanride vahepääle. Erakkondlased on väga heas vormis: Sommer, Kruusa, Mathura andsid kõik mulle põhjust rõõmustamiseks. Esoteerilisem, romantilisem, religioossem, naiselikum oli Liisi Ojamaa ja Jana Lepiku luule; ja vanad õrnahingelised joodikud andsid üle hulga aja välja paar ilusat raamatut… Noortelt meestelt ilmus päris palju lühidat-torkivat absurdiluulet (Oidsalu, Elm,  Meiel tulevad kohe meelde). Ent enim panid mind mõtlema, pead murdma ja tuliseid tundeid tundma tänavu vist Künnapi ja Kangro valimikud. Kusjuures, häid luuletajaid ja luuleraamatuid on veel, ma pole veel sugugi kõike maininud. Pisut halvemini on lugu kirjastustega, mida on liiga palju – tase neil ju ebaühtlane, aga kuulu poolest on nii mõnigi pankrotti minemas, nii et ehk vesi selgib –, professionaalsete  toimetajatega, keda on liiga vähe, palju asju ilmub autoripoolse pooliku visiooniga, ja professionaalsete kriitikutega, keda ei ole üldse, sest neid pole lihtsalt kuskil palgal, ja vist pea keegi ei saa endale juba majanduslikel põhjustel (aeg kulub muule) lubada ülevaadet kõigest maakeeli loodust, seega ka suurema üldistusvõime olemasolu, tegevkriitiku ränka tööd. Eks ta ole.