Demokraatia kriis on viimasel ajal olnud väga popp teema. Eriti hoogsalt hakati selle üle arutama pärast 2016. aasta Brexitit ja Donald Trumpi esimest valimisvõitu, kuid juba aasta varem tõusis Poolas riiki tüürima rahvuskonservatiivne PiS ehk Õigus ja Õiglus. Nimetatud arengusuund on demokraatiakriisi kuulutavate narratiivide vundamendiks. Kümme aastat kestnud kaitselahingud liberaalse demokraatia ümber on 2024. aastaks päädinud olukorraga, kus vähemalt liberaalsusest (isikuvabaduste kaitse, võimude lahusus) on hakatud lahti ütlema ka demokraatia musterriikides.

Kui poelettidele ilmus eestikeelsena raamat „Kriisis demokraatia? Poliitika, valitsetus ja poliitikakujundus“, tekkis mul sestap kohe küsimus, kas see on järjekordne katse populistlike poliitiliste jõudude valimisedu selgitada? Kas hakatakse rääkima filtrimullidest, tõejärgsusest, ebavõrdsuse süvenemisest ja Venemaa mõjutustegevusest ehk kõigest sellest, mida oleme refräänina viimased kümme aastat analüütikute suust kuulnud?

Aga võta näpust, kreeka poliitikateadlane Yannis Papadopoulos on oma raamatu avaldanud aastal 2013, kui liberaalne demokraatia pakatas vähemalt väliselt veel elujõust. Jah, Viktor Orbáni Fidesz oli selleks ajaks juba kolm aastat Ungaris demokraatlikke institutsioone lammutanud, kuid see raamat ei ole temast. Ainsa viite parempopulistlike jõudude esiletõusele teeb Papadopoulos raamatu lõpus (lk 370), mainides Kreeka 2012. aasta üldvalimistel 7% häältest kogunud Kuldset Koidikut, mis kuulutati kaheksa aastat hiljem Ateena kohtus kriminaalseks organisatsiooniks.

Kuna Papadopoulos kirjutas teose enne, kui liberaalse demokraatia kriis ülemaailmselt lahti rulluma hakkas, siis ei tegele ta sümptomite analüüsiga, vaid osutab kriisi juurpõhjustele. Ja kuigi Papadopoulose analüüs mähkub kohati erialakeele uduloori, on tema tähelepanekud niivõrd tabavad, et sellest tasub läbi närida isegi neil, kes ei õpi ülikoolis politoloogiat ega avalikku haldust.

Massiparteist valimismasinaks

Papadopoulos alustab oma analüüsi erakondadest, mis on XIX ja XX sajandil olnud vahendajateks rahva ja võimu vahel. Teisele maailmasõjale järgnenud lääne demokraatia kuldaeg toetuski suures plaanis elujõulistele erakondadele, mis pakkusid oma liikmetele juhatust ja seltsi põhimõtteliselt hällist hauani. Parteipilet andis ligipääsu mitmekülgsele huvitegevusele teatrist maadluseni ja koorilaulust intellektuaalsete raamatuklubideni. Tegemist oli ametiühingutega sarnaste totaalsete organisatsioonidega, mis küll püüdlesid võimu teostama, kuid neil oli oma selge funktsioon ka võimukoridoridest väljaspool.

Erakondade teostatavale poliitikale tagas legitiimsuse parteide lai ühiskondlik kandepind: poliitika ja poliitikud kasvasid enamasti välja parteistruktuuri seest, erakondade valijabaas oli üsnagi stabiilne, valijate infoväli oli suuresti partei või klassikuuluvuse pinnalt määratletud. Tänapäeval ei kehti enam ükski neist väidetest. Parteid on liikmetest tühjaks voolanud, valijat iseloomustab kas apaatsus või poliitiliste eelistuste voolavus, tugevat parteistruktuuri on asendamas hajusad liidrikesksed erakonnamudelid ning keskmise valija infoväli on digimeedia arenguga pihustunud tuhandeks killuks. Kõige selle käigus on erakondadest saanud tühipaljad valimismasinad.

