Saksa lavastajal ja režissööril Daniel Kötteril esietendus Berliini etenduskunstide keskuses Radialsystem interdistsiplinaarne lavastus ja dokumentaalfilm „Roden / Kukata Miti / Pembalakan“¹ metsade hävitamisest, mille tagajärjel muudetakse vägivaldselt nii maastikke, ökosüsteeme kui ka kogukondi. Lavastus loob eri meediume kasutades kaleidoskoopilise pildi kolmest piirkonnast – Saksamaal madalmäestiku piirkonnast Reinimaal, Indoneesias õlipalmide istandustest Kalimantanil ning Kongo Demokraatlikus Vabariigis söepõletamise miiliahjudest Lõuna-Kivus –, viies publiku performatiivsele ja kinematograafilisele rännakule poliitiliste ja majandushuvide tõttu kurnatud ja kuritarvitatud maastikel.

Terav autoripositsioon. Daniel Kötteril on lavastaja ja režissöörina kujunenud välja tugev, selgesti äratuntav sotsiaalselt ja ökoloogiliselt terav autori­positsioon. Kötter teeb poliitilist ökokunsti: tema dokumentaallavastused ja -filmid käsitlevad sageli urbaniseerumist ning Aafrikas, Lähis-Idas, Kagu-Aasias ja Euroopas poliitilistes ja majanduslikes huvisfäärides deformeerunud maastikke. Tema lavastajakäekirja iseloomustab erilaadsete meediumide kombineerimine ja orgaaniline kokkusulatamine. Nii nagu ökokunstis ja keskkonnakaitses seisab ta monokultuursuse asemel liigirikkuse eest, sisaldab ka tema immersiivne omailm tummist kunstiliigirikkust nüüdisaegsete etenduskunstide, nüüdiskunsti, strukturaalse dokumentaalfilmi ja eksperimentaalmuusika(teatri) ühiselt jagatud maastikul.

Isegi kui Kötteri lavastusformaadid² erinevad oma mastaapsuselt – mitmeosaliste suuremahuliste produktsioonide kõrval on „Roden / Kukata Miti / Pembalakan“ üle pika aja tema loomingus väiksem ja intiimsem formaat (mis, autorit tundes, võib veel teiseneda ja areneda) –, siis Kötteri ideeline lähenemisnurk on alati mitte vähem kui globaalne ja totaalne, tema kunstnikuhoiak põhimõtteline ja kompromissitu ning sotsiaalne närv lõikavalt terav. Ta käsitleb globaalseid maastikumuutusi („Maastikud ja kehad“, 2019–2022; Rimini Protokolli koostöölavastus „Jagatud maastikud“, 2023), metsaraiet („Roden / Kukata Miti / Pembalakan“, 2025) või ühe eraku elulugu koos oma argirutiini ja utoopiliste fantaasiatega dokumentaalselt ja hüperrealistlikult (kuueosaline filmi- ja muusikateatri seeria „Ingolf“, 2016). Kusjuures sotsiaalsetele ja ökoloogilistele valupunktidele ei osuta ta kunagi revolutsionäärina barrikaadile ronides, vaid annab dokumentalistina looduse ja inimese jälgimiseks aega, et siis märkamatult, ent kindlakäeliselt nööp­nõelatäpsusega publiku sotsiaalset närvi tabada. Igatahes kindel on see, et tema multimeedialavastused muljuvad jälje vastuvõtja intellekti ja emotsionaalsesse mällu

Maastikumuutuste sajand ja elurikkuse kriis. Elame maastikumuutuste sajandil, mida iseloomustab traditsioonilise maakasutuse ja pärandmaastike kadumine, ajalooliste elupaikade teisenemine, hävimine ja nende ökoloogilise kvaliteedi langus, maastike ühtlustumine, põllumajanduse ja metsanduse intensiivistumine, pestitsiidide kasutus, saaste ja urbaniseerumine. Lisanduvad inimtekkelise kliimamuutuse mõjud. Inimese poolt on aktiivses kasutuses juba 75% maakera maismaast ning 66% maailmamerest. Elurikkus on pidevas ja tugevas langustrendis – väljasuremisohus on miljon liiki.³

