
„Päikesepoiste“ õnnestumise esimene ja põhiline eeldus on õiged peaosatäitjad. Hannes Kaljujärv ja Aivar Tommingas on usaldusväärsed meistrid, kes aastakümneid koduteatris koos mänginud.

Eesti Teatri Agentuuri 2023. aasta näidendivõistlus oli laia teemagaleriiga ja mitmekülgne: oli nii ajaloolisi näidendeid kui ka nüüdistemaatikat, kuid ühisnimetaja jäi sündimata.

„Metazoa“ on tunni ja veerandi pikkune kena väike mõtte- ja kujundiharjutus, mille on improvisatsiooniliste mängude põhjal kokku pannud lavakunstikooli kursusekaaslastest trupp.

Sigrid Savi lavastuse „Troopika“ huvitavaim külg oli liikumine, tähelepanu vääris, et kogu koreograafia oli üles ehitatud lõdvestunud kehale.

Ingmar Jõela annab oma lavastuses „Giselle“ mõnuga aega naistele isekeskis semutsemiseks, rõhutatult feministliku agendata.

Kadri Noormets on öelnud, et ei tegele osavõtuteatriga, ent soovib, et igaüks publiku hulgas oleks oma individuaalsusega kohal – eesmärk on vaataja „terav sisekõrv ja iseseisvus“.

Giacomo Veronesi lavastajakäekirja iseloomustavad kehalised kujundid ja performatiivne tegevus, aga selle kõrval on oluline ka ruumi lavastamine ja selle muutmine kontseptsiooni osaks.

Ugala teatri loominguline juht Liis Aedmaa: „Viljandi kui teatrilinna tugevus on see, et teater on tegutsenud selles linnas juba üle saja aasta.“
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.