Papadopoulose kirjelduse kohaselt on massiparteide allakäigu üheks tunnuseks n-ö presidendistumise sündroom ehk erakondade koondumine karismaatilise liidri ümber, kes peab oma isikus kehastama erinevate valijagruppide soove ja igatsusi, kanaliseerima nende meelepaha ja protestivaimu. Erakonna liider on olulisem kui parteiprogramm, millest võib lähikümnenditel saada anakronism, mida ei vaevuta valijatele isegi pakkuma, kuid parteijuhi kuuerevääri puhtana hoidmise nimel töötavad terved PR-osakonnad.

Liidrikeskne parteikonkurents tähendab paratamatult ka seda, et võim erakonna sees koondub peaministri või täitevvõimu tuumiku kätte. Parteijuhi avalike suhete nõunikest võivad saada erakonna liikmed või – mis veelgi hullem – nad hakkavad parteiväliste ekspertidena omama strateegiliste otsuste tegemisel erakonna liikmeskonnast rohkemgi mõjuvõimu. Papadopoulos toob selle juures ühe riskitegurina välja õukonnavalitsuse tekkimise, s.t olukorra, kus erakond muutub valitsuse või tippjuhi käepikenduseks (lk 334).

Kui poliitikast saab sport

Papadopoulose nimi koos mainitud teosega on ka varem Sirbi veergudelt läbi käinud.¹ Ennekõike teatakse teda siinmail poliitika ees- ja tagalava erisuse kontseptualiseerijana. Lihtsustatult tähendab see, et osa poliitilisest protsessist ehk nn eeslava meenutab justkui spordivõistlust. See on vaatajatele arusaadav, meediale hõlpsasti dramatiseeritav, võimaldab lihtsaid vastandumisi, isikukultust ja sensatsiooni.

Poliitika eeslava särab oma täies hiilguses loomulikult valimisperioodil, kuid seegi on nüüdseks venitatud järjest pikemaks. Valimised toimuvad eri tasanditel, erakonnad alustavad kampaaniat järjest varem ja isegi kui järgmiste valimisteni jääb rohkem kui aasta, on meedia pidevas huviorbiidis erakondade reitingud, mille kohta saab Eestiski lugeda peaaegu igal nädalal. Põhimõtteliselt oleme olukorras, kus valimised on alalised.

Rambivalgusest jääb täiesti välja aga poliitika tagalava (mitte segi ajada tagatoaga, kus niite tõmbavad Rain Rosimannused, sest erakondade kuluaarides toimuv on meediamajadele vaata et sama kuum kaup kui Silvia Ilvese uus kallim). Papadopoulos peab tagalava all silmas neid kohti, kus päriselt poliitikaid (ing.k policies) ja seadusi välja töötatakse, ja seda ametnike armeed, kelle koondamisteadet paljud ajakirjanikud ja arvamusliidrid majanduskasvu saavutamiseks pikisilmi ootavad. Papadopoulose väitel on erakonnad järk-järgult poliitikaloome delegeerinud bürokraatiale. Ühelt poolt on seda selgitatud vajadusega tõhususe, teiselt poolt stabiilsuse järele, mida pidevas valimiskonkurentsis erakonnad pakkuda ei saa, ning kolmandaks arusaamaga, et poliitika väljatöötamine eeldab valdkonna eksperdi­tasemel tundmist.

Pinge poliitika ees- ja tagalava vahel joonistus ilmekalt välja koroonakriisi käigus, kui ühtäkki paluti eeslavale terviseameti ametnikud, kes pidid oma ekspert-teadmistega suunama valitsust otsustes, mis ei puudutanud ainult inimeste tervist, vaid ka majanduse toimimist ning laste haridust. Alles siis jõudis paljudele kohale, et eksperdid ei tee väärtusneutraalseid otsuseid – iga otsus on olemuslikult poliitiline. Teiselt poolt illustreerisid nähtamatu haigusega võitlevad poliitikud reaalsust, mille nemad on vaikimisi omaks võtnud, tormates lennujaama, et fotograafidele poseerides teatada kaitsevahendite laadungi saabumisest. Riigijuhtide juhtimisvõimekus piirdubki pahatihti kaamerate ees pooside võtmisega.

