
Kristina Normani lavastuses „Orchidelirium Expanded 2.0“ käsitletakse siinseid seoseid globaalse kolonialismiga – vaatenurk, mis võib jutustuse 700aastasest orjapõlvest kõrval paista ebaloogiline.

„Ballaad loomulikkusest“ on tegevuspõhine ja ülinapi tekstiga lavastus inimese ja looduse komplitseeritud ning mitmetahulistest suhetest.

Kui astuda „Leopoldstadtist“ samm eemale ning vaadelda seda tervikuna, siis on tegemist sõna tõsises mõttes ajalugu kirjeldava teatritekstiga.

Rakvere teatri lavastuse „Hääl minu sees“ esmane publikumagnet on osav ja leidlik osatäitjate valik, mis loob eeldused tundlikuks, sisutihedaks, erksaks koosmänguks.

Eesti Teatri Agentuuri ning EMTA lavakunstikooli teemapäeval „teater | kestlikkus“ käsitleti vaimset ja materiaalset kestlikkust.

Lavastus „Klassis“ oma askeetlikus režiis ja stsenograafias jätab igale vaatajale ruumi omaenda koolimälestuste taaselustamiseks.

Julguse ja teravuse poolest annavad lätlased eestlastele silmad ette, vähemalt nii paistab pärast Riias festivalil „Skate“ neljal päeval nähtud kaheksat lavastust.

Mati Undi kirjutatud ja Tiit Ojasoo (taas)lavastatud „Vend Antigone, ema Oidipuse“ üheks peateemaks saab pidada võimu ja selle juures püsimist.

Jevgeni Gribi „Tuhkvalge“ on oma tugevuste ja nõrkustega vaieldamatult nii teatrile, koreograafile kui ka tantsijatele tähtis teetähis.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.