Daniel Kötter on kapitalismikriitiliselt käsitlenud maastikumuutusi oma eelmistes lavastusprojektides: viieosalises interdistsiplinaarses lavastustsüklis, performatiivses installatsioonis ja 360⁰ filmi seerias „Maastikud ja kehad“, mille teemaks oli ekstraktivism ehk kaevanduste sulgemine Indoneesias Lääne-Paapuas, Kongo Demokraatlikus Vabariigis, Saksamaal Leipzigi ja Ruhri piirkonnas ning Eestis Ida-Virumaal⁴, ning Rimini Protokolli audio-rännaklavastuses „Jagatud maastikud“⁵. Maastike muutumise teemat jätkab ta ka lavastuses „Roden / Kukata Miti / Pembalakan“, keskendudes sedakorda metsale kui lavastuse ja filmi ideelisele protagonistile kapitalistlikus poliittragöödias.

Kötter võtab seekord vaatluse alla kolm metsa hävingu juhtumit, mida kirjeldab lavastuse tutvustustekstides järgmiselt:

* Maastik Reini, Ruhri ja Sauerlandi vahelises piirkonnas Saksamaal, kus aastate 2018–2022 põuastel suvedel hävines kooreüraski epideemia tõttu monokultuurne kuusemetsa populatsioon. Kolmkümmend aastat on Saksa­maa metsamehed teadnud, et pärast Teist maailmasõda rajatud kuusemetsa monokultuurid ei suuda kliimamuutustele vastu pidada. Metsaomanikud seisavad nüüd silmitsi küsimusega, kuidas lageraiealaga edasi toimida. See olukord on hoiatav näide kogu Kesk-Euroopa metsandusele ning seejuures võimalus metsandust ja metsi ümber mõtestada.

* Kesk-Kalimantani Tumbang Malahoi küla Indoneesias Borneo saarel, mille põhjaosas asub üks suuremaid vihmametsapiirkondi ja lõunas lõputud tööstuslikud õlipalmiistandused. Indoneesia on maailma suurim palmiõli tootja ja eksportija ning suuruselt teine loodusliku kummi eksportija. Kohalik põlisrahvas dajakid kasutab endiselt traditsioonilist metsade majandamise viisi, kus väikesi metsaalasid aletatakse ja saadud maad kasutatakse põllukultuuride kasvatamiseks lühikest aega. Seejärel lastakse metsadel taastuda. Kuid Indoneesia valitsus on kehtestanud määrused, mis keelavad alepõllunduse. Samal ajal toetatakse tohutu suurte õlipalmiistanduste laiendamist, pakkudes kohalikele põllumeestele rahalisi stiimuleid üleminekuks kaubanduslikele istandustele, et süstemaatiliselt asendada vihmametsad tööstuslike õli­palmiistandustega.

* 1990. aastate alguses olid Kaniola ümbruse künkad Kongo Demokraatliku Vabariigi idaosas veel metsaga kaetud. Pärast genotsiidi Rwandas põgenesid paljud hutud Kongo Demokraatlikku Vabariiki. Mõned relvastatud rühmitused nagu FDLR (Democratic Forces for the Liberation of Rwanda – Rwanda Vabastamise Demokraatlikud Jõud) kasutasid metsi illegaalseks puidu- ja puidust miilatud söe kaubanduseks, et finantseerida oma tegevust. Mitme­sugused relvarühmitused kasutavad alles jäänud metsi varjupaigana, terrori­seerides kohalikku elanikkonda. Maapiirkondade naised sõltuvad majanduslikult söetootmisest, kuid metsas seisavad nad silmitsi pideva vägistamis- ja tapmisohuga – seksuaalvägivald toimib puidukaubandust organiseerivate rühmituste süsteemse kontrollivahendina.

Daniel Kötter toob oma lavastusega välja translokaalse dünaamika – eri kohtade omavahelised sidemed ja sõltuvuse ning nende mõju kohalikele kogukondadele – ning suhestub seeläbi ühiskonnas domineerivate metanarratiividega.