Tõsi küll, see on vähemalt ohutum kui avaliku arvamuse uuringute alusel otsustamine, kas parasjagu ekspertide soovitatud piirangud kehtestada või mitte. Papadopoulos kirjeldab, kuidas poliitikud kujundavad meedia kaudu oma arusaama valijate vaadete kohta ja peegeldavad neid siis meedia vahendusel valijatele tagasi. Meediast on nõnda saanud määrava tähtsusega poliitiline toimija, millega on kaasnenud teiste poliitika eeslaval toimetajate meediastumine (lk 85), s.t poliitikud hakkavad serveerima teemasid meediale sobivas kastmes või räägivadki ainult sellest, mis avalikkuse tähelepanu köidab.

Kes võidavad meediastumisest kõige rohkem? Loomulikult populistid, kes on justkui programmeeritud paiskama suust välja mõtteid, mida toimetustel pole võimalik ignoreerida. Populistide reljeefsetele väljaütlemistele või lausvaledele reageerimise kohustus tuleneb ajakirjanike kutse-eetikast, kuid vähemalt samavõrd olulised on polariseerivate seisukohtade kajastamisega teenitud klikid. Papadopoulose hinnangul on demokraatia kriisi üheks juurpõhjuseks fundamentaalne muutus ajakirjanike rollitunnetuses: neil pole tarvis enam ideid levitada ega ühiskonnas sotsiaalset konsensust luua. Ajakirjanike eetika on nüüd peaasjalikult kommertshuvide teenistuses ehk tarvis on toota võimalikult palju sellist sisu, mida saaks väljaande reklaamikliendile kontaktide arvu näol müüa (lk 91).

Süvariik on olemas

Samal ajal kui avalikkuse silme all käib poliitikute vahel justkui titaanide heitlus elu ja surma peale, ei paku tagalava ajakirjandusele erilist huvi. Seal toimuv on keeruline, tehniline, aeglane, ühtaegu sündmusvaene ja tegelasrohke, spordiajakirjaniku eetose omaks võtnud poliitikavaatlejatele tihti ka liiga kompromissilembene. Kes siis ikkagi võitis? Seepärast lastakse tehnokraatidel isekeskis toimetada, mis Papadopoulose arusaama kohaselt võib kohati olla isegi kasulik, sest kompromisse tehakse vahel meelsamini, kui osapooled pole avalikkuse pingsa tähelepanu all (lk 109). Seejuures võivad mõned asjaosalised teha katset seadusloome telgitaguseid meediastada. Selle taustal võib kõlada küll mesijutt läbipaistvusest ja avalikkuse kaasamisest, kuid Papadopoulos märgib, et sageli on eesmärgiks nõnda hoopis lahenduste leidmist takistada.

Seda protsessi sobib ilmestama aastaid topanud arutelu metsanduse uue arengukava ümber. Sääraseid arengukavasid koostatakse ministeeriumides eri valdkondade kohta iga kümne aasta tagant. Harilikult need ei ületa uudiskünnist. Viimase metsanduse arengukava koostamise kirjeldamiseks on aga läinud käibele sõna „metsasõda“. See on üks väheseid näiteid, kuidas poliitika tagalava on suudetud aktivistide eestvedamisel meediastada. Kurjad harvesterid, korrumpeerunud ametnikud, äraostetud teadlased – siin on, millest ajakirjandusel kinni haarata.

