
Teatrit, mis tegeleks sõnaga lahus loost, tehakse Eestis vähe, kuid õnneks mitmetasandiliselt: sõna ja teatri hübriidsus kannab endas poeetilisi, kontseptuaalseid, loitsulisi, inimlikustavaid, argiseid jt kihistusi.

Lavastuses „Iphigeneia. Agamemnon. Elektra“ eristuvad naiste rollid ja sel on lisaks näitlejate andekusele ka dramaturgiline põhjus.

Sõnade nappus või isegi ülearusus iseloomustab füüsilisele eneseväljendusele, helide ja valguspiltide meeleoludele üles ehitatud lavastust.

Urmas Vadi kogumiku kuut näitemängu ühendab tugevalt kirjanduslooline taustamuster: valdav osa neist on nn kirjanikunäidendid, mille keskmes üks tuntud eesti literaat.

Kultuurikommunikatsiooni keskmaal pole just liiga palju kohti pika, kompetentse, süveneva arvustuse ja ülevaateartikli avaldamiseks. Ometi on seda sorti refleksioon kultuuriprotsessis eluliselt vajalik.

„Juulikuu lumi“ äsab laiskadele loojatele, kes publikut ära kasutavad, esitades pseudointellektuaalset loba ja tehes näo, et tegemist on šedöövriga.

Maike Lond sõna otseses mõttes roomab läbi lavastuse. Enamasti teeb ta seda ülisuure koheva teki all, kus loeb vaikselt numbreid (pii arvu?) ja pobiseb „me ei ole veel kohal“.

Loodetavasti ei ole me veel põhja puudutanud ning 19 aasta pärast saame mõelda, milles seisnes „Kuningas Ubu“ tänavuse lavastuse prohvetlikkus ja performatiivsus.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.