Tegelikult teebki jäärapäine nüüdistrendide eiramine Eesti ehtekunsti rahvusvahelisel kunstiväljal nii atraktiivseks ja osutab selle nüüdisaegsuse paradoksaalsele kvaliteedile. Kui ehtekunstnik Tanel Veenre vaatleb paari Müncheni näitust, teeb ta tähelepaneku, et „vaikse veendumusega toanurgas oma lossi ehitades võid ühtäkki leida end keskpõrandalt”. Väidetavalt kirjutab Veenre ajaloolise emailikunsti näitusest, kuid on kindel, et ta kirjeldab ka seda, mida taotleb Eesti ehtekunstnike grupp, kuhu ta isegi kuulub.
Tuleb tõdeda, et rahvusvaheline tähelepanu on suunatud küllalt väikesele Eesti ehtekunstnike grupile, kus Kadri Mälk on vaieldamatult juhtfiguur. Välislugejal kerkib küsimus, kuivõrd esindab Mälgu koolkond kogu Eesti ehtekunsti. Mälgu auks tuleb öelda, et ta annab ehte-lisaväljaandes ruumi ka kunstnikele väljastpoolt oma kitsast ringi. Üks näide on Grami grupp, mille liikmete töid iseloomustab värvirikkus ja mängulisus. Nemad järgivad sootuks teistsugust teed kui Mälgu ja tema kaaslaste rahvusvaheliselt tuntud õhuLossi seltskonna väljatöötatud viis.