Metsasõja näitel paljastub ka miski, mida Papadopoulos nimetab koostöiseks valitsetuseks, mina märksõnastasin selle lugedes kui „süvariigistumise“. Siinkohal ei pea ma silmas mitte salajasi eriteenistuste võrgustikke, mida peab süvariigist kõneledes silmas EKRE, vaid spetsialiseerunud poliitikute, bürokraatide ja eri majandushuvide esindajate vahelist raudset kolmnurka, mis kontrollib otsuste tegemist küsimustes, kus on kaalul suured majandushuvid (lk 189). Metsasõjas moodustasid selle keskkonnaministeerium, riigikogu keskkonnakomisjon, RMK, keskkonnaamet, statistilist metsainventuuri koostav keskkonnaagentuur ning metsa- ja puidutööstuse liit. Need asutused toimetasid sõbralikus sümbioosis, vahetades omavahel juhte, jagades ressursse ja töötades välja poliitikasuundi. See on süvariik, mis on vägagi avalik. Vähemasti kõigile neile, kes on vaevunud süüvima.

Papadopoulos selgitab süvariigistumist asjaoluga, et parteid on liikmeskonna vähenemise ja valijate identiteedi killustumise tõttu otsinud vastukaalu kartellistrateegiatest: „suured erakonnad [on] üritanud [—] võtta kontrolli alla valitsusaparaadi. Nad on järk-järgult imbunud sügavamale riiki, muutudes ise ulatuslikult kartellierakondadeks“ (lk 44). Patronaaži tagasituleku tunnusteks on ametikohad riigi struktuurides või riigi omanduses ettevõtetes, avalikud hankelepingud sõpradele, aga vähem olulised pole süvariigistumise pehmemad vormid, kui „väikesed poliitikaspetsialistidest koosnevad võrgustikud kogunevad kindlate küsimuste arutamiseks, agenda seadmiseks ja poliitika sõnastamiseks väljaspool formaalseid bürokraatlikke kanaleid“ (lk 185).

Paaris kohas võrdleb Papadopoulos koostöist valitsetust otsesõnu suletud klubiga, kus toimuv jääb avalikkuse pilgu alt välja. Vähe sellest, enamasti ei tea avalikkus isegi selliste otsustustasandite olemasolust: „kui Euroopa lõimumine käivitab massides usaldamatuse ja võõrandumise, ei pruugi nii minna kõigi tehnokraatliku poliitikakujunduse mitmesuguste avaldumisvormide puhul, lihtsalt seepärast, et need jäävad suurelt osalt laiale avalikkusele tundmatuks“ (lk 373). Teadmatus ei pruugi muidugi tähendada õndsust, ammugi mitte usaldust. Pigemini võiks arvata, et nähtamatute valitsetusvormide olemasolu ebamääraselt tajutakse ning sellest ähmasest tajust võrsuvadki populaarsed vandenõuteooriad. Nendes on asetatud aga kõige keskmesse üleelusuurune Sorosi figuur, kelle karvase kämbla asemel tuleks rääkida hoopis hargmaisele eliidile tuginevast ja järjest keerukamaks muutuvast rahvusvahelisest süsteemist.

Näiteks kirjeldab Papadopoulos eraalgatuslike rahvusvaheliste regulatiivsete ühenduste tegevust. Nood kiitsid heaks tuhandeid kaubastandardeid, enne kui poolriiklikud organisatsioonid hakkasid neid järgima ja ellu viima (lk 154). Papadopoulos nimetab sellist riikliku õigusruumi mõjutamist pehmeks õiguseks. Sellega paralleelselt on hargmaine ärieliit töötanud selle nimel, et saavutada autonoomia riikliku jurisdiktsiooni suhtes. Niinimetatud kaubanduse delokaliseerimiseks on loodud rahvusvaheline kaubandusarbitraaž, kus kaubandusvaidlustesse segatud partnerid „võivad lepingu järgi olla nõus mitte rakendama riigisiseseid õigusnorme ja riiklikke kohtusüsteeme“ (lk 156).

