-
Vaatemängu-, mängu või absurdiühiskond? Reklaamimaailm mängib ja manipuleerib. Kui vaja, võtab appi nii Koidula kui Jeesuse. Koidula abil müüb ehitusfirma “üle 400 hubase kodu neile,
kes tahavad elus midagi korda saata”.
Vist ikka absurdiühiskond?
REPR
Juba ammu on euroopa kultuur jätnud seljataha ajastu, kus olemise garandiks oli uskumine või mõtlemine, aga vananenud on ka traditsiooniline arusaam kapitalismist, kus eksistentsi põhjenduseks oli varandus, millegi omamine (tuttav muinasjutumotiiv on “peidetud…
-
Rakvere teatri lavastuses “Kuidas elad? . . . . Ann!?” suhtleb publikuga mängujuht Jokker (Erni Kask, esiplaanil), kes vahendab vaataja küsimusi näitlejaile. NO-teatri “Naftas!” esitatakse küsimusi laenuvõtmise jms kohta, pannes üsna hästi tähele, kui keegi vastamisest kõrvale hiilib.
Mängule nagu enamikule muudelegi nähtustele siin ilmas saab läheneda mitmeti. Johan Huizinga on kultuuri mätta otsast mängu defineerinud nii: “Mäng on tegevus, mis kulgeb teatavates aja, ruumi ja mõtte piirides, nähtavas…
-
“Kuidas ma õppisin sõitma”. Onu Tonks – Allan Noormets. SIIM VAHUR
Paula Vogel, “Kuidas ma õppisin sõitma”. Tõlkin Anu Lamp, lavastaja Ain Prosa, kunstnik Kersti Varrak. Mängivad Piret Kalda, Allan Noormets, Epp Eespäev, Ursula Ratasepp, Andero Ermel. Esietendus 24. III Tallinna Linnateatri Taevalaval.
Pärast 1998. aasta Pulitzeri draamaauhinna võitu küsis ajakirjanik ja kirjanik Elizabeth Farnsworth Paula Vogelit, mida tunnustatud näitekirjanik silmas pidas, kui nimetas teatrit demokraatia kandjaks. “Tänu…
-
Dramaturg: Leidsin ühe väga hea sloveenia näidendi, päris naljakas.
Müügijuht: Jajah, lugesin seda, väga lahe, aga meil oleks ka üht korralikku komöödiat vaja.
Dramaturg: See ju ongi komöödia?
Müügijuht: No tegelikult see ikka ei ole komöödia. Mitte selles mõttes.
Dramaturg: Mis mõttes? Et pole Cooney?
Müügijuht: Ei, miks siis kohe Cooney, on teisigi.
Peanäitejuht: Selge, dramaturg otsib ja loeb veel komöödiaid. Mida veel?
Müügijuht: Uut lastelavastust oleks ka vaja. (Paus.) Millal Eestis viimati…
-
NO-teatri lavastuses “Nafta!” jooksevad
näitlejad ära iseenese eest. TIIT OJASOO
Näitleja. Toimetanud Eero Epner. NO99, 2007.
Pille-Riin Purje, Kuraditosin näitlejat hiirelõksus. Varrak, 2007. 344. lk.
Läinud teatriaasta vallandas teatriraamatute saju. Võiks arvata, et tänu pidulikule teatriaastale. Aga ei, uus aasta on toonud neid ikka juurde. Rõõmustav seis ju, mille üle tasuks kadedusega mõtiskleda filmirahval, kes eesti filmi 100. aastapäevani jõuab alles 2012, kuigi selleks loodud toimkond askeldab juba praegu.…
-
Yoshi Oida, kes on ennekõike tuttav eesti filmivaatajale (Peter Greenaway “Padjaraamat”), on jaapani teatri- ja filminäitleja, kelle elu üks pöördepunkte oli liitumine Peter Brooki trupiga 1968. aastal. Sealt alguse saanud juba ligi nelikümmend aastat kogemusi nii ida kui lääne teatris ning oma mõtted näitlejameisterlikkusest on Oida kirja pannud raamatus “Nähtamatu näitleja”.
Pole ime, et Yoshi Oidale, kes alustas näitlejaõpinguid oma kodumaal nô-teatri õpetajate käe all, on primaarne…
-
Von Krahli teatri “Kajakas”saavad kokku
isad ja pojad. Erinevad näitlejapõlvkonnad,
kunstnikud. Nagu ka Tšehhovi näidendis.
ALAN PROOSA
“Kajakas”. Autorid Anton Tšehhov, Kristian Smeds. Tõlkijad Ernst Raudsepp ja Taavi Eelmaa. Lavastaja ja kunstnik Kristian Smeds, lavastaja assistent Jaanika Juhanson, kostüümide autorid Reet Aus, Anne-Mai Heimola ja Kristian Smeds, heli- ja valguskujundajad Janno Jaanus ja Lauri Sepp, tehnilised korraldajad Enar Tarmo, Oliver Kulpsoo ja Allan Räim. Mängivad Helgi Sallo, Lembit Ulfsak,…
-
Fotod: SIIM VAHUR, TIIT OJASOO, TEET MALSROOS, HARRI ROSPU, ALAN PROOSA, PEETER LAURITS
Rõõm, kui Eesti teatritegijaid pärjatakse aasta-auhindadega. Rõõm alati, igavesti. Meie Eesti teatrirahva pidu pole tegelikult ju kunagi Hollywoodi seltskondlik galaüritus. Kuidas saakski Hollywoodi Oscari gala tõsiselt võtta, rapsigu filmirahvas sellele seisukohale vastu kuis jõuab. Muuseas, Oscari-kujukeste tasandile madaldas omal ajal kultuuripreemiad, veider jah, teadmata vist isegi, kohalik äriskulptor Tauno Kangro kunagise kultuuriauhinna Suur Vanker…
-
“Antigone”: Kreon – Rein Oja, Antigone – Eve Andre. ALAN PROOSA
“Antigone”. Libreto, lavastus,
koreograafia, lavakujundus Mai-Ester Murdmaa, lavastaja assistent Martin Veinmann. Osades Eve Andre
(Rahvusooper Estonia),
Dmitri Hartšenko, Ingrid Iter,
Jane Raidma ja Markus Tipner (külalistena), Rein Oja, Martin Veinmann, Tõnu Oja, Tõnu Aav ja EMTA lavakunstikooli I kursuse tudengid. Esietendus 25. II Kumu auditooriumis.
Ikka ja jälle on Mai Murdmaa püüdnud sünteesida kunstiliike, olgu siis selleks nii…
-
Šeik Sultan bin Mohammed Al Qasimi, Araabia Ühendemiraatide ülemnõukogu liige,
Sharjah’ valitseja
Juba varakult, koolipäevil, sattusin vaimustusse teatrist, sellest võlumaailmast, mis köidab mind siiani.
Kõik algas tasapisi, juhuslikest teatrikülastustest, milles mina nägin vaid oma mõttemaailma rikastavat koolivälist tegevust. Kuid see kõik sai hoopis teise tähenduse, kui sukeldusin tõsiselt teatriellu kirjaniku, näitleja ja lavastajana. Mulle meenub, kuidas kord üks poliitiline näidend pahandas tollaseid võime. Kõik konfiskeeriti ja teater suleti otse…
