
Euroopa kaks suurt festivali, Viini pidunädalad ja Avignoni festival, millel mõlemal külastuste arv üle saja tuhande, on võimsad platvormid, et mõjutada seda, mida teatris tähtsustatakse.


Siret Campbelli dramaturgia ja Taavi Tõnissoni lavastus tuginevad intervjuudele perede ja ämmaemandatega, kes on vastsündinu kaotusega isiklikult ja/või töö kaudu kokku puutunud.

Stiilipuhas paroodia eksib Eestis harva lavale. Gerda Kordemetsa kirjutatud ja lavastatud „Häärber“ liigitub perekonnadraamat pilkavaks järeleaimamiseks.

Lavastuse „Enigma“ meeskond on loonud oskuslikult komponeeritud terviku, mis on täis nii mitmekihilisi intellektuaalseid mänge kui ka vilunud kehavaldamist.

Väärib tunnustust, et „SAAL biennaal“ tõesti katsetab. Katsetab oma vormiga ning katsetustest hoolimata täidab festivali ka tuumaka sisuga.


Surm, vigastused, lootusetus. Läti Rahvusteatri lavastuse „Kuningas Ubu ja teised koletised“ autorid on tabanud neljandat aastat kestva sõja ängi ülitäpselt.

Musta Kasti „Stseenid!…“ ei ole kindlasti teostuslikult perfektne lavastus, ometi on see viimasel ajal nähtuist üks kontseptuaalselt huvitavamaid.

Mõlemat lavastust ühendab mälu ehk küsimus, kes ma olen.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.