Konkurents, väärtpaberid, maksuregulatsioon, intellektuaalomandi kaitse, tarbijakaitse – see on Papadopoulose loetelu valdkondadest, mis on kaubanduse delokaliseerimise tõttu eemaldatud avalikkuse ja riiklike kohtute kontrolli alt. Pole siis ime, et inimesed tunnevad, et mäng käib üle nende pea ja kuskil on eliit, kellele ei kehti samad mängureeglid. Papadopoulos põhjendab seda kõike tõhususe taotlusega, mis võib-olla peaks panema mõtlema kõik need, kes tahavad Eesti majanduse elavdamiseks igasuguseid reguleerivaid piiranguid lõdvendada ja loamenetlusi kiirendada. Ehk on kaasarääkimise võimalus väärtus, mis vaatab SKT-kõvera asemel vastu kõrgemate usaldusnäitajatega kaasnevas ühiskonna suuremas sidususes?

Elitaarne kodanikuühiskond

Kuhu on läinud erakondadest lahkunud aktiivsed inimesed? Osa on otsustanud, et parteipoliitika asemel saab ühiskonda muuta ka mõnes vabaühenduses (siinkohal väärib muidugi meenutamist, et ka erakonnad on olemuslikult MTÜd). Papadopoulos kasutab kolmanda sektori tegevusvälja kirjeldamiseks eestkostedemokraatia mõistet ja toob välja, et kodanikuühiskonna algatusi kiidavad retoorikas ka üleilmsed organisatsioonid, nagu Maailmapank, kuid parteide puhul „kahtlustatakse, et nood on osa illegitiimsete valitsejate korrumpeerunud maailmast“ (lk 211). Seetõttu on just nooremad ühiskonnas muutuste ihalejad valinud eneseteostuseks kolmanda sektori, mis tundub räpase parteipoliitika kõrval nii puhas-valge nagu Kristen Michali kampsun. Kummati aga näitab Papadopoulos, et vabaühendustes on demokraatiavajak kohati isegi suurem kui hierarhilise juhtimisstruktuuriga erakondades.

Vabaühendustes toimetavad Papadopoulose hinnangul kognitiivselt võimekamad ja suuremat sotsiaalset kapitali omavad kodanikud, kes ei pea olema erakondade vastu aupaklikud. Kognitiivselt vähem võimekatel oma frustratsiooni väljendamiseks säärast alternatiivset areeni pole, kuigi ka nemad tunnevad järjest sagedamini, et poliitika on neile võõras. Seepärast räägib Papadopoulos poliitilisest kihistumisest ehk struktuursest ebavõrdsusest suutlikkuses poliitikas osaleda. Uued osalusvormid seavad osalemiseks kohati liiga kõrged barjäärid, mis võimendavad poliitilist võõrandumist veelgi. Tekivad struktuursed kõrvalejäetud (lk 58-59).

Vähene esindatus ongi Papadopoulose käsitluses moodsa eestkostedemokraatia peamine probleem. Ka vabaühendused ei tegele aktiivselt liikmeskonna kasvatamisega. Nende fookuses on enamasti olla ministeeriumidele ja ametiasutustele sisuline partner poliitikasuundade ja konkreetsete teenuste väljatöötamisel, pakkudes vajadusel neid teenuseid ka ise. Papadopoulose hinnangul on vabaühenduste mõju tihti suisa pöördvõrdeline nende liikmete arvuga (lk 206-207), sest mida rohkem liikmeid, seda erinevamad on arvamused, mille vahel tuleb saavutada konsensus. Seepärast soosib eestkostedemokraatia kitsamate huvide pinnal koondumist (lk 204) ja laia poliitilise platvormi asemel üksikteemadele keskendumist (lk 57). Äärmuslikus vormis võib see tähendada isegi nn vabaühendusi kohvris. Viimaste puhul on tegemist mõnikord ainult ühest võimekast aktivistist koosneva vabaühendusega, kes reisib konverentsilt konverentsile, pidades ettekandeid laia huvigrupi nimel (lk 144-145).