Dramaturgilised pingeväljad. Daniel Kötter on olnud alati väga hea loojutustaja ning seegi kord on ta oma dokumentaallavastuses ehitanud lavastus­dramaturgia üles mitmetasandiliselt ja komplitseeritult. Mitmekesiselt meediume kasutades satub publik erisugustesse aegruumidesse, kus meediumid, mille kaudu lugu jutustatakse (sõna, keha, film, heli, ruum, lõhn või materjal nagu puit, muld, tuhk jne) võivad üksteist toetada või siis hoopis vastanduda, tekitades vastuvõtjas kognitiivse dissonantsi, kui näiteks lugu, pilt, heli ja lõhn ei pruugi omavahel kokku minna. Kummastaval kombel aga kognitiivne dissonants vastuvõtja tajus toetab sidususe loomist intellektuaalsel tasandil: probleemikese – poliitika ja majandus kui maastike hävitajad – on ühesugune mis tahes maailma osas.

Daniel Kötter on dramaturgilised pingeväljad ehitanud üles duaalsusele:

* Põlisrahvaste traditsioonid ja loodushoid versus kapitalism ja urbaniseerumine. Duaalsust illustreerib kõige värvikamalt Indoneesia poliitiku „filosofeerimine“ teemal, kumba pidada tähtsamaks, kas põlisrahvaste traditsioone või kogukonna majanduslikku edu, ning domineerima jääb ilmselgelt „kõik müügiks“ mentaliteet.

* Kohalik pärimus versus dokumentaalsus. Lavastust raamib ühelt poolt vendade Grimmide muinasjutt „Vana naine metsas“ („Die Alte im Wald“), kus röövlite käest pääsenud tüdruk leiab metsast varju, kaitset ja andameid. Sellele sekundeerivad kohalikud pärimuslood nii Kongost kui ka Indoneesiast. Teisalt on lavastuses dokumenteeritud sotsiaalne ebaõiglus ja naiste rõhumine, sisaldades isiklikke lugusid ja intiimseid pihtimusi naiste (grupi)vägistamisest ja tapmisest hutude poolt Kongo metsades.

* Mets kui pelgupaik ja kaitsja versus mets kui ohuallikas ja vaenlane. Metsad on seotud pärimuse ja lugudega, kui aga mets on maha võetud, siis pole enam ka lugusid. Mets on lõpmatu külluse allikas ja metsal on oma omanikud – maod, mesilased, linnud, leopardid jne. Kui mets on maha võetud, siis tulevad loomad inimestele kätte maksma.

Mets on sakraalne ala, kus peituvad spirituaalsed hinged – seepärast on Indoneesias metsade keskele ehitatud ka pühamuid. Kui mets on maha võetud, siis kuhu kaovad hinged? Kui inimene vägivallatseb metsaga, siis võivad ka vaimud vihastada ja asuda kätte maksma.

Kui Euroopas on tavaks teha pühapäeviti jalutuskäike metsa, siis Kongos on mets ohu- ja vägivalla allikas, sest on konflikti puhul pakkunud varju mõrtsukatele ja toetanud agressioone, mistõttu keegi niisama metsa jalutama ei lähe. Kuna metsas hutud tapsid ja vägistasid, siis kohalikud ei asunud inimesi tapma, vaid võtsid kättemaksuks metsad maha. Hoolimata sellest, et nüüd saavad naised pärast metsade mahavõtmist söetootmisest tulu teenida, mis aitab neil vaesunud oludes ellu jääda, siis seejuures ka kahetsetakse, sest saadakse aru, et mets mõjutab kliimat.

* Hävitamine ja trauma versus teraapia ja tervenemine. Daniel Kötteri lavastustes kordub kujund emakese maa vägistamisest. Samal ajal pakub lavastuse lõpp Kongo naiste laulude-ringmängude abil teraapiat ja tervenemist. Kaniola lähedal asuv raiesmikele jäänud küngas on naiste toetus- ja solidaarsusgrupi Café des Femmes’i igakuine kohtumispaik. Ligikaudu viiskümmend naist jagavad oma lugusid, kuulavad üksteist, laulavad ja tantsivad, sest mängud-tantsud aitavad neil traumaga toime tulla. Café des Femmes on loodud 2017. aastal ning seda korraldab Olande Byamungu – jurist, ajakirjanik, naiste õiguste eest­kõneleja ja üks lavastuse „Roden / Kukata Miti / Pembalakan“ etendajatest.

