-
“Genoom”. Saara – Elisabet Tamm,
Tristan – Alo Kõrve, Joosep – Indrek Ojari. Siim Vahur
Jaanus Rohumaa – Triin Sinissaar, “Genoom”. Lavastaja Jaanus Rohumaa, kunstnik Mae Kivilo, helilooja ja surround mix Tiit Kikas.
Osades Alo Kõrve, Indrek Ojari, Elisabet Tamm, Bert Raudsep, Kalju Orro ja Rein Oja (külalisena).
Esietendus Linnateatri väikeses saalis 25. III.
“Genoom”, uus eesti näidend ja lavastus geenitehnoloogia imedest ning teadlaste elust küttis loomulikult ootusi.…
-
Teoreetikud on tegijate leeris saanud endale külge omamoodi teatrivõhiku sildi: et teatakse teatrist, aga mitte teatritegemisest. Sellised vihjed ei pruugi olla päris alusetud, ent näivad olevat vastastikku pigem praktikute-teoreetikute erineva kasvatuse ning taustsüsteemi kui kindlate teadmiste genereeritud. Siiski, Tartu ülikooli teatriteaduse erialaseminarist moodustab peaaegu poole mõne lavastuse prooviperioodi jälgimine. Proovipubliku roll tekitab aga kahetisi emotsioone: ühest küljest tabab proovides osalejaid selgus, teisalt haagib toimuv end tugevasti…
-
Etendus 28. IV Kumu auditooriumis.
Aprilli lõpul külastas Eestit rahvusvaheliselt tunnustatud tantsija ja koreograaf Carolyn Carlson, kes on oma loomingu ja tegevusega loonud prantsuse nüüdistantsu ja mõjutab seda tänaseni. Carolyn Carlsoni loomingu võib liigitada metafoorse tantsuteatri alla. Aastatel 1965 – 1971 töötas Carlson Alwin Nikolais’ trupis. Nikolais’ totaalse tantsuteatri jooni võib leida ka Carlsoni koreograafilises käekirjas. Carlson on töötanud Pariisi Ooperi juurde loodud stuudios, Veneetsias, Rootsis Culbergi…
-
Võib juhtuda, et filmikriitik ajab segi, kas ta käis teatris või kinos, ning siis ajakirjaniku rolli astudes unustab ka selle töö nõuded, millest esmane on viia end kurssi faktidega ja neid kontrollida. NO-teatri “Stalkeri” tõlkijana pean ütlema, et saksa lavastaja soovil on tõlge tehtud saksakeelse tõlke alusel, mida on tugevasti kärbitud. Kriitikul kõrvus kõlanud venekeelne filmitekst on paraku midagi muud. Vene algversiooniga polnud minul asja.
Olen harjunud…
-
NO-teatri “Stalkeri” iseenesest huvitavale vaatamiskogemusele lisandus hoopis hiljem üks selgitav vastus küsimusele, mis etenduse ajal pidevalt kummitas: mis mind lavastuse näitlejasoorituste puhul ikkagi häirib? Sain ju aru lavastuse mängureeglitest, aktsepteerisin neid (poleks olnud mõtet lavastuse jooksul ligi kaks tundi nende vastu sisimas aktiivselt protesteerida), ometigi jäi midagi kriipima. Selge, mis näitlejate mängulaadi tolles lavastuses kehtestas: viiel näitlejal (Mirtel Pohla, Gert Raudsepp, Tambet Tuisk, Kristjan Sarv, Jaak…
-
“Vaenlase kosmeetika”: Margo Teder
ja Tanel Saar. Rait Avestik
Amelie Nothomb, “Vaenlase kosmeetika”. Lavastaja Peeter Raudsepp, kunstnik Hardi Volmer, heli-, muusika- ja videotausta organiseerija Triin Hook. Mängivad Tanel Saar ja Margo Teder. Esietendus VAT-teatris 13. IV.
Ilma suurema meediakärata valminud ning samamoodi ka esitletud VAT-teatri “Vaenlase kosmeetika” on peaaegu märkamatult tekitanud siinkirjutajas vastakaid mõtteid (seda nii retseptsiooni kui lavastuse kontekstis), kuigi esmapilgul tundus, et selliseid tundeid ei tohiks nagu…
-
Juba õpingute ajal märkasin, siis küll suure ehmatusega, et vahel tulevad ette perioodid, kui ei taha teatrisse minna. See ei ole nüüd (vist?) seotud teatri kunstilise kvaliteedi küsimusega, vaid asi on proosaline ja lihtne – lihtsalt ei taha minna teatrisse. Olen teadlik ka teiste kaaskannatajate sellistest perioodidest ning olen märganud, et mõningaste mööndustega toimuvad sellised teatrivabad perioodid kevaditi. Kas ajutise teatrileiguse põhjustabki kevad oma plusside ja…
-
Kolm Suzannah’t: Haide Männamäe,
Terje Rinne ja Lii Tedre. Indrek Sarapuu
Jon Fosse, “Suzannah”. Tõlkinud Elvi Lumet, lavastaja Heidi Sarapuu, kunstnik Karmo Mende. Osades Lii Tedre, Haide Männamäe ja Terje Rinne, kontrabassil Meeme Saareväli. Variuse lavastuse esietendus rahvusraamatukogu teatrisaalis 20. III.
Pole kahtlust, et Henrik Ibsen on surnud. Surnud, surnud juba ligi sada aastat, maikuus 1906. Surnud ilma Nobeli preemiat saamata, aga sellele vaatamata maailma suurima dramaturgina…
-
“Stalker”: eksperimenti on kas ahtralt või nipitamist
nipitamise pärast liiga ülevoolavalt. Tiit Ojasoo
“Stalker”, Andrei Tarkovski samanimelise filmi käsikirja järgi instseneerinud Sebastian Hartmann (Saksamaa), tõlkinud Mati Sirkel. Lavastaja, muusikaline kujundaja ja valguskujundaja Sebastian Hartmann, lavastus- ja kostüümikunstnik Peter Schubert (Saksamaa). Osades Mirtel Pohla, Gert Raudsepp, Tambet Tuisk, Kristjan Sarv, Jaak Prints. Kaamerad Ülle Bernhardt, Jim Ashilevi, otsemontaaž Maarja Pärsim. Esietendus teatris NO99 6. IV.
Andrei Tarkovski “Stalkeri” visuaalne…
-
Von Krahli teatris mängitakse neil päevil neli korda kammerooperit “Mu luiged, mu mõtted”, kus uudsel moel lähenetud vana hea Urvaste luuletaja Marie Heibergi elule ja otsingutele.
Urvaste inimesena, peaaegu Heibergi üleaedsena, paneb mind imestama, et räägitakse Marie Heibergist kui vähetuntud eesti poetessist. Et oli üks hull, kes kirjutas mõne luuletuse, paar neist ka geniaalsed. . . .
Noh, oli hull – mis siis! Igaüks vajuks ära, kui talle üldse…