Papadopoulose arvates peaksid vabaühendused ausalt peeglisse vaatama ja endalt küsima, kui lai on nende esindatus tegelikult, kuidas vastutatakse nende ees, kelle muresid väidetakse esindavat, ning mismoodi on tagatud vaadete mitmekesisus ja ligipääs uutele tulijatele. Kas kõrgharidusega keskklassi kuuluvad eesti rahvusest naised saavad rääkida Eestis elavate naiste nimel? Või käputäis kliimanoori kogu põlvkonna nimel? Kuigi parteid võivad tunduda eilse päevana, on Papadopoulosel õigus, et tänu valijate toetusele ja jätkuvalt siiski ka arvestatavale liikmeskonnale (eriti võrreldes eestkoste-organisatsioonidega) on erakondadel palju tugevam demokraatlik mandaat rahva nimel kõnelemiseks kui „isehakanud esindajatel“ (lk 206).

Osalusdemokraatia pakub plaastrit

Tänuväärselt analüüsib Papadopoulos ka demokraatia kõige värskemat uuenduste paketti, mida ta nimetab „poliitikakujundamise osaluspõhiseks vormiks“ (lk 222). Siia alla kuuluvad rahvahääletused, kodanike kohtud, kaasavad eelarved ja rahvakogud (lk 224, teoses on need miskipärast tõlgitud kui „arutlev hääletamine“, kuigi sisuline kirjeldus vastab „rahvakogu“ omale ja see termin on Eestis kasutusel juba aastaid).

Papadopoulosel ei jagu ka loetletud demokraatiauuenduste suhtes üleliia sümpaatiat. Ühe peamise probleemina toob ta välja asjaolu, et arutelu tulemus pole enamasti seadusandjatele siduv. Pigemini on tegu PR-ventiilidega õhu väljalaskmiseks, mida nägime ka Eesti esimese rahvakogu protsessi käigus, kui kartellipoliitikavastane laiem pahameel vormiti lõpuks riigikogus üksikuteks väikesteks seadusemuudatusteks. Tänu rahvakogule on meil olemas rahvaalgatuse institutsioon, mis pakub aga samuti napilt näiteid² hiljem seadusteks vormunud petitsioonidest. Papadopoulos hoiatab, et osaluse lubamine ja retooriliselt ülespuhumine on ohtlik. Kui osalusega kaasnevad lubadused ei realiseeru, tekitab see üksnes künismi (lk 230).

Ka osalusdemokraatia puhul tuleb Papadopoulos tagasi elitarismi süüdistuse juurde. Tema sõnul jäävad osaluseksperimentidest tihti eemale ühiskonnarühmad, kes tavaliselt poliitikas ei osale. Näiteks toob ta välja, et Euroopas osalevad kaasava eelarve aruteludes haritumad ja poliitiliselt aktiivsemad inimesed, kellel on piisavalt kultuurilist kapitali, kuid osa rahvast on institutsionaalse poliitika kogu täiega hüljanud (lk 236). Papadopoulos küsib, kui legitiimsed on sellised otsused. Ta mainib küll ka rahvakogusid, mis koostatakse põhimõttel, et esindatud oleks läbilõige ühiskonnast. Kuigi selline osalusbarjääre tasandav mehhanism väärib tunnustust, kahtleb Papadopoulos ikkagi selles, kas kohalolust piisab kellegi hääle kuuldavõtmiseks olukorras, kus paratamatult esineb domineerimist ja teatavat enesetsensuuri (lk 232). Teame ju ka Ameerika valimiste näitel, et paljud Trumpi poolehoidjad on soovinud küsitlejate eest varjata isegi valimiseelistust.

Viimaks tõdeb Papadopoulos, et osalusdemokraatia katsetused on küll üllad ja rihivad õiges suunas, kuid toimuvad samas kontekstis, kus „tekivad või arenevad kollektiivselt siduvate otsuste uued vormid, millest suurem osa pole tõeliselt kaasavad või isegi üldse mitte kaasavad“ (lk 241). Piltlikult öeldes on võimalik ülimalt läbipaistvalt ja kaasavalt otsustada, milliseid laste mänguväljakuid omavalitsus ehitab, kuid ettevõtluspoliitika ja investeerimisotsused, mis määravad selle, kas antud omavalitsuses või riigis üldse on piisavalt lastega peresid, pannakse paika kuskil suletud uste taga.