Immersiivne omailm. Lavastus „Roden / Kukata Miti / Pembalakan“ on väiksemas formaadis, intiimsem ja emotsionaalsem kui Kötteri varasemad tööd, viies publiku meditatiivsele rännakule erisugustes aegruumides. Võibki väita, et tegemist on ühtaegu poeetilise ja poliitilise, dokumentaalse ja meditatiivse atmosfääri- ja meelteteatriga, kus ühelt poolt segunevad helimaastikud, virtuaalreaalsus, visuaalsed kujundid ja materjalid, metsa-, mulla- ja lõkkelõhnad ning teisalt sotsiaalselt teravad teemad kohalike pärimuste ja intiimsete lugudega.

Etendajatena osalevad lavastuses ja loomeprotsessis naisõiguste aktivist Olande Byamungu Kongo Demokraatlikust Vabariigist, muusik ja instrumentide ehitaja Ikbal Lubys Indoneesiast ning etenduskunstnik ja puusepp Wolfram Sander Saksamaalt.

Kötter lavastab ruumi kui kontseptsiooni osa ja lavakeskkond on ilmselgelt agentne. Lavaruum kujutab futuristlikku teatraalset metsa, kus keskkonnakatastroof ja häving on juba aset leidnud. Publik lubatakse saali kaheteistkümneliikmeliste gruppidena iga veerand tunni järel. Ellipsikujulisel parkuuril leiab aset seitse stseeni, millest vaheldumisi on neli dokumentaalfilmistseeni (kasutades VR-prille) ja kolm etendus- või tegevuskunstistseeni. Publik liigub gruppidena ringiratast, iga veerand tunni järel stseenist stseeni, istudes puupakkudel ning olles oma kehaga ka ise stsenograafia osa.

Jagatud hübriidses ruumis toimivad kõik etenduselemendid üksteist toetavalt ja võimendavalt – osaliselt lavastatud muinasloo jutustamised, osaliselt dokumentaalseid intervjuusid sisaldavad ning strukturaalset⁶ filmikeelt kasutavad dokumentaalfilmid maastikest Saksamaal (kaadrid lageraiest, harvesteridest ja puidutööstusmasinatest), Indoneesias (vihmametsade hävitamine ja õlipalmiistandused) ja Kongos (metsa­põletamine ja söetööstus, kaadrid kon­fliktipiirkonna lagedatest mägedest, mida varem kattis mets), mida vaadatakse VR-prillidega, vahelduvad tegevuskunstistseenidega.

Esmalt üritab Saksa kunstnik ja puusepp valmistada ebaõnnestunult skeletonmetsa, ilmutades erakordset inimlikku abitust ja kohmakust katastroofi järelmitest üldse midagi taastada või uut luua. Seejärel püüab Indoneesia eksperimentaalmuusik silversepalikult kinni puu- ja metsahääled, kutsudes isetehtud poognaga esile puurontide kriipivaid kaebeid või eriti geniaalse leiuna pannes mängima puugrammofoni-vinüülimängija, kus okstest helipea mängib keerleva puupaku aastarõngaste helisalvestisi. Viimases tegevusstseenis püüab kongolanna ebaõnnestunult istutada põlevale ja põletatud maale kuuseistikuid ja taimi, sealjuures levib meelteteatrile omaselt tugev lõkke- ja mullalõhn. Nii­samuti saadab kogu etendust dramaturgiliselt tugev helimaastik: metsatööstuse häältest ja puude kisast harvesteride ja kreissaagide all kuni etenduse lõpus intensiivse ja kõikehõlmava linnulauluni, kui loodus võtab inimeselt võimu üle.

Viimane filmilõik ja lõpustseen ongi Kongo naistest, kes oma transsi viivate laulude ja ringmängude saatel pakuvad teraapiat maa ja metsa väärkasutuse traumale, süstides tulevikulootust. Ent ometi mõlgub meeles indoneeslanna jutt, et lõpuks tuleb loodus ja võtab oma – õhus on tunda oma aega ootava leopardi naasmist mänguplatsile, et maksta inimesele kätte loodust laastanud hävitustöö eest.

Kuna lavastus on dünaamilises arengus, siis selle vabaõhuformaadi esietendused on 4. ja 5. juulil Saksamaal Essenis PACT Zollvereinis. Lisaks on võimalus vaadata lavastuse siseruumide versiooni 17. ja 18. oktoobril Leipzigi Linnateatri eksperimentaallava Residenz festivalil „Politik im Freien Theater“.