Aegunud seisukohad

Kuigi Papadopoulos jõuab oma teoses põhjalikult ette võtta terve hulga teemasid, alustades demokraatia kandumisest kohtusaalidesse ja lõpetades Austraalia lennuohutusstandardite pärinemislooga, on tema käsitlust 2024. aastal lugedes tajutav digitaalsfääri mõju alahindamine. Papadopoulose uut meediat käsitlev alapeatükk toetub peamiselt nullindatel ilmunud teadustöödele, mis kõlavad kohati väga aegunult. Nagu ka tema näited Barack Obama nutikast digikampaaniast, mille keskmes oli – kujutage ette – Twitteris säutsumine! Papadopoulos tunnistab ka ise peatüki lõpus, et internetisfäär muutub väga kiiresti, mistõttu igasugune hinnang läheb ruttu hapuks.

Ometi oleks teravale kõrvale ka juba 2013. aastal kõlanud kahtlaselt raamatus toodud seisukoht, et inforevolutsioon pole viinud revolutsioonini poliitikas (lk 112). Aga Zuccotti parki ja Syntagma väljakule kogunenud rahvamass? Aga araabia kevad? Viimast Papadopoulos küll möödaminnes mainib, kuid keskendub ikkagi uuringutele, millega mõõdeti, kui palju külastasid valijad kampaaniaperioodil erakondade veebilehti või milliseid veebikonsultatsioone pakkusid riigiasutused kodanikele. Toodud näidetest jääb kohati mulje, et uue meedia potentsiaalist demokraatia mõjutamisel oli uurijatel nullindate lõpuks väga hägune arusaam. Papadopoulose kiituseks tuleb siiski öelda, et näiteks filtrimullide võimaliku ohu markeerib ta oma teoses ära, küll selleks kübergetode mõistet kasutades (lk 116).

Kas võib siis öelda, et demokraatia on kriisis? Papadopoulosel on lugejale siiski häid uudiseid. Toetus demokraatiale kui parimale valitsusvormile on peaaegu universaalne. Kriisis on mitmed demokraatlikud institutsioonid eesotsas valitsuste, parlamentide ja ministeeriumidega. Usaldus poliitikat ellu viiva eliidi vastu on ülinapp (sh ka Eestis³), selle sümptomiks on eliidivastased erakonnad. Papadopoulos rõhutab siiski, et enamik neist pole demokraatia kui süsteemi vastased, erinevalt fašistlikest ja natsiparteidest kahe maailmasõja vahel. Tema väitel on täheldatav suisa „süvenev pühendumus demokraatlikele põhimõtetele“ (lk 61-62).

Raamatu esmailmumisest üksteist aastat hiljem ei kõla säärane diagnoos enam eriti veenvalt. Õigemini kerkib küsimus: kui on terve hulk poliitilisi jõude, kes mängivad demokraatia mängu kaasa, kuid on valmis võimule saades mängureegleid kohe tundmatuseni muutma või võimult kõrvale jäädes mängulaua katki lööma, siis kas saab enam rääkida ulatuslikust toetusest demokraatiale? Ja kas see toetus tagatipuks ongi enam oluline, kui populistide valijad on oma woke-vihas valmis pruuni teerulliga esmalt üle sõitma liberaalsusest ja leppima ka sellega, kui juhusliku kõrvalseisjana saab tolle protsessi käigus vigastada ka demokraatia. Lohutust ei paku siinkohal ka Papadopoulose nending, et rahvas väsib draamademokraatia kangelastest kiiresti, eriti kui nad ei suuda oma ülepaisutatud lubadusi täita (lk 369). Selleks hetkeks võib olla juba liiga hilja.

1 Tõnis Saarts, XXI sajandi poliitikud: ametis, kuid mitte enam võimul. – Sirp 16. VI 2017.

2 Henri Kõiv, Seadusloome ahtad väravad – jala saab vahele igaüks, edasi ainult võimekaimad. – Müürileht 4. III 2021.

3 Usaldus riigikogu ja valitsuse vastu langes oluliselt. – ERR 16. X 2024.